Boliche

Bolicheks nimetatakse klubi, kus iga laupäeva öösel tantsimas käiakse. Ma sain ka lõpuks boliches ära käia ja ma ütleks, et see oli vist kõige lahedam kogemus siiamaani. 

Mancha lõppes koolis umbes kell 22.00 ja ma olin juba siis surmväsinud. Istusin peale seda mingil kontserdil ja sõin hamburgereid, kuni papá Oscar oli nõus mind koju saatma. Öösel üksi koju kõndida ei tohi, sest meie tänava juurde viiv tee ei ole kõige paremini valgustatud. Tegin ennast kodus ilusaks ja kell 02.00 olin juba Giovanna majas, kust Yoby ema meid autoga ühe kooliõe koju viis, kellel oli sünnipäev. Seal oli kohal umbes 10 inimest ja neid tuli veel juurde. Suuremat osa ma juba koolist teadsin ehk ma tundsin ennast täitsa normaalselt tuttavate inimeste keskel. 

Kohe peale sünnipäevale jõudmist rünnati mind küsimustega ja katsuti juukseid. Õnneks viskas neil sellest üsna kiiresti üle. Nad õpetasid mulle kuidas klubis käituda ja määrasid mulle kaks poissi valvuriteks, kes võõraid mehi eemal hoiaksid. Mul on nii hea meel, et sain suure kamba tuttavate inimestega bolichesse minna.

Enamik sõpru läksid motoga, aga mina hakkasin inisema, et yfu ei luba kaherattaliste mootorsõidukitega sõita, nii et kuuene kamp läks camionetaga (ma isegi ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse).

Mul on bolichesse sõidust sügav vaimne trauma, sest see liiklus siin on hullumeelne. Añatuya on see koht, kus koolibuss sõidab vastassuunavööndis, et kiiremini kohale jõuda. Otsest kiirusepiirangut siin ei eksisteeri, turvavööd on nõrkadele ja juhiluba on haruldus. Rallisime mööda tänavaid, mis olid kell 04.00 poolpurjus autojuhte täis. Alguses oli mul ees istudes surmahirm, aga hiljem võttis rooli taga olev poiss natuke rahulikumalt, et ma ei kardaks. Me ei läinud otse bolichesse, vaid sõitsime mööda linna ja maanteid. Mulle nii meeldib lihtsalt ringi sõita mööda tuttavaid teid (jah, Añatuya on mulle juba tuttav koht).

Bolichesse sissepääs maksab 20 pesot (2,7 eurot). Kui kõikidel pilet ostetud võtsime kätest kinni ja liikusime hanereas rahvamassist läbi teisele korrusele ja võtsime koha sisse saali nurgas, et keegi kaduma ei läheks. Alguses oli mul kerge kultuurišokk ja ma mõtlesin, et kuidas ma siin küll üle 15 minuti olla suudan. Muusika oli väga vali, inimesi oli hästi palju ja põrand kleepus maha läinud jookidest. Ma ei saanud alguses absoluutselt pihta, kuidas siin klubis tantsitakse. Mul oli jube uni ja ma enam-vähem mossitasin esimesed pool tundi või rohkem. Hiljem läks asi lõbusamaks.

Kõige lõbusam on paaris tantsida tuttavate poistega. Seda tantsustiili on väga raske kirjeldada, pean millalgi video üles panema, aga praegu mul ei ole seda kuskilt võtta. See tantsimine on üks suur keerutamine ja nühkimine, ma ütleks. Kõikidel poistel on mingid omad lemmikud liigutused ja mul oli vaja esimese minuti jooksul nendest aru saada. Ma õppisin igasuguseid liigutusi sellel õhtul (või õigemini hommikul), sest tantsisin arvatavasti üle 10 erineva poisiga. 

Kõige rohkem sai tantsida koolivennaga majanduskallakuga klassist. Ma arvan, et ta nimi oli Fernando... Temaga oli kõige parem tantsida, sest meil kuidagi lihtsalt klappis. Aasta alguse orientatsioonil räägiti tüdrukutele, et me ei tohi ennast unustada ühe poisiga tantsima liiga kauaks. Ma muidugi unustasin selle soovituse ära ja tulemuseks oli see, et Fernando (või kes iganes ta ka polnud) üritas mind suudelda. Minišoki tõttu ei lükanud ma teda piisavalt kiiresti eemale ja mu sõbrannad jõudsid juba miljon pilti teha meist. Kõik lähedal olevad inimesed kisasid ja plaksutasid. Jooksin Giovanna juurde küsima, kas Fernandol tüdruk on, et ennast valmis panna, kui keegi esmaspäeval mind mõrvata tahab. Õnneks tal ei ole tüdrukut, aga sellegipoolest ei tule mul vist esmaspäeval kõige parem päev. Pühapäeva jooksul saavad ilmselt kõik linna inimesed juhtumist teada. Loodetavasti see tüüp ei arva nüüd, et ma ta novia olen või midagi.

Boliche suleti kell 7 hommikul, kui õues juba valge oli ja linnud laulsid. See sai kuidagi nii äkki läbi! Ma ei olnud uninegi! Sõbrad läksid laiali, Fernando saatis mulle õhumusi ja mind pakiti Giovanna ja veel kahe tüdrukuga mingi auto peale. Muide, tavalise pisikese auto sisse on vabalt võimalik mahutada 6 inimest ja bassikõlar. Autojuht keeras muusika põhja ja nii me rallisime läbi linna kodu poole. Möödudes politseijaoskonnast lasime aknad alla ja kõik karjusid fuck you, mille peale maja ees seisvad politseinikud naerma hakkasid (täitsa okei ju).

Kodule lähenedes palusin neil muusika vaiksemaks panna. Musitasin kõik läbi ja astusin umbes täpselt 7.30 koduuksest sisse. Pesin kiiresti hambad ära, vahetasin riided ja juba magasin enne padja puudutamist. Selline on nende tavaline laupäev. 

Pühapäeva hommikul ajas Mariela mu kell 11 üles, et hommikust süüa ja üles tõusmine ei olnudki väga raske. Kohe peale söömist läksin siestat magama ja mamá Mariela peksis mu kell 6 õhtul jälle üles. Sain täitsa normaalselt ennast välja puhata. Mul ei ole eriti kahju, et pühapäeva maha magasin, sest õues oli 40 kraadi sooja ja nagunii poleks midagi erilist teha saanud. 

Eks näis siis, mis homme koolis saama hakkab. Ma pean uurima välja, mis selle poisi nimi siis lõpuks on, ja temaga rääkima, kui ta asjadest natuke valesti aru saanud on. Lisaks pean leidma üles ühe tüdruku, kes oma telefoni minu kotti unustas, ja üleüldse esmaspäeva üle elama.