Mulle täitsa meeldib vanavanematele külla minna, sest nende kodu on nii nunnu. See on madalate lagedega, igasugust vana kola täis ja vanaemade-vanaisade lõhnaga. Nende kodu tundub väike, aga tegelikult see on peaaegu suurem kui meie enda maja siin. Mulle meeldib hommikuti üles ärgata, unisena kööki tuigerdada ja näha vanaema kokkamas. Tekitab koduse tunde.
Ma magasin terve 6-tunnise autosõidu maha, sest paar päeva enne jõule suutsin endale jälle mingi kõhuviiruse hankida. Jõululaupäevaks läks see juba enam-vähem üle, aga sellegipoolest ei tahtnud Mariela mul liiga palju süüa lubada. Kohale jõudes muutus elu kohe palju ilusamaks, sest vanaema lubab mul magada ja kõike süüa. Lisaks taasavastasin ma oma vanad sõbrad, kes panevad mul alati silmad särama - raamatud. Vanaemal on arvutitoas suur riiul täis hispaaniakeelseid raamatuid. Rebisin endale kohe sületäie raamatuid välja ja hakkasin lugema. Mulle ei valmistanud hispaania keeles lugemine üldse raskusi ja vahepeal läks täitsa meelest ära, mis keeles ma loen.
Kuna vanaema majas ei ole wifit ja mul ei olnud kõneaega, siis ma viskasin oma telefoni kapi taha ja ei võtnud seda mitme päeva jooksul kordagi kätte. Arvuti neil on küll olemas, aga üle kahe korra ma sinna sisse ei loginud. Keegi mind ei tüüdanud, mina kedagi ei tüüdanud ja nii hea oli olla! Tehnika tõesti täidab pea täiesti mõttetute asjadega. Peale lugemist tundsin, kuidas mõtted hakkasid tööle ja tekkis palju fantaasiarikkaid ideid. Asi läks lausa natuke käest ära, sest mul oli nii palju ideid, et ma ei suutnud öösel magada. Terve öö passisin üleval ja mõtisklesin.
Mul ei olnud absoluutselt jõlutunnet. Jõulutunnet lihtsalt ei saa tekkida, kui õues on 40 kraadi sooja, käin ringi plätudega ja söön jäätist. Mingeid päkapikke siin ei käi, piparkooke ei eksisteeri ja jõulukaunistused üksi ei tee väga midagi. Vahepeal tundsin jõulutundest puudust, sest kõik twitteris koguaeg rääkisid jõuludest jne, aga see mind liiga palju ei kurvastanud. Ma ikka täiega naudin seda, et siin lund ei ole.
Jõululaupäev oli alguses nagu täitsa tavaline päev vanaema juures ja alles õhtu poole hakkasime traditsioonilisi jõuluasju tegema - läksime ilutulestikku ostma, sest et siin on kombeks keskööl paugutada. Ma ootasin uhket jõulusööki, aga suure palavuse tõttu pidime ainult külma liha ja salatiga leppima. Kõik tundus kuidagi nii tavaline. Ma nagu natuke lootsin, et neil on veidi rohkem traditsiooni.
Peale sööki vehkisime säraküünaldega ja peale seda läksime teeristi suuremaid rakette laksma. Kahjuks need suuremad raketid olid ka suhteliselt mõttetud, sest meie pere ei taha ilutulestiku peale raha kulutada. Õnneks olid teised linnaelanikud ka suuri patareisid ostnud ja paar minutit peale keskööd süüdati need kõik korraga. Kuna terves linnas on peaaegu kõik majad ühekorruselised ja ühtegi kõrgemat puud ei ole, siis nägi ilutulestikku eriti hästi. Igast suunast lasti rakette. Mul oli rohkem uusaasta kui jõulutunne.
Peale õues möllamist saime kingid kätte. Kinkide kätte saamine nägi välja selline: inimesed jooksid jõulupuu juurde, haarasid oma kingid ja rebisid need lahti. Ma sain kaks pakki. Esimeses pakis olid roosad plätud, mis olid ilmselgelt Mariela ostetud, sest ta ei luba mul kodus paljajalu käia. Mulle tundus see vihje väga naljakas. Need plätud on kusjuures väga mugavad ja ma olengi hakanud nendega päevad läbi käima, nii et see kingitus tegi kõik õnnelikuks. Teise paki avamisega ma otsustasin natuke oodata, sest ootus on parem tunne, kui kingi kätte saamine. Uurisin teiste kingitusi ja tuli välja, et Lila kingitus tegi samamoodi kõik õnnelikuks. Tema sai kummimadratsi, mida mina olen juba tükk aega tahtnud, et basseinis päikest võtta.
Minu teise paki sisu oli päris põnev: roosad stringid. Ma pahvatasin neid nähes naerma ja mõtlesin, et kas äkki Arleen saatis mulle paki Eestist, sest see tundus kuidagi jube tema moodi. Näitasin kingitust Marielale, aga tema ei teinud teist nägugi. Alles hiljem tuli talle meelde mulle seletada, et roosade aluspükste jõuludeks kinkimine on Argentiina traditsioon. Kummalised traditsioonid jõuluvanal.
ELO'l räägiti, et jõuluaeg on vahetusõpilaste jaoks raske aeg, sest siis on koduigatsus kõige suurem, aga minu puhul küll nii ei olnud. Ühel hetkel küll mõtlesin, et tahaks lumememme teha ja pärast tuppa glögi ja piparkooke sööma minna, aga mis seal ikka. Järgmine aasta saan kõike seda teha ja sellest veel suuremat rõõmu tunda. Mul ei ole siiamaani tõelist koduigatsust olnud! Üks päev käisin ringi suure Tallinna peenleiva isuga ja mõtlesin, et küll ma saan ikka Eestisse tagasi tulles rõõmu tunda igasuguste asjade üle, mis varem tundusid nii tavalised.
Häid jõule tagantjärele!
Teie neeger-piparkook
No comments:
Post a Comment