Elu Argentiinas ei ole alati lust ja lillepidu, nagu mõned teist kalduvad arvama. Vahetusaasta on vaimselt väga raske katsumus, sest ma olen oma igapäevaste probleemidega täiesti võõras keskkonnas. Mõnikord on õnnetu ja üksik tunne, sest paljudest minu muredest ei saa siin keegi aru (mitte ainult sellepärast, et ma neid hispaania keeles sõnadesse panna ei oska).
Kohanemine on nii vaimselt kui füüsiliselt keeruline. Ma olen koguaeg väsinud ja aeg-ajalt närviline. Mul pea valutab koguaeg, sest kõik inimesed lärmavad. Joaquin kisab elutoas lihtsalt sellepärast, et ta teab, et see mind närvi ajab. Hetkel ma üritan teda ignoreerida, aga kui see ei aita, siis ma kitun mamále ära. Argentiinlastele on omane äkiline vihastamine ja hääle tõstmine. Näiteks:
Lélio koputas pastakaga tunni ajal vastu lauda ja see käis Aracelile närvidele. Selle asemel, et alguses viisakalt paluda tal lõpetada, karjus ta "JÄTA JÄRELE" täiest kõrist. Ma iga kord ehmatan selliste asjade peale. Eile puhkes õhtusöögilauas tüli ja ma tahtsin olla ükskõik kuskohas, aga mitte seal. Sellised olukorrad on siin täiesti tavalised ja mingit muud lahendust peale ära harjumise ei ole.
Pühapäevaks olen ma VÄGA väsinud (te ei kujuta ette ka kui väsinud) ja tahaks sisse magada, aga seda mul teha ei lubata, sest neil on traditsiooniks süüa pühapäeviti kõik koos hommikusööki. Õnneks on pühapäevane siesta pikem. Ma lihtsalt ei jaksa pühapäeval elutoa laua taga istuda ja kuulata seda kisamist, tahaks oma toas voodis vedeleda terve päeva. Oma tuba on mõeldud ainult magamiseks ja niisama aega veeta seal ei tohi. Eelmisel pühapäeval ma ignoreerisin seda reeglit ja olin terve päeva oma toas. Õhtul sain kõvasti Mariela käest pahandada, mis on tegelikult täiesti õige. Ma pean kultuuriga kohanema. Iseenesest on tore kõik koos ühes toas olla, aga ma lihtsalt ei jaksa.
Lärmamine ei ole ainuke asi, mis mul elu raskeks teeb. Toit ajab tihti südame pahaks, sest see on väga rasvane. Mõned usklikud inimesed ei salli mind lihtsalt sellepärast, et mina ei ole usklik. Mu klassiõde praktiliselt vihkab mind, sest tema endine poiss tuli minuga rääkima. Ma ei saa kohati aru, mida minult tahetakse.
Loodetavasti ei lähe kohanemisega liiga palju aega. Üritan valuvaigistite ja võimalikult pika uneajaga peavalust lahti saada. Peaks lisama, et ma ei ole siin olles kordagi mõelnud, et tahan Eestisse tagasi. Mul pole terakestki koduigatsust. Kokkuvõttes mulle meeldib siin olla ja ma armastan oma pere ja kodulinna. See oli ammu teada, et kohanemine ei ole kerge. See postitus ei ole kirjutatud selleks, et vinguda. Halvad ja head asjad käivad lihtsalt käsikäes. Ma ei ole puhkusel.
Musi-kalli
Teie musirullikene kukununnu tibulinnu Kaisu
No comments:
Post a Comment