Viimane nädal ja kojuminekukatse nr 2

Magasin ennast ilusti välja ja seletasin järgmisel päeval 240937492874 inimesele, mis ma ikka veel Añatuyas tegin. Nädal möödus väga ilusti. Sain hüvasti jätta nende inimestega, kellega eelmisel korral ei jõudnud jne.
Sain viimase paari päeva jooksul veidi reisida ka. Sõitsime Omari vanavanematele külla, kes elavad pisikeses külas. Mul kästi kindlasti tagasi Argentiinasse tulla.

See kurja näoga vanamees on foto tippsündmus

Seekord sujus Buenos Aireses kõik väga ilusti. Ma teadsin täpselt, kus ma bussi pealt maha pidin minema ja mis edasi tegema. Jõudsin lennujaama ja tahtsin kohe check ini teha, aga masin ütles, et mul ei ole lennupiletit. Läksin natuke närviliselt infoletist küsima, mis toimub, ja nad seletasid mulle, et check in avatakse alles 3 tundi enne lennu väljumist.
Läksin 3 tundi enne lennu väljumist uuesti proovima, aga ikka sama jama. Virutasin masinale jalaga (õnneks keegi seda ei näinud) ja läksin pagasit ära andma. Kurtsin oma muret ja nad lahendasid selle kiiresti ära. Mulle seletati, et viimasel ajal töötavad kõik masinad lennujaamas halvasti alates pangaautomaatidest kuni check ini arvutiteni.
Tädikesed printisid mulle pardakaardid ja siis tuli kohvri 7 lisakilo eest maksta. Seal tekkis järgmine probleem. Mulle öedi, et saab maksta ainult pangakaardiga, aga ma olin hetk tagasi kõik raha välja võtnud. Tegin oma rahapakki käes hoides neile kutsikasilmi ja neil ei jäänud muud üle, kui mu pesod vastu võtta. Kui mind lõpuks väravatest läbi lasti, oli mul küll suur kergendus.
Käsipagasikontrollis hakkas metallidetektor kisama ja mind katsuti 100 korda läbi. Minu arvates mul kül sarimõrvari nägu pole, aga mine tea... Lõpuks tuli väja, et metallidetektorit oli pahaseks ajanud minu taskus olev huulepalsami potsik. Hirmus, hirmus huulepalsam.

Lennukis oli mul algul väga nõme istekoht, aga kui me juba õhus olime, siis mind suunati lennuki kõige tagumistesse ridadesse, mis olid peaaegu tühjad. Ma sain jälle terves reas üksi istuda, kuigi seekord oli tegemist reaga, millel ainult kaks istet. Hävitasin terve õhtu pähkleid ja apelsinimahla ja magasin terve öö patjade ja tekkide vahel keras. Alles 2 tundi enne kohale jõudmist hakkasid mul põlved ja selg valutama, nii et ma pidin ennast veel unisena istukile ajama.
Amsterdami hiiglaslikus lennujaamas leidsin õige koha üles, kuigi lennuaegadega tahvlid ajasid mind veidi segadusse. Lennupiletil oli hoopis teine väravanumber, nii et ma kontrollisin seda iga võimaliku ekraani juures. Taanis läks ka kõik hästi, kuigi mul oli kahe lennu vahel ainult tund aega.
Taani lennujaamas läksin juba Estonian Airiga ja mul oli ikka väga suur emotsioon, kui stjuardess mulle TERE ütles. Ma ka lausa hüüdsin talle tere. Eesti lennujaamas hakkas mingi onu minuga juttu rääkima, sest ta ei teadnud, kust kohvreid kätte saab. Mul oli talle hirmus keeruline asju seletada, sest eesti keel ei tulnud välja.
Kui ma lõpuks väravatest välja veeresin oma kohvriga, siis mulle lendas kohe Jete kaela ja siis ma nägin oma emme ja Arleeni ka ära. Ma natukene emme kaelas nuuksusin ka, aga mitte eriti palju. Ega ma ära minnes ka pikalt ei pillinud, sest ma ju külm eestlane ikkagi.
Läksime lennujaamast koos Arleeni ja emmega hiina toitu sööma, mida ma olin isegi rohkem igatsenud kui eesti toitu.

Suur jama ja mässamine

Vaidlesin natuke aega selle leti taga oleva noormehega ja üritasin pakkuda, et ma lähen ajan viisaasjad jooksuga korda, aga ta ütles, et nad panevad selle aja peale juba kõik kinni. Katariinal oli viisaga kõik korras, nii et ma saatsin ta reisima. Ta küll ei tahtnud mind üksi Buenos Airesesse jätta, aga ma rahustasin ta maha ja käskisin tal kiiresti lennuki peale minna. Ma olin talle 200 pesot laenanud ja ta läks kiiresti raha välja võtma, et mulle tagasi maksta. Need 200 pesot päästsid mu elu.
Mul oli telefoniaku tühjaks saanud, nii et ma läksin pistikupesa otsima, et kõigile teada anda, et ma lennust maha jäin. Vedasin oma kohvrid lennujaama teise otsa. Kirjutasin argentiina vanematele ja siis eesti emmele. Ajasin kõik jalule ja siis läksin viisajama korda ajama. Mul oli vaja 30 eurot maksta, et viisat pikendada. Katariina antud 200 pesot päästsid mind, sest lennujaama pangaautomaat oli katki ja maksta sai ainult sularahas. Mul ei olnud endal sularaha peaaegu üldse alles.
Kui ma viisa korda sain, siis hakkasin uurima, mis ma edasi tegema pean. Esmane plaan oli leida hotell või mõned tuttavad, kes mulle vastu tulla saaksid. Argentiina vanemate üks hea sõber oli haiglas ja teised olid mujal reisil. Ma suutsin veel rahu säilitada ja pakkusin, et ma võin hotelli otsida, aga siis argentiina emme ütles, et mul on hoopis kasulikum Añatuyasse tagasi sõita. See idee meeldis mulle palju rohkem, kui Buenos Aireses üksi mingis hotellis olemine. Lisaks ei teadnud ma, kas ma saan lennupiletid järgmiseks päevaks või läheb sellega kauem aega.
Viimased bussid añatuyasse väljusid kella 7 paiku ja kell oli juba 5. Lisaks olin ma bussijaamast tunnise sõidu kaugusel. Eestlased tahtsid, et ma veel lennujaamas püsiks, aga mul ei olnud muud võimalust, kui kiiresti bussijaama saada. Kulutasin oma viimased pesod, et bussijaama sõita.
Bussijaam oli punnis täis ja mul ei olnud aimugi, kuhu ma minema pean. Seal oli nii palju piletilette ja ma küsisin igalt poolt, kas neil on pileteid Añatuyasse. Kell oli juba 17.30, kui ma lõpuks leidsin ühe putka, kus mulle piletit pakuti. Hakkasin kaardiga maksma ja siis ütles kaart mulle, et mul ei ole arvel piisavalt raha. Sellel hetkel mul tuli küll hirm peale. Rahaga saab suurema osa probleemidest lahendatud, aga mul ei olnud 50 eurotki. Haarasin telefoni, et kellegagi ühendust võtta ja küsida, mis ma peale hakkama pean, aga mu telefon lülitus välja. Aku oli jälle tühjaks saanud.
Jooksin oma raske kohvriga uuesti minema, et leida mingit kohta, kus telefoni laadida. Pika palumise peale pakkusid ühes putkas olevad noormehed, et nad võivad mu telefoni laadida. Ühendasin telefoni vooluvõrku ja tahtsin argentiina issi käest küsida, mis ma tegema pean, aga mul oli kõneaeg otsa saanud! Bussijaamas ei olnud isegi wifit.
Tegin rahakoti lahti ja võtsin välja oma viimased 15 pesot... 15 pesot on natuke üle 1 euro. Mul oli natuke üle 1 euro sularaha ja ma olin üksi Buenos Aireses. Ma ei teadnud, kas ma viimase bussi peale jõuan. Ma ei saanud telefoni üksi laadima jätta, nii et ma tõmbasin ilma akuta telefoni vooluvõrgust välja ja läksin otsima putkat, kus 15 pesot kõneaega laadida.
Mul olid peopesad juba villis kohvri vedamisest ja igal pool öeldi, et ei saa kõneaega laadida. Leidisn lõpuks ühe putka, kus ma sain ainult 12 pesot laadida, sest nad küsisid teenuse eest 3 pesot.
Ma ei tea, kas ma olen teile seletanud, aga Argentiinas on nii, et sul lihtsalt röövitakse kõneaega. Sulle saadetakse reklaamisõnumeid, mis iga kord vähendavad kõneaega, sest keegi peab ju sõnumite eest maksma. Kui sul ei ole enam kõneaega, siis jätkatakse sõnumite saatmist ja kui sa lõpuks kõneaega ostad, siis maksad kõik need reklaamisõnumid kinni. Ühesõnaga mul ei olnud õrna aimugi, kui kaua see 12 pesone kõneaeg kestab.
Hoidsin pöidlad pihus ja tellisin nädalase internetipaketi, mida sa tavaliselt terve nädala kasutada ei saa, sest Argentiina telefonisüsteem on ebaaus. Tirisin kohvrid uuesti terminali teise otsa, et telefoni laadida ja sain üle pika aja sõnumeid vahetada.
Mu argentiina issi läks Añatuyas terminali ja üritas mulle sealt pileti osta. Talle öeldi, et ei ole enam ühtegi piletit ega ühtegi bussi, mille peale ma jõuaksin, aga kuidagi... ma ausalt ei tea, mis ta tegi, aga ta sai mulle pileti. Mulle saadeti pileti koodist foto, mida ma pidin näitama teisel korrusel asuvas putkas, et nad mulle pileti välja prindiksid.
Vedasin oma kohvrit uuesti mööda koridori, otsides eskalaatorit, mis üles viiks. Kõik ülesviivad eskalaatorid olid katki, mis tähendas, et mul oli aega 10 minutit, et oma 30-kilone kohver trepist üles vedada, õige putka leida, pilet printida, uuesti alla saada ja bussile joosta.
Ma oleksin peaaegu trepist alla kukkunud, sest mul käis pea ringi. Ma ei olnud 24 tundi mitte midagi söönud ega joonud. Ma olin nii väsinud.
Leidsin suure vaevaga õige putka ja muidugi tekkis seal ka probleeme, sest see vana onu, kes mulle pidi pileti välja printima, kirjutas koodi 3 korda valesti. Lõpuks sain pileti kätte, küsisin ta käest, kuidas ma kõige kiiremini alla jõuan, ja asusin kohvriga jälle jooksma. "Viimane pingutus" kinnitasin ma endale. Jõudsin 2 minutit enne bussi väljumist õigesse kohta ja otsisin bussi, mida ei olnud. Saatsin argentiina emmele sõnumi "bussi ei ole", telefon lülitus uuesti välja.
Ma istusin sinna samasse põrandale maha ja vaatasin tähelepanelikult busse. Ükski neist ei olnud minu buss. Kontrollisin mitu korda, kas ma olen ikka õiges kohas. Küsisin bussijuhtide käest, kas minu buss oli juba ära läinud, aga nad ei osanud mulle midagi öelda. Lõpuks juhtusin pealt kuulama ühte paarikest, kes rääkisid omavahel bussist, mis ei olnud veel jõudnud. Sirutasin neile oma pileti ja sain vaevalt suure une ja šokiga küsitud, kas nad räägivad sellest bussist. Neile oli putkas öeldud, et buss jääb  15-20 minutit hiljaks.
Istusin sealsamas, ootasin ja üritasin mitte kohvri otsa magama jääda. Mul oli telefoni ja arvuti aku tühi, nii et ma ei saanud kuidagi kellelegi teada anda, et kõik on korras. Viimane sõnum, mis ma olin saatnud, oli: "bussi ei ole"... vaesed vanemad.
Kui buss lõpuks jõudis ja ma seal rahulikult istusin, puhkesin nutma. See oli lihtsalt nii suur kergendus! Kinnitasin endale, et varsti olen jälle kodus ja kõik saab korda.
Ma ei suutnud bussis magada, vaid olin kuskil une ja ärkveloleku vahelises transis. Mul läks süda pahaks suurest kõhutühjusest ja janust. Mul oli kotis ainult pool pudelit sidrunilimonaadi, mis ajas südame veel rohkem pahaks. Mul oli külm ja mul oli palav ja mul oli terve tee vastik olla.
Õnneks mul rohkem midagi halvasti ei läinud. Olin ärkvel, kui buss Añatuyasse jõudis, ja mu vanemad vennad olid autoga seal. Auto poole kõndides nägin kellegi ketse, kes pakiruumis vedeles, jalad tagaistme peal. Algul arvasin, et tegemist oli Gioviga, aga siis ma nägin tuttavaid punaseid ketse. Omari oli mulle vastu tulnud. Ma kargasin kohe auto uksest sisse ja kallistasin neid tuttavaid jalgu.

Viimased päevad ja reis

Eelviimasel päeval ehk laupäeval panin ma oma kohvri kokku. Ma olen imeline kohvripakkija, sest ma suutsin sinna mahutada:

• 1kg yerba matet
• 1 kast alfajoresid (maailma kõige maitsvamad asjad)
• 3 paari kontsakingi
• 1 paar suuri jooksutosse
• puust peeglividina, millel on sahtel (ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga see on suur)
• kaks purki dulce de lechet
• kõik minu riided (2 korda rohkem, kui Argentiinasse jõudes kaasa võtsin)
• Igasugust muud kraami

Viimased päevad olid lõbusad, aga ma ei suutnud mitte ühtegi hetke tõeliselt nautida, sest mul oli halb tuju. Ma tülitsesin kõigiga ja nutsin iga pisikese asja peale, sest ma olin lihtsalt stressis. 

Pühapäeval oli sõbrapäev, nii et laupäeva öösel saime tüdrukutega kokku, jagasime kingitusi ja siis läksime viimast korda bolichesse. Mulle kingiti raamitud pilt kõikide sõbrannadega ja karp šokolaadikomme. Ma kudusin muidugi oma sõbrannale sokid nagu kord ja kohus. 

Tüdrukutega

Boliche oli nii rahvast täis, et seal ei saanud liikuda. Mul viskas kiiresti üle, sest ma oleks parema meelega kellegagi rahulikult olnud. Omar pidi mulle järgi tulema, aga ta lihtsalt ei mahtunud uksest sisse. Lõpuks surusin ennast inimeste vahelt uksest välja ja leidsin ta üles. 

Passisime terve öö ärkvel ja ei teinud eriti midagi, sest kummalgi ei olnud just eriti hea tuju. Lõpuks lasin tal magama minna, sest ta ütles, et ta lihtsalt ei taha enam minu äraminekule mõelda. Nutsin ennast kell 11 hommikul magama ja ärkasin kell 2 uuesti, pisarad silmas. Emme küpsetas mulle terve isuäratava põrsa, aga ma lihtsalt ei suutnud midagi süüa. Hiljem mul läks tuju õnneks natuke paremaks.

Bussijaamas ma suutsin isegi täiesti normaalne olla ja nalja visata. Buss jäi päris palju hiljaks, mille üle mul oli hea meel. Kui see lõpuks kohale jõudis ja ma pidin kõigiga hüvasti jätma, tulid pisarad uuesti silma. See oli kõige jubedam asi, mis ma olen tegema pidanud. 

Kõik, kes õigeks ajaks bussijaama jõudsid

Viimane suudlus

Istusin nuttes bussi peal ja lehvitasin kõigile. Esimesed paar tundi sõidust ma lihtsalt pillisin. Pärast ma ei jaksanud enam ja jäin magama. Magasin peaaegu terve reisi maha.

Buenos Airese bussijaamast lennujaama jõudmine ei olnud eriti raske, sest mul anti kodus täpsed juhised kätte. Jõudsin lennujaama kell 10 ja Katariina ütles, et ta jõuab kell 1. Tellisin omale süüa ja istusin mitu tundi arvutis. Kui kell lõpuks 1 sai ja Katariinast ei olnud märkigi muutusin ma natuke närviliseks. Ta jõudis alles kell 2 ja lend pidi väljuma kell 4. Ma kinnitasin endale, et meil on aega küll, sest öeldakse ju, et 2 tundi varem tuleb kohal olla. 

Jamasime tükk aega piletitega, sest informatsioonilauas olev poiss ei suutnud korralikult seletada, kus ckeck-in asub. Kui me lõpuks check-ini ära tegime ja kohvreid ära andma hakkasime, sain suure ehmatuse osaliseks. Leti taga olev noormees uuris mu passi ja ütles nii muuseas: "Sa ei jõua lennuki peale, sest sul on viisa aegunud ja sul ei ole piisavalt aega, et viisat pikendada. Me peame su piletid tühistama."

Viimane nädal

Ma olen siiamaani üritanud mitte mõelda sellele, et ma varsti lahkuma pean, aga lõpuks tehti ikka minu mullike katki. Pidin eile minema bussipileteid ostma, et pealinna sõita. Järgmisel pühapäeval kell 19.20 väljub buss ja ma pean selle päeva jooksul kõigiga hüvasti jätma. Istusin, pilet käes, tükk aega issi autos ja nutsin. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla lennata.
Mulle meeldiks paariks nädalaks Eestisse sõita, et kõigile tere öelda, ja siis tagasi koju tulla. Ma ei tea, kuidas ma Argentiinast eemal olemisega hakkama saan. Minu elu unistus on jätkuvalt Barilochesse või selle sarnasesse linna kolimine.
Alles nüüd tulevad mulle meelde kõik need asjad, mis ma Argentiinas teha tahtsin, aga ei ole veel jõudnud. Ma ei saa elu sees ühe nädalaga kõike ära teha! Mul on nii palju ideid, aga samas ma olen tujust ära ja parema meelega vedelen Omari kaisus.
Selle nädala jooksul saab olema rohkem pisaraid kui terve aasta peale kokku. Minu argentiina emme ja issi on ka tujust ära, sest nad ei taha oma tütart minema lasta.

Nüüd rääkides natuke praktilistest asjadest... ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kingitused kohvrisse mahutan! Viimasel ajal kõik kingivad mulle asju ja mul ei ole kohvris ruumi kõige jaoks. Pean jätma siia majja terve kastitäie asju, millele hiljem järgi tulla. Praeguste plaanide kohaselt tulen uusaastaks, sest eesti uusaastapidustused on väga igavad, võrreldes nende pidudega, mis siin maha peetakse.

Lõpuks ometi sai üks jubedus läbi

Kool hakkas mulle lõpuks nii pinda käima, et ma ei jaksanud enam. 16. juunist alates ma enam tundides käinud ei ole, sest ma olen nüüd Argentiinas külalise mitte vahetusõpilasena.

Meeleolujoon üle pika aja

Nagu minu meeleolujoonel näha, on kool viimaste kuude jooksul mu tuju kõvasti allapoole tirinud.
7 - Uue perega kõik hästi
8 - Kool, kus mitte midagi ei õpita ja klassikaaslased ajavad igavat juttu terve päeva
9 - Uued projektid ja kooli lõpp

Ma võtsin paar nädalat tagasi ette uue projekti, mis on mu tuju kõvasti tõstnud. Ma ei tahtnud tükk aega seda avaldada, aga mõtlesin lõpuks ikka ümber. Hakkasin kirjutama järjekordset raamatut. Ütlen järjekordset, sest ma olen varem ka kirjutanud, aga need ei ole lihtsalt päevavalgusele jõudnud, sest need olid nii khm... Seekord ma võtan ennast kokku ja näen vaeva, et kasvõi mõned ideed raamaturiiulile saada. Minu argentiina emme elab mulle, sära silmis, kaasa ja räägib bestselleritest, kuigi ma üritan teda maha rahustada ja teha talle selgeks, et raamatumaailmas asjad nii kergelt ei käi. Minu teos on minu jaoks. Ma ei tea, kas ma tahan seda lugeda anda, aga ma kindlasti tahan, et see koguks tolmu mu riiulil.
Mu tuju tegi kohe raamatut kirjutama hakates täieliku pöörde (jõnks meeleolujoonel). Elul oleks nagu jälle mõte! See kindlasti tundub väga drastiline ja uskumatu, aga nii on, lapsed. Kirjanikutöö ja muu loominguline tegevus teeb mind väga õnnelikuks.

Kunstiteos füüsika vihikus, mis on tegelikult väga sügavamõtteline, kui te pihta saate

Nüüd natuke nalja ka. Kas te teate, kui tüütu on see, kui klassi akna taga puu otsas elab papagoi? Eestlased vist ei kujuta ette, milline peavalu see on. Need vastikud ju õpivad igasuguseid sõnu ja siis karjuvad meie peale! Õpetajad on väga vihased, sest ei ole eriti tore, kui nad üritavad seletada midagi ja siis papagoi karjub: "Libuuuuuuuuuuu!" (tõestisündinud lugu).

Ühel päeval teatas mataõpetaja meile, et nädala pärast tuleb kontrolltöö ja papagoi kisas: "Noooooooooooo!".

Ma ise harjusin sellega lõpuks nii ära, et ma täitsa unustasin blogisse kirjutada. Ropendavad papagoid akna all on ju normaalne? Või ei ole?

Otsustasin teha nimekirja asjadest, mis mulle tunduvad normaalsed, aga teile võibolla mitte:

• Kooli koridoris jooksevad koerad
• Tunnis istutakse jopede ja sallidega, sest kütet ei ole
• Ma tean täpselt, mitu last õpetajal on, kuidas tal abieluga läheb ja mida ta hommikusöögiks sõi
• 10 kraadi sooja on jääaeg
• Mootorratastel korraga 1-4 inimest
• Autos korraga 1-∞ inimest
• Roheline foorituli - liigu; punane foorituli - liigu kiiremini
• Ülekäiguradasid ei eksisteeri
• Eeslid kõnnivad kesklinnas
• Toidupoe lihaleti kõrval ripuvad surnud loomad pea alaspidi
• Autot õpitakse juhtima kohe, kui jalad pedaalideni ulatuvad
• Tähtsate jalgpallimängude ajal pannakse kool kinni
• Tähtsate jalgpallimängude ajal on 100% elanikest teleka ees
• Pidu algab reede pärastlõunal ja lõppeb pühapäeva õhtul
• Esimene asi, mis vaesed inimesed endale ostavad, on kõlarid. Mitte voodi, mitte uks... kõlarid
• Muusikat ei saa ilma kaasalaulmata kuulata. Isegi mitte kõrvaklappidest
• Kõik söövad küpsiseid iga päev
• Ainult kaks magusat sarvesaia karamelliga päevas peetakse dieediks
• Lapsi peres 3-∞, lapsi vaesemates peredes 8-∞
• Kõneaeg on nõrkadele
• Kool 1km kaugusel - autoga kooli
• Riided ja ehted määravad inimese populaarsuse (või juuksevärv)
• Kartuleid ei praeta, kartuleid friteeritakse
• Must leib (otsetõlkes) on helepruuni värviga
• Paks laps, ilus laps
• Hea õpilane on see, kes ei jää midagi kordama

Ma võiks lõpmatuseni seda nimekirja täita.

Argentiinlane matet joomas palmi all

Vahetusaastat kokkuvõttev lugu

Oh vaesekesed seal Eestis on jälle infopuuduses!

Elu on lihtsalt nii tavaline, et mul pole midagi sellest enam kirjutada. Kui Eesti yfukad mulle seletasid, et blogid jäävad unarusse, sest lõpuks nagu pole midagi enam kirjutada, siis ma neid ei uskunud. Nüüd usun. Meil tõesti ei toimu enam midagi märkimisväärset (vähemalt minu jaoks mitte, sest ma olen ära harjunud).
Ma jäin vahepeal haigeks ja puudusin koolist terve nädala, mis tähendab, et mul on palju järeltöid, aga ma hakkan juba mõtlema, et miks üldse järeltöid teha, kui ma kuu aja pärast enam koolis käima ei pea. Ma jään küll kuu aega kauemaks, aga yfu programm lõppeb juunis. Peale seda ma olen lihtsalt oma peres külaline ja yfu reeglid enam "ei kehti". Teen kõike omal vastutusel. Muidugi kodused reeglid jäävad ikka samaks, sest mu pereliikmed võivad mu välja visata, kui ma sõnakuulmatuks hakkan.
Niisiis ma koolitöödele enam nii palju ei keskendu, aga tegemist on ikka palju. Olen tükk aega igasuguseid projekte edasi lükanud ja nüüd tuleb kuskilt otsast peale hakata. Pereisa tahab oma vanematest joonistusi ja ühte seinamaali, ema tahab koridori seinale maastikumaali, sõbrannad tahavad sokke, salle, mütse jne. Kõik tahavad minu käsitööoskust ära kasutada. Lisaks võiks ma lõpuks bolichevideoga ühele poole saada...

Alanud vihmahooaeg ja Omari täditütar, sest kõik on kellegi lehmalellepojad siin

Kui ma perega Cordobas vanemal vennal külas olin, siis helistati mulle yfult ja hakati mingit kojusõiduinfot edasi andma. Ma tahtsin telefoni käest ära panna ja teha nägu, et seda ei juhtunud. Mul kästi enda vahetusaastast kokkuvõtva jutu kirjutada või video teha vms, et kodulehele üles panna. Otsustasin teiega jagada jutu eestikeelset mustandit, mida ma hiljem tõlkima pean.

***

Vahetusõpilaseks minemine oli alati minu unistus, aga ma ei arvanud, et ma kunagi selleni jõuan, kuni mu emme mulle YFU-t tutvustas ja mind praktiliselt uksest välja maailma avastama tõugata tahtis. Paberimajandus käis päris kiiresti ja 8 kuud hiljem olingi juba lennujaamas.

Kohale jõudes oli kõik nii kummaline. Mu aju kohe ei teadnud, mis asjast arvata, nii et meeleolu mõttes olin ma paar nädalat üsna tuim. Uus keel ja uued inimesed olid väsitavad. 

Kui ma esialgsest segadusest üle sain, hakkasin kindlameelselt hispaania keelt õppima. Ma olen väga nohik, nii et ma tegin kõik kodused tööd korralikult ära ja õppisin lisaks tegusõnade pööramist ja grammatikat. Kogu see pingutus tuli kasuks - mu hostvanemad ütlesid, et ma oskasin paari kuuga paremini rääkida kui eelnevad vahetusõpilased terve aastaga. Sellegipoolest oli mul sõprade seltsis alati eneseväljendamisega raskusi, sest ma ei suutnud oma keerulisi tundeid neile selgitada. Lisaks sellele koosnes suur osa minu huumorist sõnamängudest ja muudest keeleoskusega seonduvatest veiderdustest, nii et ma tundsin ennast igavana. 

Minu keeleprobleemidele vaatamata olin ma esimese poole aastast kohutavalt populaarne. Olin koguaeg inimestega ümbritsetud (eriti poistega, sest ma olin ainuke blondiin terves linnas). Alguses oli täitsa tore, aga hiljem tüütas ära, sest kõik jutuajamised olid liiga pealiskaudsed ja kõik olid minu, põhjamaalase, jaoks liiga lärmakad. Nüüd ma käin kapuutsiga imelikel kellaaegadel poes, et mind liialt ei jõllitataks. 

Peale uusaastat oli minu vahetusaasta kõige kurvem hetk, sest ma pidin pere vahetama. Sellel hetkel kinnitasin endale, et see oli mõlema osapoole süü, aga nüüd olen aru saanud, et ma tegelikult kannatasin ikka päris ebameeldivaid asju. Ma lihtsalt tegin viimase hetkeni näo, et kõik on korras. Nagu ma alati ütlen: "Lõpuks saab alati kõik korda" - mu parima sõbranna pere võttis mind endale uueks tütreks ja kõik loksus jälle paika. Käisime reisimas ja ma vaikselt taastusin halvast elamusest.

Kui suvi läbi sai ja kool jälle hakkas, tuli mul nohikuhoog jälle peale ja ma hakkasin maksimumpunktide peale tehtud töid koguma (käesolevaga on mul neid 15). Mu klassikaaslased ja õpetajad nüüd arvavad, et kõik eestlased on sellised. Mind vaadatakse kui mingit imelooma, kes räägib mitmes keeles ja teab asju psühholoogiast, keemiast ja füüsikast, mida normaalsed inimesed teadma ei peaks. 

Mulle jõudis peale suve kohale, et oskan lõpuks ometi ennast hispaania keeles väljendada. Peaksin selle eest tänama ühte väga erilist inimest, kes on kindlasti minu vahetusaasta väga tähtis osa - Omari. Pikad vestlused, mis me temaga maha pidasime, panid mind algul proovile, sest meil mõlemal on suur filosoofiahuvi ja palju ideid. Esimeste kuude jooksul oli ta väga kannatlik ja üritas minu mõtetest aru saada. Hiljem läks asi aina kergemaks. 

Ma ei arvanud, et lähima paari aasta jooksul tõelist armastust tunda saan. Ma isegi ei osanud ette kujutada, et leian selle siin, Argentiinas. Yfukad ei toeta selliste suhete loomist vahetusaasta jooksul, aga ma arvan, et just Omari pärast ei tulnud mul koduigatsus kordagi kallale. Tema täitis poisi, parima sõbra ja tugiisiku rolli. Misiganes masendavad mõtted mulle kallale tulid, tema ajas nad minema. 

Nüüd hakkab mulle väga valusalt kohale jõudma, et varsti pean Eestisse tagasi minema. Mulle ei meeldi sellele mõelda ja olen pikalt eitusfaasis elanud. Eesti elu tundub nii kauge ja võõras. Eesti keel tundub kummaline, sest mu mõtted on hispaaniakeelsed.

Ainuke mõte, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla tulla. Hetkeseisuga plaanin uusaastaks siia lennata, sest uusaastapidustused on siin palju lõbusamad kui Eestis. Üritan ülejäänud kuude jooksul viimast võtta ja võimalikult palju perega aega veeta, sest kui ma lõpuks tagasi jõuan, siis jõuab ka koduigatsus kohale. Ma igatsen juba praegu Argentiinat, kuigi ma pole veel ära läinudki.

***

Nagu selles tekstis võibolla näha, on minu mõtted ajaga muutunud. Ilmselt ei ole see teile veel selge, aga ma vaatan nüüd paar kuud hiljem asju hoopis teise pilguga. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, vaatan neid kolmanda pilguga. Paar aastat hiljem neljandaga. Muutuseid on alati põnev jälgida, aga iseenda muutumist on vist kõige põnevam. 

Kõik need jutud, mida yfukad räägivad inimeste muutumisest, on tõsi. Ma saan nüüd ka sellest aru, mis nad mõtlesid selle jutuga, et vahetusõpilane murrab oma kultuuri raamidest lahti ja leiab vahetusaasta jooksul iseennast. Ma leidsin ennast kohast, kus kõik inimesed mõtlevad ja käituvad teistmoodi, ja ma muutusin. See ei tähenda, et ma muutusin rohkem argentiinlaseks (kuigi ka see on tõsi). See tähendab, et mul ei olnud minu ühiskonda, kes minu mõtlemist mõjutaks. Kõik minu ideed sündisid minust ja ainult minust. Ma ei tunne ennast enam nagu eestlane ega argentiinlane. Ma olen maailmakodanik Kaisa vol 2.0 - innovaatiline ja iseseisev versioon. 

Kummaline vestlus õhtusöögilauas

Kaisa istub õhtusöögilauas ja on kummaliselt vaikne. Pereisa küsib: "Kas sul on miskit häda, Kaisakene?". Kaisa vaatab natukene segaduses pilguga isale otsa ja siis vastab: "Ma olen väga SEGADUSES ja mul on suur hingepiin, sest MA EI TEA, mida ma oma eluga peale tahan hakata ja mis mu tulevik mulle toob ja mis on minu tõelised väärtused ja tõelised unistused! Ma elan päevast päeva mõeldes nendele asjadele ja ma ei suuda mitte midagi välja mõelda! Aeg hakkab otsa saama ja mõne aasta pärast pean ma juba valima, mida ma õppida tahan, kus ma elada tahan jne. Ma ei tea, mis mu elu mõte on. Ma ei tea mitte midagi ja mul on sellest SUUR STRESS." Kogu pere jääb suu ammuli vaest last vaatama ja pereisa ütleb: "Ok."

See oli nüüd tõestisündinud lugu.

Ilus foto:

Maailma ilusaim paarike