YFU reis Barilochesse

See reis oli parim reis minu elus täiesti kindlalt. Ma teadsin, et sellest tuleb lõbus reis, aga ma ei osanud kunagi arvata, et 1 nädalaga suudan endale teha sõbrad terveks eluks ja kõik vahetusaasta raskused selja taha jätta. Reisilt tuli tagasi veel õnnelikum Kaisu.
Ma võin teile ju jutustada, mis me seal tegime, aga seda imelist tunnet ma teile seletada lihtsalt ei suuda.

16 PÜHAPÄEV
Kell 20.30 hakkas buss Mar del Platast sõitma. Istusin mugaval istmel, olin veidi ärevil, lehvitasin oma perekesele ja mulle meenus see hetk, kui ma Buenos Airesest esimest kora üksi Añatuya poole sõitsin. Nüüd on busside süsteem mulle juba tuttav ja probleemide tekkides oskan asju hispaania keeles lahendada.
Lasin istmel seljatoe alla, kõrvaklapid pähe ja hakkasin cumbiat kuulama nagu ehtne argentiinlane.

17 ESMASPÄEV
Öö möödus kiiresti ja päikesetõus tuli ruttu. Bussiistmed on nii mõnusad, et saab ilma probleemideta magada. Panin silmad kinni, tegin lahti ja nägin metsasid. Panin silmad kinni, tegin lahti ja nägin mägesid. Silmad kinni, silmad lahti ja nägin järvesid. Maastik ja kliima muutusid iga tunniga.
Viimased tunnid reisist möödusid muidugi jube aeglaselt, sest kõik need Barilochesse suunduvad bussikesed vingerdasid vaikselt mägedest üles-alla pikas rivis.
Lõpuks jõudis buss kohale, sain oma kodinad kätte ja juba nägin bussijaama akende taga teise eesti tüdruku tuttavat nägu. Tahtsin kohe sinna minna, aga pidin enne oma kotid järgmisesse bussikesse tõstma.
Nii hea oli jälle tuttavaid heledate silmadega näolapikesi näha! Meid vahetusõpilasi oli reisil 21.
Hakkasin teise eestlase, Katariinaga, juttu rääkima ja see esti keel kuidagi ei tulnud välja! Nii raske oli sõnu hääldada, neid meelde tuletada ja teksti sisse hüppasid pidevalt hispaaniakeelsed sõnad ja väljandid. Ma ausalt ei arvanud, et emakeel niiviisi ununeda võib! Vahetasime muljeid terve tee laagriplatsini.
Kui me kohale jõudsime, siis ma ei suutnud lihtsalt uskuda, kui ilus see koht oli! Laagriplats oli järve ääres kõrgete kuuskede ja eksootiliste okaspuude all. Teisel pool järve olid mäed. Igal pool olid mäed!

Igahommikune vaade

Meie pisike kämping suurte puude all

Naudime sooja (mitte palavat) päikest

Kuna me olime rahvuspargi sees, siis elektrit ei olnud. Generaator pandi ainult õhtul paariks tunniks tööle. Joogivesi tuli otse mäe seest, sest siinne vesi on veel puhtam ja tervislikum kui see, mida poest pudelis osta saab. Söögid ja asjad tegime ise gruppides valmis ja üleüldiselt oli see elukorraldus seal põnev ja hea vaheldus.
Mängisime peale esimest õhtusööki yfule iseloomulikke nimeõppimismänge ja peale seda läksime kõik koos järve äärde tähti vaatama. Ilm oli imeline! Taevas oli täiesti selge, õhk kergelt jahe ja tuulevaikne. Järvevee pealt peegeldusid mägede siluetid, tähed ja täiskuu. Kuulda oli ainult elektrigeneraatori vaikset surinat puude taga, kohati mõnda prääksatust ja kui eriti tähelepanelikult kuulata, siis oli võimalik ka imepisikeste järvelainete loksumist eristada.

18 TEISIPÄEV
Ärkasime jahedas kämpingus ja saime hommikusöögiks sooja kkaod. Meile jagati igasuguseid ülesandeid kätte ja siis me koristasime, kokkasime, organiseerisime ja tegime kõike, mis vaja. Neid töid tehes tundsin, et see laager on minu laager. Kõik asjad said tehtud suure armastusega. Isegi vetsupottide pesemine.

Tööde tegemiseks gruppidesse jagamine

Peale meie enda valmistatud lõunasööki pakiti meid bussikeste peale, et mägesid pildistama minna. Bariloche kesklinnas oli 2-tunnine šoppamiseks mõeldud paus. Ostsin omale sooja Bariloche dressika ja šokolaadikarukesi perele.

Kõige õnnelikum Kaisa oma uue dressikaga

Tagasi sõites laulsime laule igasugustes keeltes ja saime nii paju naerda. Yfukatel ei saa jutt kunagi otsa. Rääkisima Argentiina provintside erinevustest, ilusatest latiinopoistest ja vahetusperedest. Meie muidugi Katariinaga räägime Santiago ja Tucumani maakate slängi, mis tundub teistele imelik.

Rääkides keelest, ma ütleks, et mul läheb ikka väga hästi. Mõned siin ei oska ikka veel sõnu lauses ritta seada. Ma isegi ei pea selle peale mõtlema! Hoopis eesti keel on keeruline. Ma suutsin igast jama kokku ajada eesti keeles, aga Katariina ei pannud tähelegi, sest tema aju ka enam ei võta seda ugri-mugrit.

Õhtusöögiks oli imeline asado, mis ajas nii mõnelgi silmad särama. Peale sööki tuli meil ilge tantsimise isu, nii et me lasime telefonist erinevat argentiina muusikat ja tegime oma pisikese boliche.

19 KOLMAPÄEV

Hommikul ärkasime veel külmemas toas, mis pani mind natuke Añatuyat igatsema. Äratuseks tuli Marcos (üks kasvatajatest) meile kitarri mängima. Peale söömist läksime mööda järveäärset metsa jalutama ja saime ennast isegi korraks vette kasta. Vesi. Oli. Külm. Mul pärast kõik valutas!

Istusime kõik järve ääres, jõime matet ja imetlesime mägesid. Ma uurisin muidugi muru sees olevaid putukaid ka ja siis mind vaadati imelikult.

Tundus, nagu me oleks mitu tundi mõnulenud päikese käes. Jõime matet, ajasime vaikselt juttu, päevitasime ja imetlesime loodust. Aeg lihtsalt kadus ära ja südames oli täielik rahu. Ma ei mõelnud minevikule ega tulevikule ja lihtsalt nautisin.

Pöörake tähelepanu järvevee värvile

20 NELJAPÄEV

Hommikul aeti meid veel varem üles ja õues oli VEEL külmem. Pidime end kiiresti ennast valmis panema, et esimest korda mäkke tõusta. Eesmärk oli jõuda pisikese koseni, sest kohe äkki täitsa tippu ronimine oleks liialt ära väsitanud. Pinnas, mille peal me ronisime, oli väga vahelusrikas ja keeruline. Koguaeg oli vaja tähelepanelikult jälgida, kuhu sa jala paned. Mõned käisid pikali ka, aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunud.

Kiviklibu ja metsatulekahjus ümber kukkunud puud

Mäenõlvakud aina järsemad

Veepudelit sai iga hetk ojakeses täita

Kohal

Jõudsime lõpuks pisikese kose juurde, kus saime natuke puhata, ja siis pidime juba laskuma hakkama. Peale seda pikka retke ei olnud kellelgi tuju midagi erilist teha, nii et meile anti palju vaba aega. Eesti laagrites oleksid kõik oma tubadesse läinud, aga meil (juba argentiinlastel) oli sisemine vajadus kõik koos olla. Vedelesime üksteise otsas järve ääres ja nautisime ilusat ilma.

Kõik koos järve ääres

Kuni päikeseloojanguni me põhimõtteliselt ainult sõime ja lebotasime. Peale õhtusööki mängisime pimedas ühte mängu, kus pidi gruppides käest kinni ringi jooksma ja erinevaid tegelaskujusid otsima. Iga grupi paberil oli kirjas midagi näiteks "hull blondiin" ja siis me pidime ta hääle järgi üles otsima. Koperdasime käbide otsas, surime naeru kätte ja jooksime end hingetuks. Sellest hoolimata saime viimase koha.

REEDE 21

Meid aeti veel varem üles, et veel pikemale retkele minna. Seekord võis asja tõesti mäkketõusuks nimetada. Rada ei olnud küll kive täis, aga sellegipoolest ei olnud ronimine kerge. Tõusime, tõusime ja iga servakese juures mõtlesin, et oleme tipus, aga iga serva tagant ilmus uuesti suur kivisein. Lõpuks jõudsime viimasest nõlvakust üles ja meile avanes mailma ilusaim vaade ümbritsevatest mägedest. Mõnedel oli isegi lund näha tipus.

Väike paus nõlva peal

Viimane pingutus

Kohal

Väsinud sõjamaalinguga eestlased

Lumine tipp

Pisike Kaisa suurte mägede kõrval

Meie

Laagriplats mäe tipust

Pakkisime söögid lahti ja hakkasime lõunatama, kui märkasime, et kaugelt läheneb üks linnuke. Ta tundus taevas nii pisike, aga lähemale lennates jõudis kohale, et tegemist ei ole hoopis mitte väikese linnukese vaid suure kondoriga, kelle tiivaulatus oli 2 meetrit. Uudishimulik kondorlinnuke lendas mitu korda üle meie peade. Ma sõin rahulikult võileiba ja kui selle hiiglasliku linnu vari minust mööda ujus, siis ma oleks ehmatusest peaaegu mäenõlva pealt alla kukkunud. 

Me olime kõik väga väsinud ja ma isegi jäin korraks kaljuserval magama. Liiga kaua meil puhata ei lastud, nii et ikka veel väsinud jalgadega oli vaja laskuma hakata. 

Normaalne asukoht lõunauinakuks

Kõik on väsinud

Laskudes oli mul alguses kõik korras, aga siis otsustasid mul villikesed varvaste otsas katki minna, nii et iga samm tundus, nagu keegi riiviks mu varbaid. Lisaks sellele ajasime laskudes jubedalt liivatolmu üles, nii et ma aina aevastasin. Iseenesest oli lõbus laskuda, sest pidi veel rohkem tähele panema, kuidas oma jalgu täpselt paigutada. Vahepeal niisama istuli alla libiseda oli ka tore, aga see ajas veel rohkem tolmu üles. Olime kõik pruuni kihiga kaetud. 

Ühe lühikese pausi ajal võtsin oma tossu jalast ära, kallasin sealt pool kilo liiva välja ja siis keeldusin seda tagasi panemast. Vaidlestin ja kirjusin tükk aega, kuni mulle ajutine plaaster muretseti.

Ilus sokk

Ilus metslase jalg

Ilusad HD metslase varbad

Igaks juhuks ei tee seda pilti liiga suureks

Vana plaastri all ainuke puhas laik

Tagasi laagrisse jõudes olin rampväsinud ja näljane, aga peale lõunat süüakse ju ainult küpsiseid ja teed, mis ajasid mul veel rohkem kõhu valutama. Üritasin kuidagi elus püsida. Sellel hetkel ma küll ei saanud aru, kuidas kõik teised saavad mingit seltskonnaelu elada peale mäkke ronimist. Ma viskasin voodisse pikali ja jäin peaaegu magama, kui kuulsin ukse taga kitarrimängu. Tegin ukse lahti ja avastasin, et terve meie kämpingu terrass oli rahvast täis. Poisid mängisid kitarri ja kõik ajasid omavahel juttu. Vedasin oma magamiskoti välja ja istusin ka teiste keskele. 

Peale pikka puhkepausi pidime jälle tööle hakkama. Meie grupp pidi küttepuid metsast tooma. Vedasime suure hunniku kohale ja töö keskel õpetasin ma ameeriklasele hispaania keelt. Tema kohe üldse ei tajunud veel asja. Pöörasime tegusõnu ja moodustasime lauseid, kuni ta lõpuks midagi mõikama hakkas.

22 LAUPÄEV

Eesti blondiinid

Sõitsime bussikestega jälle mägedesse. Mul oli hea meel, et me jala minema ei pidanud, sest ma sain ennast vaevu püsti hommikul. Käisime Tronadori liustikke vaatamas. Õues oli väga palav ja ma põletasin oma ninaotsa mõnusalt punaseks. Kuumuse käes sulav liustik iga natukese aja tagant murdus lahti, kukkus neli meetrit allapoole ja tegi kiviseina vastu katki purunedes mürinat.

YFU Eesti õpilased YFU Argentiina lipuga

Argentiina T-särgiga Kaisa ootab varingut

Minu lemmik tailane

Hiljem käisime ka ühe kosekese juures, mis asus väga kummalises metsas. Mets oli meist pikemaid kõrkjaid täis.

Laudtee läbi kummalise metsa

Õhtul peale söömist seletati meile, kuidas mängida inimeste jälgimise mängu. Igaüks sai loosiga oma jälgitava nime ja me pidime iga kord peale söömist midagi selle inimese kohta ütlema. Nende tunnuste põhjal oli vaja ära arvata, kes mind jälgib.
Kuna kätte oli jõudnud juba eelviimase päeva õhtu, siis ei tahtnud keegi magama minna. Istusime veel tükk aega peale tulede kustutamist sööklas ja kuulasime küünlavalgel kitarrimängu.

PÜHAPÄEV 23
Jõudis kätte viimane tervik laagripäev. Me olime kõik oma koos veedetud aja üle õnnelikud, aga samas ka väga kurvad, et reisi lõpp lähenema hakkas. Lõunasöögiks tehti jälle uhke asado, mille üle muidugi rõõmustati.
Pidime täitma paar lehte küsimustega vahetusaasta kohta, et kõik läbi mõelda ja analüüsida. Kui ma oleks ikka veel oma eelneva perega, oleks mul palju negatiivset kirjutada olnud, aga uue perega kadusid kõik probleemid ära, nii et ma sain ainult positiivset mula sinna kirjutada. Need lehed jäid yfukate kätte ja ma ei tea, mis nendega peale hakatakase.
See viimane päev möödus kuidagi eriti kiiresti. Õhtul mängisime viimase roundi jälgimismängu ja pidime oma jälgijad ära arvama. Ma sain juba esimeste vihjete põhjal aru, kes mind jälgis. Mind jälgis üks laagri korraldajatest, kes on nüüdseks saanud juba nagu iidoliks. Ilma temata oleks laager hoopis teistsugune olnud. Ta oli kõigile nagu lõbus vanaisa, kes jutustas õhtul lugusid, viis matkadele ja õpetas uusi asju.

Mundi, minu jälgija

Peale õhtust mängu korraldati meile midagi, mis muutis laagri unustamatuks. Korraldati viimase laagripäeva puhul hüvastijätuks metsas tseremoonia.
Pidime kõndima täielikus vaikuses hanereas metsa lõkke äärde. Vaatasin pimeduses mäe ja puude siluette, tähti, kuulasin kõiki neid metsahelisid ja üritasin kõige sellega hüvasti jätta. Metsas olid puude vahel küünlad põlema pandud, mis muutsid selle hetke veel maagilisemaks. Kõik oli lihtsalt nii ilus. Lõkkeplatsile lähenedes hakkas kostma vaikset kitarrimängu, mis oli viimane piisk. Mul hakkasid pisarad voolama ja ma polnud ainuke.
Istusime kõik lõkke äärde ja kuulasime muusikat, kuni Mundi vaikuse katkestas. Ta lasi meil kõigil öelda ühe sõna, mis võtaks kokku terve meie laagri. Ma ütlesin "unustamatu". Kõlasid näiteks: perekond, sõbrad, õnn ja unustamatu. Unustamatu, unustamatu, unustamatu...
Tõusime gruppide kaupa püsti ja lugesime ette varem koostatud tänukirjad ja siis kallistasime kõik üksteist läbi, et hüvasti jätta. Me Katariinaga nutsime nii palju (varem külmad tundetud eestlased).
Istusime jälle lõkke äärde, aga seekord lähemale, sest õues hakkas juba päris jahedaks minema. Olime õlg õla vastas üksteise kõrval, laulsime kitarrisaatel laagrilaule, jutustasime uuesti kõiki neid grupisiseseid nalju, mida nii palju kordi juba jutustada oli saanud. Mul oli hinges täielik rõõmutunne sellel hetkel, sest tundus, nagu aeg ei eksisteeriks. Suutsime üheks õhtuks lihtsalt aja ära unustada... aja, mis meile nii palju haiget on teinud ja mida rohkem ta edasi läheb, seda rohkem ta haiget tegema hakkab. See tseremoonia jättis mulle südamesse nii sügava jälje, et seda ei ole võimalik unustada.
Laagriplatsile tagasi jõudes ei tahtnud me mitte mingil juhul magama minna, nii et me lollitasime veel tükk aega järve ääres. Surusime ennast kõik kokku nagu pingviinid, et mitte külma saada. Kahjuks ei saanud terve öö üleval olla, sest järgmisel päeval oli vaja veel palju tööd teha.

ESMASPÄEV 24
Hommikul ennast üles ajada oli keeruline. Pidime kiiresti sööma minema ja kohe peale söömist tööle hakkama. Oli vaja kõik kämpingud tühjaks teha, koristada, põrandaid pesta, vannitoad korda teha, köögis asjad kokku pakkida jne. Kõik panid kuskil käpa külge ja paari tunniga sai suurem osa tehtud. Kui esimene grupp inimesi lahkus, siis voolas juba pisaraid. Meie grupp oli viimane, nii et me saime laagriplatsil veel tunnikese lebotada ja võileibu kaasa teha.
Nädala jooksul tuli välja, et ma ei pidanudki üksi Santiagosse sõitma. Katariina ja veel paar tüdrukut läksid sama bussiga. Minu iste oli alumisel korrusel ja nende omad ülemisel, nii et ma sain esimesel õhtul ainult külas käia. Järgmisel päeval oli buss täiesti tühi, nii et ma istusin tükk aega tüdrukutega üleval.
Santiagos bussi pealt maha astudes jätsin kõikidega hüvasti, sain kotid kätte ja jäin bussi ees Omari ootama, kes pidi mulle vastu tulema, et järgmise bussipileti mulle kätte toimetada. Ta oli õnnekombel just siis Santiagos, nii et ma ei pidanud bussipileti hankimise pärast muretsema.
Omaril oli telefon väljas, nii et ma ootasin murelikult bussi ees. Tüdrukud veel jälgisid mind bussi ülemisest aknast, kui Omar lõpuks kohale ilmus. Ma ei tundnud teda alguses äragi, sest olin ju terve veebruari reisinud.

Tüdrukud tegid bussiaknast pildi õnnelikust taaskohtumisest :)

Sain tunnikese provintsi pealinnas ringi kõndida ja siis pidin jälle bussi peale minema, et lõpuks koju sõita. Plaani järgi oleks Omar pidanud minuga koos sõitma, aga tal oli vaja viimasel hetkel veel ülikoolis mõningaid asju vastata, nii et ma pidin üksi minema. Mul oli jube uni, aga ma kartsin magades mööda sõita, nii et ma üritasin ärkvel olla. Lõpuks kukkusin ikka ära, aga õnneks ärkasin paar tundi hiljem just oma kodulinnas üles.
Jõudsin lõpuks ometi koju. Kodus ootas mind ees uhke pidusöök ja ma oleks pidanud järgmisel päeval juba kooli minema, aga ma ei läinud, sest ma poleks mitte mingil juhul ennast hommikul üles saanud.

Reis läbi, suvevaheaeg läbi...