Vastused Teie küsimustele

Mul läks selle video tegemisega päris kaua aega, sest koguaeg tuli midagi tähtsat vahele! Elu on siin väga kiire.

Ka mina langen interneti küüsi

ELO'l ja igal yfu üritusel ikka räägitakse õpilastele, et nad liiga palju arvutis ei istuks, sest see takistab vahetusaasta nautimist. Kõikidest õpetustest ja lubadustest hoolimata olen ma viimasel ajal liiga palju arvutis olnud. Natuke aega tagasi arvasin, et see ei ole nii suur probleem. Mõtlesin igasuguseid lolle vabandusi välja internetis olemiseks. Näiteks väitsin iseendale, et mul ei ole muud teha, aga tegelikult on ju alati midagi kasulikku teha. Nüüd olen oma kergest eitusfaasist üle saanud.
Minu põhilised tegevused arvutis on:

• muusika kuulamine
• blogi kirjutamine või videote tegemine
• hispaania keele õppimine
• eesti sõpradega skypes rääkimine

Kolm esimest on täitsa okeid, aga eesti sõpradega liigne suhtlemine on see, mis probleeme tekitab. Ma olen Argentiinas ainult ühe aasta ja see aeg läheb jube kiiresti mööda. Tean, et minu Eesti sõbrad ootavad mu ära, ja sellepärast peaksin rohkem oma Argentiina elu elama.
Täna otsustasin selle probleemiga tegelema hakata. Lõin arvuti pauguga kinni (avasin uuesti, et kontrollida, kas ekraan terve on) ja küsisin oma Argentiina sõbranna käest, mida ta peale siestat teeb. Kohalikega suhtlemine on kõige tähtsam asi, mida teha. Tuli välja, et ta saab võibolla teiste tüdrukutega kokku. Ma olen ka kutsutud.
Mul on hea meel, et ennast diivanilt püsti ajasin. Järgnev plaan on selline:

1. Suhelda iga päev Argentiina sõbrannadega, et meievahelist sidet tugevdada
2. Nädal aega mitte skype'i sisse logida (võõrutusravi)
3. Teha enne kõike muud, mida ilma arvutita teha annab, ja alles siis ennast selle saatanast kastiga diivanile istutada
4. Suhelda eestlastega ainult blogi teel
5. Leida endale mingi trenn, kus peale kooli käima hakata (mul avanes võimalus tangoklassides käima hakata, aga ma pole veel kindel, kas see on just see, mis ma teha tahan)

Muide, meil on kutsikad

2 lugu ja keemia tunnitöö

Sündmusterohke reede ja laupäev

Ärge muretsege, tibukesed, teie küsimustega ma tegelen iga päev natukene, aga see video on natuke suurem projekt ja võtab kauem aega.

Ma ei saanud paar päeva üldse netis olla, sest esiteks meil ei olnud netti ja teiseks ei olnud mul aega. Nüüd siis video sellest, mis ma nädalavahetusel tegin. Mul oli aega filmimiseks ainult hetk enne magamaminekut ehk ignoreerige mu märgi juukseid.

Kas ma kujutan seda endale ette või räägin ma selles videos väga aeglaselt ja uniselt? 

Väike müüüüüüüüüüüüüüüüüür

Annan teile teada, et järgmine video ei tule niipea, sest mul on hetkel natuke raske aeg (see kõlab jube dramaatiliselt). Mul on vaimne pinge nii suur ja ma olen nii väsinud, et kipun kärbsest elevanti tegema ja ennast kurvaks mõtlema.
Harjutasin iga päev peale kooli tantsu ja pika siesta magamiseks aega ei jätkunud. Täna hüppasid kõik poisid lihtsalt alt ära, sest nad otsustasid, et nad ei taha tantsida. Nüüd me vist ei tantsigi manchal. Ma põhimõtteliselt piinlesin unevaeguses ilma asjata. Mul on miljon asja teha ja lisaks olen Joaquiniga tülis. Mind valiti nii oma klassi kevadkuningannaks kui ka terve kursuse mancha kuningannaks, mis lisas veel pinget (mul on vaja kaks päeva järjest kontsakingadel kõndida, ilus olla ja naeratada). Minust ja ühest klassivennast levitatakse koolis kuulujutte ja ma ei suuda oma vanematele selgeks teha, et see on kõik üks suur valetamine. Kogu pere on mu peale pahane praegu.
Loodetavasti kõik laabub võimalikult ruttu. Praegu ma lihtsalt kulgen, kõrvad lidus, ja üritan oluliste tegemistega ühele poole saada. Elu oleks palju kergem, kui ma ei seaks endale nii palju eesmärke korraga. Mul ju ei ole otseselt vaja midagi teha, kõik on vabatahtlik.  Sellistel hetkedel kadestan neid inimesi, kes reaalselt oskavad asju lõdvalt võtta ja lihtsalt... kulgeda.

Emmekeste ja memmekeste rahustamiseks täpsustan, et halb tuju ei tähenda veel koduigatsust. Ma olen Argentiinas olnud 1 kuu ja 2 päeva täiesti ilma koduigatsusesta. Eestis ma vingusin samamoodi, kui mul halb tuju oli!

Minu kaks suurimat eesmärki on hetkel:

1. intentsiivselt keelt õppida
2. perega lähedasemaks saada

Alfajore!! seda ma ostan koolis iga päev

Perega reisil La Riojas

Video helikvaliteet ei ole kõige parem, aga eks ma ajapikku parandan selliseid pisiasju :)

Küsimused kokku kogutud, varsti postitan vastused!

Teeme nüüd nii...

Teeme nüüd nii, et te ragistate natuke ajusid ja mõtlete välja küsimusi, mida minult küsida ning kirjutate oma küsimused siia kommentaaridesse. Kui koguneb piisavalt palju küsimusi, siis teen nendest postituse. Soovi korral võin ka video teha. Ma tahan teada, mis teid huvitab! Ma oskan ainult sellest kirjutada, mis mulle oluline ja põnev tundub.

Üritasin oma majast filmi teha, aga see ei tulnud just eriti hästi välja. Nüüd näete, miks mul on raske normaalset filmi teha

Koolipäev peale bolichet

Ma elasin selle päeva üle. Koolis ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Info liikus päris kiiresti, aga päris kõik ei teadnudki boliches juhtunust. Rodrigo... Fernando, Rodrigo, Rodrigo, Fernando. Ma ei pannud väga palju nimega mööda.
Esimene inimene, kes mulle paljuütleva irvega vastu tuli, oli Erika (mu pinginaaber). Sealt läks käima ahelreaktsioon ja esimese tunni lõpuks teadis kogu klass. Vahetunnil tulid boliche poisid mind tervitama ja neil oli ka naeratus kõrvuni. Nad vedasid Rodrigo ka kättpidi kohale, et ta mind musiga tervitaks nagu kord ja kohus. Ta oli piinlikkusest täitsa peet, tegi mulle kiiresti põsemusi ja kadus.
Esmaspäev oli kokkuvõttes väga hea päev. Ma käisin koolis koguaeg suure naeratusega ringi ja tervitasin kõiki tuttavaid inimesi. Mõned lausa imestasid, et mis Kaisal täna viga on, et ta nii rõõmus tundub. Minu tuju tõstab kõige rohkem see, kui ma saan kellegagi vestelda. Tõelisi mõttevahetusi on mul siin väga harva, sest tavaliselt peavad mu sõbrad mitu korda kõike kordama, enne kui ma aru saan. Sellel päeval ajasin päris palju Erika ja teiste tüdrukutega lolli juttu. Suutsin isegi esimest korda hispaaniakeelse killu maha panna.
Lubasin tüdrukutele, et tantsin koos nendega järgmisel manchal ja ühtlasi esitavad nad mind meie kursuse reinana (kuningannana). Kuningaks valiti üks haruldaselt kena tüüp siniste silmadega. Meie funktsioon on põhimõtteliselt tulla ilusates riietes manchale, ringi jalutada ja naeratada. Võibolla peame tantsima ka.
Koolipäev lõppes jälle varem ja ma sain paralleelikatega linnas ringi tuiata. Rodrigo taastus oma peediseisundist ja jõlkus mul kannul koguaeg. Tema jutust on nii raske aru saada! Ta hääldab kõike väga segaselt ja räägib kiiresti. Uute tuttavatega on tihti nii, et ma esimesed paar päeva ei saa nende hääldusest aru, aga hiljem harjun ära.
Siesta jäi mul täna magamata, sest oli vaja minna Pauli majja tantsu harjutama. Peale lõunasööki tuli Giovanna mulle mingi sõbraga järgi ja me sõitsime Pauli juurde läbi 40-kraadise palavuse. Esimesed paar tundi ei toimunud eriti midagi, sest tähtsate asjade tegemine on Argentiinas väga aeglane. Hiljem tantsisime natuke ja siis jõudis Rodrigo kohale... jälle sama teema - kõik irvitasid. Ma sain siis juba natuke tema jutust aru. Tuli välja, et ta on väga kummaline argentiinlane, sest talle ei meeldi liha ja jalgpall. Saime natuke tantsida ka, mille üle ma väga õnnelik olen, sest ta tõesti tantsib hästi.
Naljakas fakt: suurem osa inimestest siin ei tea, mis asi on kiivi. Õigemini, nad teavad, mis asi on kiivi, aga nad ei söö seda, sest nad ei tea, kuidas seda süüakse. Mulle hakati kiivit tutvustama (see oli juhuslikult Pauli kodus olemas) ja ma läksin täitsa pöördesse. Haarasin kohe lusika ja ründasin seda, sest kõik kodune toit on väga ahvatlev. Mul oli üsna imelik süüa, sest kõik pidasid vajalikuks mul seljas elada ja pealt vaadata. Ma ei oleks arvanud, et kiivi siin mingi eksootika on.
Peale tantsimist pidime veel kehkasse jooksma. Jäime pool tundi hiljaks ja õpetaja ei teinud teist nägugi, sest nad polnud otseselt veel alustanudki. Minu kehkatund sisaldab ainult varjus vedelemist, sest nad mängivad terve tunni võrku või kossu ja mina ei saa randme pärast kaasa teha. Koju kõndides oli ilm juba enam-vähem talutav. Kõik alla 40 on täitsa mõnus. Kevadised õhtud on siin väga ilusad. Umbes 6 või 7 paiku on kõju kõndida hea, sest siis on ainult 30 kraadi ja päike ei paista enam lagipähe.

Loodetavasti te ei ole liiga pahased, et ma asju mitu päeva hiljem postitan. Ma küll kirjutan kõik samal päeval üles, aga kohe avaldamine on liiga riskantne. Mine tea, mis ma siia unise peaga kirjutan. Mul on sisemine vajadus postitus enne avaldamist mitu korda üle lugeda, et kõik ikka korrektne ja arusaadav oleks.

Boliche

Bolicheks nimetatakse klubi, kus iga laupäeva öösel tantsimas käiakse. Ma sain ka lõpuks boliches ära käia ja ma ütleks, et see oli vist kõige lahedam kogemus siiamaani. 

Mancha lõppes koolis umbes kell 22.00 ja ma olin juba siis surmväsinud. Istusin peale seda mingil kontserdil ja sõin hamburgereid, kuni papá Oscar oli nõus mind koju saatma. Öösel üksi koju kõndida ei tohi, sest meie tänava juurde viiv tee ei ole kõige paremini valgustatud. Tegin ennast kodus ilusaks ja kell 02.00 olin juba Giovanna majas, kust Yoby ema meid autoga ühe kooliõe koju viis, kellel oli sünnipäev. Seal oli kohal umbes 10 inimest ja neid tuli veel juurde. Suuremat osa ma juba koolist teadsin ehk ma tundsin ennast täitsa normaalselt tuttavate inimeste keskel. 

Kohe peale sünnipäevale jõudmist rünnati mind küsimustega ja katsuti juukseid. Õnneks viskas neil sellest üsna kiiresti üle. Nad õpetasid mulle kuidas klubis käituda ja määrasid mulle kaks poissi valvuriteks, kes võõraid mehi eemal hoiaksid. Mul on nii hea meel, et sain suure kamba tuttavate inimestega bolichesse minna.

Enamik sõpru läksid motoga, aga mina hakkasin inisema, et yfu ei luba kaherattaliste mootorsõidukitega sõita, nii et kuuene kamp läks camionetaga (ma isegi ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse).

Mul on bolichesse sõidust sügav vaimne trauma, sest see liiklus siin on hullumeelne. Añatuya on see koht, kus koolibuss sõidab vastassuunavööndis, et kiiremini kohale jõuda. Otsest kiirusepiirangut siin ei eksisteeri, turvavööd on nõrkadele ja juhiluba on haruldus. Rallisime mööda tänavaid, mis olid kell 04.00 poolpurjus autojuhte täis. Alguses oli mul ees istudes surmahirm, aga hiljem võttis rooli taga olev poiss natuke rahulikumalt, et ma ei kardaks. Me ei läinud otse bolichesse, vaid sõitsime mööda linna ja maanteid. Mulle nii meeldib lihtsalt ringi sõita mööda tuttavaid teid (jah, Añatuya on mulle juba tuttav koht).

Bolichesse sissepääs maksab 20 pesot (2,7 eurot). Kui kõikidel pilet ostetud võtsime kätest kinni ja liikusime hanereas rahvamassist läbi teisele korrusele ja võtsime koha sisse saali nurgas, et keegi kaduma ei läheks. Alguses oli mul kerge kultuurišokk ja ma mõtlesin, et kuidas ma siin küll üle 15 minuti olla suudan. Muusika oli väga vali, inimesi oli hästi palju ja põrand kleepus maha läinud jookidest. Ma ei saanud alguses absoluutselt pihta, kuidas siin klubis tantsitakse. Mul oli jube uni ja ma enam-vähem mossitasin esimesed pool tundi või rohkem. Hiljem läks asi lõbusamaks.

Kõige lõbusam on paaris tantsida tuttavate poistega. Seda tantsustiili on väga raske kirjeldada, pean millalgi video üles panema, aga praegu mul ei ole seda kuskilt võtta. See tantsimine on üks suur keerutamine ja nühkimine, ma ütleks. Kõikidel poistel on mingid omad lemmikud liigutused ja mul oli vaja esimese minuti jooksul nendest aru saada. Ma õppisin igasuguseid liigutusi sellel õhtul (või õigemini hommikul), sest tantsisin arvatavasti üle 10 erineva poisiga. 

Kõige rohkem sai tantsida koolivennaga majanduskallakuga klassist. Ma arvan, et ta nimi oli Fernando... Temaga oli kõige parem tantsida, sest meil kuidagi lihtsalt klappis. Aasta alguse orientatsioonil räägiti tüdrukutele, et me ei tohi ennast unustada ühe poisiga tantsima liiga kauaks. Ma muidugi unustasin selle soovituse ära ja tulemuseks oli see, et Fernando (või kes iganes ta ka polnud) üritas mind suudelda. Minišoki tõttu ei lükanud ma teda piisavalt kiiresti eemale ja mu sõbrannad jõudsid juba miljon pilti teha meist. Kõik lähedal olevad inimesed kisasid ja plaksutasid. Jooksin Giovanna juurde küsima, kas Fernandol tüdruk on, et ennast valmis panna, kui keegi esmaspäeval mind mõrvata tahab. Õnneks tal ei ole tüdrukut, aga sellegipoolest ei tule mul vist esmaspäeval kõige parem päev. Pühapäeva jooksul saavad ilmselt kõik linna inimesed juhtumist teada. Loodetavasti see tüüp ei arva nüüd, et ma ta novia olen või midagi.

Boliche suleti kell 7 hommikul, kui õues juba valge oli ja linnud laulsid. See sai kuidagi nii äkki läbi! Ma ei olnud uninegi! Sõbrad läksid laiali, Fernando saatis mulle õhumusi ja mind pakiti Giovanna ja veel kahe tüdrukuga mingi auto peale. Muide, tavalise pisikese auto sisse on vabalt võimalik mahutada 6 inimest ja bassikõlar. Autojuht keeras muusika põhja ja nii me rallisime läbi linna kodu poole. Möödudes politseijaoskonnast lasime aknad alla ja kõik karjusid fuck you, mille peale maja ees seisvad politseinikud naerma hakkasid (täitsa okei ju).

Kodule lähenedes palusin neil muusika vaiksemaks panna. Musitasin kõik läbi ja astusin umbes täpselt 7.30 koduuksest sisse. Pesin kiiresti hambad ära, vahetasin riided ja juba magasin enne padja puudutamist. Selline on nende tavaline laupäev. 

Pühapäeva hommikul ajas Mariela mu kell 11 üles, et hommikust süüa ja üles tõusmine ei olnudki väga raske. Kohe peale söömist läksin siestat magama ja mamá Mariela peksis mu kell 6 õhtul jälle üles. Sain täitsa normaalselt ennast välja puhata. Mul ei ole eriti kahju, et pühapäeva maha magasin, sest õues oli 40 kraadi sooja ja nagunii poleks midagi erilist teha saanud. 

Eks näis siis, mis homme koolis saama hakkab. Ma pean uurima välja, mis selle poisi nimi siis lõpuks on, ja temaga rääkima, kui ta asjadest natuke valesti aru saanud on. Lisaks pean leidma üles ühe tüdruku, kes oma telefoni minu kotti unustas, ja üleüldse esmaspäeva üle elama.

Elu pole siin alati lust ja lillepidu

Elu Argentiinas ei ole alati lust ja lillepidu, nagu mõned teist kalduvad arvama. Vahetusaasta on vaimselt väga raske katsumus, sest ma olen oma igapäevaste probleemidega täiesti võõras keskkonnas. Mõnikord on õnnetu ja üksik tunne, sest paljudest minu muredest ei saa siin keegi aru (mitte ainult sellepärast, et ma neid hispaania keeles sõnadesse panna ei oska).
Kohanemine on nii vaimselt kui füüsiliselt keeruline. Ma olen koguaeg väsinud ja aeg-ajalt närviline. Mul pea valutab koguaeg, sest kõik inimesed lärmavad. Joaquin kisab elutoas lihtsalt sellepärast, et ta teab, et see mind närvi ajab. Hetkel ma üritan teda ignoreerida, aga kui see ei aita, siis ma kitun mamále ära. Argentiinlastele on omane äkiline vihastamine ja hääle tõstmine. Näiteks:
Lélio koputas pastakaga tunni ajal vastu lauda ja see käis Aracelile närvidele. Selle asemel, et alguses viisakalt paluda tal lõpetada, karjus ta "JÄTA JÄRELE" täiest kõrist. Ma iga kord ehmatan selliste asjade peale. Eile puhkes õhtusöögilauas tüli ja ma tahtsin olla ükskõik kuskohas, aga mitte seal. Sellised olukorrad on siin täiesti tavalised ja mingit muud lahendust peale ära harjumise ei ole.
Pühapäevaks olen ma VÄGA väsinud (te ei kujuta ette ka kui väsinud) ja tahaks sisse magada, aga seda mul teha ei lubata, sest neil on traditsiooniks süüa pühapäeviti kõik koos hommikusööki. Õnneks on pühapäevane siesta pikem. Ma lihtsalt ei jaksa pühapäeval elutoa laua taga istuda ja kuulata seda kisamist, tahaks oma toas voodis vedeleda terve päeva. Oma tuba on mõeldud ainult magamiseks ja niisama aega veeta seal ei tohi. Eelmisel pühapäeval ma ignoreerisin seda reeglit ja olin terve päeva oma toas. Õhtul sain kõvasti Mariela käest pahandada, mis on tegelikult täiesti õige. Ma pean kultuuriga kohanema. Iseenesest on tore kõik koos ühes toas olla, aga ma lihtsalt ei jaksa.
Lärmamine ei ole ainuke asi, mis mul elu raskeks teeb. Toit ajab tihti südame pahaks, sest see on väga rasvane. Mõned usklikud inimesed ei salli mind lihtsalt sellepärast, et mina ei ole usklik. Mu klassiõde praktiliselt vihkab mind, sest tema endine poiss tuli minuga rääkima. Ma ei saa kohati aru, mida minult tahetakse.
Loodetavasti ei lähe kohanemisega liiga palju aega. Üritan valuvaigistite ja võimalikult pika uneajaga peavalust lahti saada. Peaks lisama, et ma ei ole siin olles kordagi mõelnud, et tahan Eestisse tagasi. Mul pole terakestki koduigatsust. Kokkuvõttes mulle meeldib siin olla ja ma armastan oma pere ja kodulinna. See oli ammu teada, et kohanemine ei ole kerge. See postitus ei ole kirjutatud selleks, et vinguda. Halvad ja head asjad käivad lihtsalt käsikäes. Ma ei ole puhkusel.

Musi-kalli
Teie musirullikene kukununnu tibulinnu Kaisu

La mancha