Thursday, July 25, 2013

3 nädalat jäänud! Hirmud ja ootused

Minu nunnu pere :)
Lennuni on jäänud 3 nädalat ja ma k a r d a n! Mul on veel nii palju teha!
Ootasin tükk aega kirja Marielalt, aga siis kirjutas mulle hoopis hostvend Joaquin. Ta tegeleb teatri ja laulmisega, nii et meil on ühist.
Mul oli vahepeal tuju natuke halb ja sellega kaasnesid hirmud vahetusaasta osas. Näiteks ma kartsin, et...

  • ma ei saa oma perega läbi
  • ma ei saa Lilaga piisavalt hästi läbi (pean temaga tuba jagama vähemalt aasta alguses)
  • mul tuleb nii suur koduigatsus, et see segab normaalselt elamist
  • osutun väga vaikseks ja häbelikuks võrreldes temperamentsete argentiinlastega
  • mul hakkab igav (halva tujuga ei taha midagi teha)
  • Eesti perel pole piisavalt raha mulle saata, et ma saaksin Argentiinas sõpradega väljas käia
  • hostpere pettub minus
Õnneks see halb tuju läks üsna ruttu üle ja koos sellega ka hirmud. Seal on ju nii palju teha! Ma otsustasin, et soovin võimaluse korral käia kunstiringis ja tantsimas. Kui neid ei ole, siis leian midagi muud. Ma olen tubli, ma saan hakkama.
Siiski ühest hirmust ma üle ei saa... ma kardan, et mu kannid hakkavad lennukis istumisest valutama ja see ei ole üldse tore.
Sõltumata nendest hirmudest ootan ma jubedalt 16. augustit. Ma tahan näha oma pere silmast silma ja kuulda nende ladusat hispaania keelt, millest ma heal juhul 5% aru saan tänu 6 kuud kestnud õpingutele. Ma tahan minna oma uude kooli ja näha oma uusi klassikaaslasi. Ma tahan õppida (see ei ole isegi Argentiinaga seotud. Ma lihtsalt igatsen kooli)! Ma tahan mudida nende nunnusid kutsusid ja Anatuyas jalutamas käia. Ma tahan katsuda ja nuusutaa kedagi, kes on päriselt Argentiinast (saatkonnas oli üks, aga ma ei julgenud teda nuusutada).
Ma võiks niiviisi tundide kaupa plädiseda. Vaene Katariina, kes peab minuga üle 20h lennukites ja lennujaamades istuma...