Lend

16. augusti hommikul läks kõik jube kiiresti. Ma suutsin viimasel hetkel oma seljakoti katki teha ja pidin ümber pakkima, aga õnneks oli aega piisavalt. Ma ei oska oma meeleolu kirjeldada, sest õieti mul polnudki mingit tuju. Olin väsinud ja ootasin lihtsalt lennuki peale minekut, et saaks magada. Paar pisarat poetasin küll lennujaamas, aga seda ainult põhimõtte pärast, sest kõik teised seal nutsid.
Tallinnas oli õhkutõusul hull udu ja see hetk, kui me selle udukihi kohale tõusime, oli imeline. Udututikeste pealt peegeldus ilus hommikune valgus ja taevas oli nii sinine. Sellel hetkel mõtlesin, et hakkaks tulevikus õige lenduriks. Amsterdami lennujaamas läks kõik üllatavalt ladusalt ja õige koha leidmisega saime kiiresti hakkama.
Eelnevalt mainisin, et kartsin üle ookeani lennata, sest see lend on nii pikk ja igav. Meie lennuk oli pooltühi ja ma sain ennast terve tee sirutada kolme istme peal. Lisaks oli seal veel nii palju tasuta toitu, et mul lõpuks läks juba süda pahaks söömisest. Mul oli nii hea uni!
Buenos Airesesse maandumine oli veel imelisem, sest siis oli juba päike loojunud ja terve linn säras. Buenos Aires on NII suur! Ma pole elu sees nii suurt linna näinud.
Lennujaamas oli vaja leida yfu vabatahtlik ja see oli väga keeruline, sest kõik kohad olid rahvast täis. Lõpuks helistasime ja leidsimegi "blondi" pika poisi yfu t-särgiga (blond ehk tal olid pruunid juuksed).

Hetkel oleme kõikide teiste Argentiinasse tulnud vahetusõpilastega Centro Loyola ülikoolis aasta alguse orientatsioonil. Ma olen selles ürituses natuke pettunud, sest seda ei saa võrreldagi Eestis toimunud ELO'ga. Siin on koguaeg külm, sest maja on suur ja seda ei köeta. Tegevused ei ole nii põnevad ja toit ei ole nii maitsev. Mitte et argentiina toit maitsev poleks, vaid siin on lihtsalt halvasti tehtud. Minu kana oli nii kuiv, et ma ei saanud seda noaga lõigata ja kohv maitseb nagu mingi lurr. See häirib ka natuke, et kõik on nii ebatervislik. Ma olen suurema osa päevast näljas olnud, sest nagu ei taha neid küpsiseid dulce de lechega süüa. Dulce de leche on argentiinlaste jaoks väga tähtis. See on umbes nagu Nutella, aga veel magusam.

Selle jutu peale jääb ilmselt mulje, et mul on jube halb tuju, aga tegelikult ei ole. Ma olen lihtsalt väga väga väsinud ja segaduses. Mulle ikka veel ei jõua kohale, et ma siia aastaks tulin. Selline tunne, et on paari nädalane reis ja kohe saan koju. Kõik pisikesed ebameeldivused ajavad kulmu kortsu. Tahaks koju. Kodu alla mõtlen muidugi oma Argentiina kodu, kus Mariela ja Joaquin mind pikisilmi ootavad (teiste kohta ma ei tea, sest nendega ma pole veel suhelnud). Seal on soe ja hea toit. Kui ei ole hea toit, siis mul on vähemalt võimalus poodi minna ja ise midagi tervislikku kokata.

Ma sain täna minišoki. Mulle teatati, et ma ei lendagi oma hostpere juurde, vaid sõidan üle 10 tunni bussiga. See saab olema ... tore.

Ei igatse veel :)
Teie Kaisu