Lõpuks ometi hakkas temperatuur tõusma ja ma ei pidanud enam kahe kampsuniga kooli minema. Hommikul kell 6 oli juba 15 kraadi sooja. Koolibussi moodi asja oodates ei pidanud ringi kargama, et soe oleks. Esimesel hommikul, kui koos Joaquiniga bussi ootasime ja ma hüplema hakkasin, vaatas ta seda väga imelikult. Ta väitis, et ei ole enese liigutamise peale tulnud.
Koolis oli kõik nagu tavaliselt. Joonistasin, kirjutasin uusi sõnu üles ja punusin klassiõdedele patsi. Vahetunnil tuldi pilti tegema ja muidu tutvuma. Koolis söögivahetundi ei ole, aga koridori peal müüakse igal vahetunnil võileibu. Kõik on siin hästi odav. Suur võileib maksab 5 pesot ehk 67 eurosenti. Mul tuleb kooli mõttes ikka väga lebo aasta, sest täna kestsid tunnid näiteks 7-11.20 ja minu jaoks on kõik tunniteemad ammu tuttavad. Eelviimastel tundidel hakkas mul tüdrukute kisamisest pea valutama. Panin pea korraks laua peale ja juba magasin. Sain lausa poolteist tundi und (õpetajat tunnis polnud).
Reedeti lähevad kõik õpilased linna keskele tšillima, hängima. Mind kutsuti ka kaasa ja peale tunde jalutasimegi Erika ja Rauliga keskusesse 30-kraadise palavusega. Erika koguaeg küsis, kas ma ikka panen tähele, et kõik mind jõllitavad. Ta viis mu kogemata mööda ühest majast, kus ees passis suur kamp mehi ja need hakkasid lausa kisama.
"El centro" all mõistetakse Anatuyas peatänava keskel olevat pisikest pinkide ja palmidega parki. Reedeti on see täiesti õpilasi täis. Iga tooli juures ja iga palmi all oli kamp inimesi. Erika ja Mileva koguaeg itsitasid, sest meie kamp aina suurenes ja suurenes ja suurenes. Minuga tehti jälle palju pilte ning kahjuks unustasin ise piltide tegemise täiesti ära. Keegi ostis hiiglasliku paki krõpse ja see läks terve pargi peal ringlema. Ma andsin oma sprite pudelist lonksu Milevale ja ta andis selle kellelegi edasi ja nii see ka kuidagi kadus. Hiljem sain peaaegu tühja pudeli mingi võõra poisi käest tagasi, kes jäi natukeseks juttu rääkima. Põnev sebimistaktika tal.
Ma ei suuda ikka ära harjuda sellega, et kõik kõiki teavad! Ja kui keegi kedagi ei tea, siis nad ikka käituvad, nagu teaksid. Kui minu käest küsitakse, kus ma elan, siis ma ütlen, et la doctora Cegna juures ja juba kõik teavad mu pereliikmeid ja täpset aadressi.
Minu äge koolikott |
Tunnitöö |
No comments:
Post a Comment