Ajalooline päev

Täna juhtus nii palju põnevaid asju! Ajalooline päev minu vahetusaastas.
Õues on praegu 12 kraadi sooja, mis tähendab, et ka toas on 12 kraadi sooja. Ma võtsin siia kaasa ainult kaks kampsunit ja jope ning viskasin need kõik eile õhtul pessu, mis tähendab, et ma lõdisesin terve päeva ja ei liikunud kamina kõrvalt mitte kuskile. Mina kui häbelik eestlane ei tahtnud pererahvalt talveriideid küsida, vaid kannatasin külma. Ühel hetkel sai Oscaril sellest küllalt ja ta käratas mulle: "ME EI TAHA KÜLALIST OMA MAJJA!" Ta pani mu köögis laua taha istuma ja pidas väga pika loengu maha, kuidas ma olen neil pereliige ja pean ütlema, kui miski on halvasti. Nüüd käin ringi kahe kampsuniga Lilalt ja Oscari suure talvejopega.
Üks kamp tüdrukuid mu koolist kutsusid ennast meile külla, sest nad tahtsid minuga rääkida. Sadasid kella 3 paiku uksest sisse, mille tõttu mul jäi siesta magamata. Istusime köögis laua taga ja jõime matet mitu tundi. Nad küsisid hästi palju küsimusi ehk ma sain palju keelepraktikat. Lisaks üritasid nad mulle selgeks teha, et ma olen nüüd nende kambas ja nad otsivad mu vahetundide ajal üles. Kogu linn räägib minust ja nad ütlesid, et ma olen juba väga populaarne. Mind kutsuti õhtul toimuvale peole, kõik tegid minuga pilti ja siis nad läksid lõpuks koju. Ma olin väga väsinud, aga nad olid jube toredad ja sõbralikud.

Minu uued sõbrad

Ma sain endale väikese trauma, kui õhtu poole kööki läksin. Laua peal oli SURNUD SIGA täies koosseisus ja Oscari käed olid küünarnukkideni selle soolikates. Ta teatas mulle, et õhtul tulevad külalised ja suur õhtusöök. Külalised hakkasid saabuma 23.00, söömise lõpetasime keskööl ja siis viis Mariela mu peole, mis toimus Beleni kodus (vasakult esimene).
Meil oli väga lõbus. Mind tutvustati veel mõnedele inimestele, küsiti hästi palju küsimusi ja üritati mu perekonnanime hääldada. Siis vaatasime filmi "the impossible" hispaaniakeelsete subtiitritega ja pillisime kõik koos. Kella kolme paiku tuli pildil paremalt esimese tüdruku (ma ei mäleta ta nime, sest võõramaiseid nimesid on raske meelde jätta) ema meile autoga järgi. Tema ema oli ühtlasi inglise keele õpetaja, kellega ma juba varem kohtunud olen. Ta säras autos oma imelise keeleoskusega jälle: "You iz very bjuutiful. What weather in your country?" Pidin oma vastust kordama, sest ta ei saanud mitte midagi aru. Nad ütlesid, et kutsuvad mu mingi päev õhtust sööma.
Nüüd vedelen siin oma pehmes voodis kell pool neli ja und ei tule!