Koolipäev peale bolichet

Ma elasin selle päeva üle. Koolis ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Info liikus päris kiiresti, aga päris kõik ei teadnudki boliches juhtunust. Rodrigo... Fernando, Rodrigo, Rodrigo, Fernando. Ma ei pannud väga palju nimega mööda.
Esimene inimene, kes mulle paljuütleva irvega vastu tuli, oli Erika (mu pinginaaber). Sealt läks käima ahelreaktsioon ja esimese tunni lõpuks teadis kogu klass. Vahetunnil tulid boliche poisid mind tervitama ja neil oli ka naeratus kõrvuni. Nad vedasid Rodrigo ka kättpidi kohale, et ta mind musiga tervitaks nagu kord ja kohus. Ta oli piinlikkusest täitsa peet, tegi mulle kiiresti põsemusi ja kadus.
Esmaspäev oli kokkuvõttes väga hea päev. Ma käisin koolis koguaeg suure naeratusega ringi ja tervitasin kõiki tuttavaid inimesi. Mõned lausa imestasid, et mis Kaisal täna viga on, et ta nii rõõmus tundub. Minu tuju tõstab kõige rohkem see, kui ma saan kellegagi vestelda. Tõelisi mõttevahetusi on mul siin väga harva, sest tavaliselt peavad mu sõbrad mitu korda kõike kordama, enne kui ma aru saan. Sellel päeval ajasin päris palju Erika ja teiste tüdrukutega lolli juttu. Suutsin isegi esimest korda hispaaniakeelse killu maha panna.
Lubasin tüdrukutele, et tantsin koos nendega järgmisel manchal ja ühtlasi esitavad nad mind meie kursuse reinana (kuningannana). Kuningaks valiti üks haruldaselt kena tüüp siniste silmadega. Meie funktsioon on põhimõtteliselt tulla ilusates riietes manchale, ringi jalutada ja naeratada. Võibolla peame tantsima ka.
Koolipäev lõppes jälle varem ja ma sain paralleelikatega linnas ringi tuiata. Rodrigo taastus oma peediseisundist ja jõlkus mul kannul koguaeg. Tema jutust on nii raske aru saada! Ta hääldab kõike väga segaselt ja räägib kiiresti. Uute tuttavatega on tihti nii, et ma esimesed paar päeva ei saa nende hääldusest aru, aga hiljem harjun ära.
Siesta jäi mul täna magamata, sest oli vaja minna Pauli majja tantsu harjutama. Peale lõunasööki tuli Giovanna mulle mingi sõbraga järgi ja me sõitsime Pauli juurde läbi 40-kraadise palavuse. Esimesed paar tundi ei toimunud eriti midagi, sest tähtsate asjade tegemine on Argentiinas väga aeglane. Hiljem tantsisime natuke ja siis jõudis Rodrigo kohale... jälle sama teema - kõik irvitasid. Ma sain siis juba natuke tema jutust aru. Tuli välja, et ta on väga kummaline argentiinlane, sest talle ei meeldi liha ja jalgpall. Saime natuke tantsida ka, mille üle ma väga õnnelik olen, sest ta tõesti tantsib hästi.
Naljakas fakt: suurem osa inimestest siin ei tea, mis asi on kiivi. Õigemini, nad teavad, mis asi on kiivi, aga nad ei söö seda, sest nad ei tea, kuidas seda süüakse. Mulle hakati kiivit tutvustama (see oli juhuslikult Pauli kodus olemas) ja ma läksin täitsa pöördesse. Haarasin kohe lusika ja ründasin seda, sest kõik kodune toit on väga ahvatlev. Mul oli üsna imelik süüa, sest kõik pidasid vajalikuks mul seljas elada ja pealt vaadata. Ma ei oleks arvanud, et kiivi siin mingi eksootika on.
Peale tantsimist pidime veel kehkasse jooksma. Jäime pool tundi hiljaks ja õpetaja ei teinud teist nägugi, sest nad polnud otseselt veel alustanudki. Minu kehkatund sisaldab ainult varjus vedelemist, sest nad mängivad terve tunni võrku või kossu ja mina ei saa randme pärast kaasa teha. Koju kõndides oli ilm juba enam-vähem talutav. Kõik alla 40 on täitsa mõnus. Kevadised õhtud on siin väga ilusad. Umbes 6 või 7 paiku on kõju kõndida hea, sest siis on ainult 30 kraadi ja päike ei paista enam lagipähe.

Loodetavasti te ei ole liiga pahased, et ma asju mitu päeva hiljem postitan. Ma küll kirjutan kõik samal päeval üles, aga kohe avaldamine on liiga riskantne. Mine tea, mis ma siia unise peaga kirjutan. Mul on sisemine vajadus postitus enne avaldamist mitu korda üle lugeda, et kõik ikka korrektne ja arusaadav oleks.