Tuesday, October 29, 2013

Kosmonaut ja pidu Giovanna juures

Ma olen elus. Mul läheb vägavägavägavägavägavägavägavägaaaaa hästi, sest siin on nii tore :)


Thursday, October 17, 2013

Igakuised kulud ja kuidas ma nendega toime tulen

Otsustasime lahendada rahaprobleemi nii, et kasutan oma SEB pangakaarti ja võtan iga kuu automaadist kindla summa välja, sest kohaliku konto tegemisega oleks palju jamamist. Teoorias peaks ma võtma iga kuu 700 pesot (87,63 €) , aga mul läheb alati natuke rohkem, sest ma ei suuda mitte koolis süüa osta. Iseenesest ma saaks täitsa hästi 700 pesoga hakkama, aga alati on nii, et nädal enne 1 kuu täis tiksumist on vaja midagi osta ja mul on järel näiteks ainult 15 pesot. Niisiis ma lähen ja võtan varakult järgmise kuu summa välja. 
Oma rahaasjadega toime tulemine ei ole minu jaoks liiga raske, aga ikkagi natuke teistsugune ja harjumist vajav. Eestis võisin küll nädalakese varem oma kuuraha ära raisata, sest kui midagi väga-väga vaja oli, siis emmekene mulle alati ostis (näiteks koolitarbeid). Siin pean endale kõik ise ostma ja iga kuu tulevad mingid üllatuslikud kulud ka veel juurde.

Mõned hinnad:
Alfajore (ostan iga päev) - 2,5 $ (0,31 €)
Veepudel - 6 $ (0,75 €)
Šampoon/palsam ~ 15 $ (1,88 €)
Pakk vildikaid/pliiatseid - 20 $ (2,50 €)
Boliche pääse - 20 $ (2,50 €)
Boliche pääse, kui esineb mõni bänd ~ 35-100 $ (4,4-12,5 €)
Teksad (pidin 2 paari ostma, sest akrobaatika teksadega ei ole hea mõte) ~200 $ (25 €)

Nagu Te näete, on hinnad odavamad (kuigi mitte palju) ja see teeb minu elu kergemaks. 700 pesoga saab päris palju asju kokku ajada. 
Loodetavasti õpin järgnevate kuudega oma rahaga natuke paremini toime tulema ja iginälga taltsutama. Mul on selleks motivatsioon olemas, sest natuke nodi on vaja alles jätta, et veebruaris YFU reisi rahastada. 



Boooliiiicheeee



Rodrigoga koolis ilusates kitlites

Saturday, October 12, 2013

Puuviljasalat ja meeleolujoon

Eilne õhtu oli jälle nii lahe, et head tuju jätkub pikaks ajaks! Kell 11 saime Lupe, Danila ja kahe poisiga kokku ühe koolivenna kodus, kelle olemasolust ma varem mitte midagi ei teadnud. Tema muidugi teadis täpselt, kes ma olen ja kus klassis ma käin. Õhtu algas üsna igavalt, sest keegi ei osanud mingit tegevust välja mõelda. Istusime ühes kohas, teises kohas, sõime lomitosid ja sõitsime linna peal ringi. Ma väga palju ei rääkinud, sest ma ikka häbenen oma hispaania keelt ja nagu ei olnud ka millest rääkida. Seda juhtub ikka väga tihti, et ma mossitan vaikides mitu tundi lihtsalt oma põdemise pärast.
Ilm on viimastel päevadel üsna kohutav olnud. Koguaeg sajab vihma ja õhk on nii niiske, et ma lämbun vaikselt ära (ikkagi kuivem kui Eestis, aga ma olen juba 15% õhuniiskusega täiesti ära harjunud). Kuskile jala minna ei saa, sest tänavad on vee all ja üldse õues ei ole eriti tore viibida, sest vahepeal sajab taevast suuri rahetükke, mis on lausa ohtlikud. Kui öösel jälle vihma sadama hakkas, siis me ronisime kuuekesi Augustini voodisse ja vaatasime telekast filmi. Tüdrukud liiga palju filmile tähelepanu ei pööranud, vaid ajasid whatsappis teistega juttu. Lõpuks hakkasid nad nuruma, et neid koju viidaks, sest neil oli igav. Mina moto peale ei mahtunud, mis tähendas, et ma jäin veel natukeseks Augustini juurde. Või vähemalt pidin ainult natukeseks jääma...
Poisid küsisid mu käest, kas ma tunnen ennast ilma teiste tüdrukuteta ebamugavalt. Ma jutustasin neile, et tegelikult on lugu hoopis vastupidi. Poistega on aega veeta palju vabam, sest tüdrukud on suurema osa ajast peast soodad. Tüdrukutega mõnusalt aega veetmiseks on vaja, et neil oleks kõht täis, et nad oleksid hästi välja puhanud ja mitte armunud. Kõikidel muudel juhtudel on alati mingi probleem. Lisaks on poiste käitumine tüdrukute seltsis teistsugune (oleneb inimesest muidugi). Nad on kuidagi pinges ja üritavad elu eest viisakad olla. Kohe, kui Lupe ja Danila lahkusid, viskasid need tüübid ennast voodisse lebosse ja hakkasid normaalset juttu rääkima. Teoorias peaksin mina ka nende käitumist muutma, aga millegipärast on minuga alati kõik teistmoodi. Olen eriline laps. 
Ma viskasin ka ketsid põrandale ja keerasin ennast pehme suleteki sisse. Pidasime maha vestluse Eestist ja minu Eesti elust nagu kord ja kohus. Seekord tuli küsimustest aru saamine ja nendele vastamine kuidagi vasaku tagajalaga. Mulle öeldi, et ma pidavat juba väga hästi hispaania keelt rääkima. Oscar ütles ka mulle täna, et ma oskan 2 kuuga paremini hispaania keelt kui üks nende eelnev vahetusõpilane terve aastaga. See tegi tuju kohe palju paremaks. 
Agustin imestas, et meil Eestis koolis nii keeruline on. Ta naljatas, et mul on siis siin Argentiinas ju väga lebo aasta ja ma hakkasin talle kohe vastu vaidlema, sest vaimselt on vahetusaasta mitu korda raskem. Ta lasi mul vaimsetest raskustest näiteid tuua ja ma üks hetk lihtsalt murdusin. Kurtsin oma uutele sõpradele kõigest, mis mul siin elu raskeks teeb. Jutustasin nii palju, kui torust tuli. Nad kuulasid mu tähelepanelikult ära, tundsid kaasa ja lohutasid. Mul oli selline tunne, et kõik need pisikesed probleemid kuidagi läksid kergemaks selle vestlusega või kadusid hoopis ära. Poisid otsustasid mulle kell 3 öösel lohutuseks puuviljasalatit teha. Mässasime köögis õunte, apelsinide ja nugadega tükk aega. 
Õues sadas ikka veel padukat ja mul ei olnud otsest vajadust koju minna (ausalt öeldes ei olnud mul vähimat tahtmistki koju minna), nii et me viskasime jälle neljakesi puntrasse voodi peale pikali ja hakkasime õudusfilmi zombidest vaatama, mis oli rohkem naljakas kui õudne. Kuigi ma paar korda ikka kiljatasin ja peitsin ennast Enzo õla taha. Filmi lõpus suutsime kõik kogemata magama jääda ja oleks arvatavasti hommikuni maganud, kui Agu ema ei oleks tulnud meid äratama. Mind sõidutati läbi vihma ja veealuste tänavate kella viieks koju ja lubati kindlasti järgmisele filmiõhtule kutsuda. 

Lomito mmmmm


Põhimõtteliselt kõikidel YFU üritustel näidatakse õpilastele sellist asja nagu meeleolujoon. Meeleolujoon näitab meeleolu sõltuvust ajast vahetusaasta jooksul. Kõikide õpilaste meeleolujoon on tavaliselt samasugune või vähemalt sarnane ennustatud meeleolujoonega.


  1. Esimesed paar kuud meeleolu ebanormaalselt hea, sest kõik on uus ja põnev
  2. Ellu tuleb sisse rutiin ja koduigatsus aina suureneb
  3. 3-6 kuu vahel kultuurišokk
  4. Aasta keskel, jõuluajal, kõige suurem koduigatsuse ja kõige halvema meeleolu periood
  5. Tõelise kohanemise algus
  6. Täielikult kohanenud; vahetusmaa elu on vahetusõpilase elu (kõige kiiremini mööduv aeg)
  7. Tuju langus või suur kõikumine, sest läheneb kojuminek
  1. Tuju langus saabus ennustatust kiiremini
  2. Madalhetk, kus pähe tulid tihti negatiivsed mõtted vahetusaasta osas (kui see juhtub, siis ma löön omale rusikatega vastu pead ja üritan maale tagasi tulla)
Panin graafiku kapipõhja ja plaanin seda iga kuu täita, et võrrelda teooriat tegelikkusega. Üsna keeruline on otsustada, milline mu tuju üldjoontes terve kuu jooksul oli, sest tujumuutused on tõesti väga suure amplituudiga, nagu oleks raske pubekaiga kohale jõudnud.
Üldiselt on mul hommikuti ja peale siestat halb tuju (unest arvatavasti), enne siestat ja õhtuti on tuju nii laes, kui üldse olla saab, ja öösel koju minnes on muserdav masendus, sest mul tuleb meelde, et pean ju ~9 kuu pärast Eestisse tagasi tulema. Ma ei oska oma elu ilma bolicheta elada ju... ja eestlased on ikka parajad jääkuubikud.

Thursday, October 10, 2013

Kerge nostalgia

Koduigatsuseks seda nimetada päris ei saa, aga mul on vahepeal kerge nostalgiatunne. Vaatan vanu pilte ja videoid ning südames on selline magushapu valus tunne, sest need ajad on möödas. Kõige parem aeg minu elus oli 7-9 klass, aga see lihtsalt lendas mööda! 7. klassis leidsin oma kaks parimat sõbrannat. Nemad on ainukesed, keda ma Eestist tõesti igatsen.
Ma ei tohiks liiga kurb olla, sest minu tibukesed ootavad mu ära ja pärast oleme sõbrannad edasi... aga see ei ole enam sama. Järgmine aasta on üks Tartus ja teine üheteistkümnendas klassis, mina lähen alles kümnendasse. Me ei saa enam mitte kunagi vahetunni ajal kolmekesi taielda ja lõputult lollakaid pilte teha. Pean alustama gümnaasiumi uue klassiga ja ma ei tea, mis siis saama hakkab. Äkki ma ei oota kooliminekut iga päev enam sama innukalt.
Loodetavasti on tulevik ikka sama helge.

Valisin oma kogumikust mõned pildid ja videod illustreerimaks neid aastaid, mida ma kordaks miljoneid kordi, kui vaid saaks.


Suvalise tüdruku sünnipäev

Laupäeval käisin jälle sõbrannadega väljas. Pidime lihtsalt Danila juures rahulikult pitsat sööma, aga loomulikult see plaan muutus üsna kiiresti, sest argentiinlased ei suuda ühes kohas paigal püsida. Tahtsime kesklinna minna, aga meil ei olnud selleks piisavalt sõidukeid ja pikalt kõndimise tuju ka ei olnud. Hakkasime hoolega kõikidele oma meessoost sõpradele sõnumeid saatma, et nad meile järgi tuleksid. Poole tunni pärast oligi mingi kamp autode ja motodega ukse taga.
Centros otsustasid minu toredad sõbrannad, et nad jätavad mu "natukeseks" poistekambaga üksi. Nad itsitasid ja ütlesid: "Ära karda, Kaisakene, Rodrigo kaitseb sind". Haiged kosjamoorid! Tegelikult oli mul väga hea meel, et Rodi ja Nico seal olid, sest ülejäänud olid mulle peaaegu võõrad (koolivennad küll, aga siiski). Kõik üritasid minuga rääkida ja ma tegin näo, nagu ma ei oskaks üldse hispaania keelt. See on mul põhiline taktika, kuidas võõrastest poistest lahti saada. Nico alati naerab selle peale, sest ta teab küll, et ma oskan rääkida. Ma oskan rääkida, aga vahest lihtsalt ei taha.
Ootasime ja ootasime neid tüdrukuid centros, aga lõpuks viskas üle ja läksime jalutama. Kõndisime instinktiivselt sinna, kust kostis muusikat. Tuli välja, et ühel kooliõel toimus sellel ööl 15. sünnipäev. Tüdruku 15. sünnipäev on Ladina-Ameerikas väga suur sündmus, sest see tähistab naiseks saamist. Pidu on suuruselt ja uhkuselt võrreldav näiteks pulmadega. Seda hakatakse tavaliselt mitu aastat varem juba plaanima.
Ukse peal oli turvamees, et mingid suvalised meiesugused sisse ei saaks. Rodi oli sellest kambast ainukesena kutsutud. See turvamees ei teinud oma tööd eriti hästi, sest varsti olime kõik sees. Minul ei olnud mingit probleemi, sest kutsutud külalise käevangus olev blondiin saab igale poole sisse.
Sünnipäevadel on palju-palju lahedam tantsida kui bolichel! Kõik näod olid tuttavad ja ma sain oma koti koos jopega lihtsalt ilma mureta toolile visata. See oli kõige lõbusam laupäeva öö üldse! Ma sain jälle Rodrigoga tantsida mitu tundi, mis on minu lemmiktegevus. Mingid tädid tulid meile ütlema, et me tantsime hästi. Meid filmiti ka, aga ma ei leia videot üles.
Käisime vahepeal baarileti Fantat hävitamas Rodiga, sest me oleme ju igavad sportlased ja ei tarvita alkoholi. Peale viimase pudeli tühjaks joomist tuli sinna mingi kontsakingadel tudisev noor neiu, kes hakkas vinguma: "Äää mismõttes Fantat ei olä?! Mulle meeldib viina Fantaga segada, mismõttes ei olä? Ma nüüd suren janu kätte ära juuu!" Talle pakuti mahla ja siis ta väitis, et see on tattidele. Me pidime naeru kätte ära surema!
Sellel ööl mul ei olnud kordagi unetunnet, mis on väga haruldane, sest muidu mul ju koguaeg väsimus kallal. Jõudsin koju jälle ulmelistel hommikutundidel.

Albiino kesklinnas koos tüdrukute ja Rodrigoga

Tuesday, October 1, 2013

Mami sünnipäev

Paar nädalat tagasi oli minu Argentiina emmel ametlikult sünnipäev, aga pidu toimus alles eelmisel laupäeval (õigemini suurem osa peost toimus pühapäeva varahommikul). See oli kõige lõbusam 48-aastase inimese sünnipäev!
Mina istusin hiiglasliku laua nurgas koos Lila ja paari Mariela meessoost sõbraga. Kui ma kohtun uute inimestega, siis järgneb alati pikk vestlus Eestist. Seekord sattusin vestlema haruldaselt haritud inimestega, kes küsisid väga raskeid küsimusi. Ma reaalselt pidasin maha pika vestluse Eesti riigikorraldusest ja poliitikast hispaania keeles! Lausa imestasin, et mul üldse midagi koolis õpitust meeles oli. Olen enda üle väga uhke.
Toitu oli väga palju ja ma sõin ennast seal lolliks. Põhiroaks küpsetati kaks siga. Mul kästi kõike proovida ja lõpuks ma olin erinevatest maitsetest lausa väsinud. Kui paljud teist on sea aju söönud?
Alguses oli sünnipäev nagu sünnipäev ikka, aga hiljem läks pidu käima. Minu jaoks läks kõik palju lõbusamaks, kui jõudsid kohale kaks mami nooremat sõbrannat (umbes 20-25aastased). Neile meeldib iga kord minuga palju pilte teha, kuigi kaameratega on alati probleem, sest ma olen liiga heledake nende morochode keskel. Minu näo asemel on tavaliselt lihtsalt valge laik.

Päike on "natuke" juukseid heledamaks teinud

Peale paaritunnist pidusööki keeras DJ muusika põhja ja KÕIK kargasid püsti ja hakkasid tantsima. Ma natuke ehmatasin, sest mõned mamá vanemad sõbrannad tulid varem longates lauda. Tüdrukutega tantsida oli täiega lõbus. Mulle öeldi mitu korda, et ma tantsin hästi! Seda ma küll ei oleks oodanud selliste tantsulõvide käest.
Kahjuks minu kallid sõbrannad pidid peolt varem lahkuma, sest laupäev oli bolicheõhtu. Istusin laua taha maha ja vajusin mõttesse, sest viimasel ajal on mõtteid palju. Mariela töökaaslased ikka naljatasid, et ma ei taha vanuritega tantsida. Üks külaline, kes oli juhtumisi tantsija, rebis mu püsti ja hakkas igasuguseid tantsusamme õpetama. Ma väsitasin oma jalad jälle täiesti ära ja nüüd ma istun kodus ja valutan neid. Üldse ei imesta, et peaaegu iga argentiinlase jalad on lihases ja tugevad. 
Kella nelja-viie paiku palusin Oscarilt võtit ja läksin autosse magama, kuhu ülejäänud kaks last juba kukkunud olid. Ma isegi ei tea, mis kell me lõpuks koju läksime. Mingi hetk lihtsalt avastasin, et kõnnin oma toa poole (suutsin kuidagi autost väljudes edasi magada). Pühapäeval magas terve pere terve päeva maha! See oli küll täielik haruldus, sest muidu mind aetakse alati kell 10 üles, et Amalia saaks põrandat pesta.