Monday, August 4, 2014

Viimane nädal ja kojuminekukatse nr 2

Magasin ennast ilusti välja ja seletasin järgmisel päeval 240937492874 inimesele, mis ma ikka veel Añatuyas tegin. Nädal möödus väga ilusti. Sain hüvasti jätta nende inimestega, kellega eelmisel korral ei jõudnud jne.
Sain viimase paari päeva jooksul veidi reisida ka. Sõitsime Omari vanavanematele külla, kes elavad pisikeses külas. Mul kästi kindlasti tagasi Argentiinasse tulla.

See kurja näoga vanamees on foto tippsündmus

Seekord sujus Buenos Aireses kõik väga ilusti. Ma teadsin täpselt, kus ma bussi pealt maha pidin minema ja mis edasi tegema. Jõudsin lennujaama ja tahtsin kohe check ini teha, aga masin ütles, et mul ei ole lennupiletit. Läksin natuke närviliselt infoletist küsima, mis toimub, ja nad seletasid mulle, et check in avatakse alles 3 tundi enne lennu väljumist.
Läksin 3 tundi enne lennu väljumist uuesti proovima, aga ikka sama jama. Virutasin masinale jalaga (õnneks keegi seda ei näinud) ja läksin pagasit ära andma. Kurtsin oma muret ja nad lahendasid selle kiiresti ära. Mulle seletati, et viimasel ajal töötavad kõik masinad lennujaamas halvasti alates pangaautomaatidest kuni check ini arvutiteni.
Tädikesed printisid mulle pardakaardid ja siis tuli kohvri 7 lisakilo eest maksta. Seal tekkis järgmine probleem. Mulle öedi, et saab maksta ainult pangakaardiga, aga ma olin hetk tagasi kõik raha välja võtnud. Tegin oma rahapakki käes hoides neile kutsikasilmi ja neil ei jäänud muud üle, kui mu pesod vastu võtta. Kui mind lõpuks väravatest läbi lasti, oli mul küll suur kergendus.
Käsipagasikontrollis hakkas metallidetektor kisama ja mind katsuti 100 korda läbi. Minu arvates mul kül sarimõrvari nägu pole, aga mine tea... Lõpuks tuli väja, et metallidetektorit oli pahaseks ajanud minu taskus olev huulepalsami potsik. Hirmus, hirmus huulepalsam.

Lennukis oli mul algul väga nõme istekoht, aga kui me juba õhus olime, siis mind suunati lennuki kõige tagumistesse ridadesse, mis olid peaaegu tühjad. Ma sain jälle terves reas üksi istuda, kuigi seekord oli tegemist reaga, millel ainult kaks istet. Hävitasin terve õhtu pähkleid ja apelsinimahla ja magasin terve öö patjade ja tekkide vahel keras. Alles 2 tundi enne kohale jõudmist hakkasid mul põlved ja selg valutama, nii et ma pidin ennast veel unisena istukile ajama.
Amsterdami hiiglaslikus lennujaamas leidsin õige koha üles, kuigi lennuaegadega tahvlid ajasid mind veidi segadusse. Lennupiletil oli hoopis teine väravanumber, nii et ma kontrollisin seda iga võimaliku ekraani juures. Taanis läks ka kõik hästi, kuigi mul oli kahe lennu vahel ainult tund aega.
Taani lennujaamas läksin juba Estonian Airiga ja mul oli ikka väga suur emotsioon, kui stjuardess mulle TERE ütles. Ma ka lausa hüüdsin talle tere. Eesti lennujaamas hakkas mingi onu minuga juttu rääkima, sest ta ei teadnud, kust kohvreid kätte saab. Mul oli talle hirmus keeruline asju seletada, sest eesti keel ei tulnud välja.
Kui ma lõpuks väravatest välja veeresin oma kohvriga, siis mulle lendas kohe Jete kaela ja siis ma nägin oma emme ja Arleeni ka ära. Ma natukene emme kaelas nuuksusin ka, aga mitte eriti palju. Ega ma ära minnes ka pikalt ei pillinud, sest ma ju külm eestlane ikkagi.
Läksime lennujaamast koos Arleeni ja emmega hiina toitu sööma, mida ma olin isegi rohkem igatsenud kui eesti toitu.