Esimene nädal uues peres ja teadaanne

Esimene nädal uues peres on möödunud imeliselt. Oleme kõik üksteisega väga rahul ja naudime koos olemist. Hetkel käib kodus jube siiberdamine, sest juba paari tunni pärast sõidame kogu perega reisile Mar del Platasse randa nautima.
Nemad plaanivad Mar del Platas veeta kolm nädalat, aga mina peale kahte sõidan juba otse Barilochesse yfukadega reisima. Kokkuvõttes olen oma kodulinnast eemal kuu aega. Kuu aega reisimist! Ma olen põnevust täis, aga mõnes mõttes tahaks vahepeal kodus ära käia, kuigi see tähendaks paari lisapäeva bussis loksumist.
Kuna ma arvutit kaasa ei võta, siis järgmised kuu aega ilmselt uusi blogipostitusi ei tule. Teen reisi ajal palju pilte, videoid ja märkmeid, et pärast kõike detailselt kirjeldada. Telefon käib mul ikka mobiilse internetiga kaasas, nii et kui keegi teist paanitsema hakkab, siis kirjutage mulle meil või saatke sõnum (argentiina numbrile loomulikult).

Vennad tegid minust pilti, kui ma nende toas sokki kudusin. Ma olen koguaeg nende toas.

Õekesega

Veel õekesega

Lupega

Kui uudiseid ei ole, siis on järelikult head uudised, nii et ärge muretsege :)
Teie reisilinnuke

Tutvustan uut kodu

See postitus tuleb nüüd tervenisti õnnelik, sest siiamaani ei ole mul uue perega mitte ühtegi probleemi tekkinud (esimese kahe päevaga). Kodused võivad muretsemise lõpetada.
Joaquin kirjutas mulle facebookis, et ta magab nüüd minu voodis, sest ta igatseb mind.
Tegin teie jaoks oma uuest kodust tutvustava video, aga ma liiga palju seal ei räägi, sest mulle ei meeldi teiste juuresolekul eesti keelt rääkida. See on rohkem selline kiire ja pealiskaudne tutvustus.

Uude koju kolimine

Hommikul ärkasin peale 2-tunnist uneaega üles ja hakkasin kohvrit pakkima. Lila oli mulle öösel voodi peale kirjakese jätnud, et ma tema üles ärataks hommikul, sest ta tahtis mind pakkimisega aidata. Kuna mul on üsna vähe asju, siis ei läinud sellega liiga kaua aega. Kusjuures mu asjad mahuvad ikka veel kõik ühte kohvrisse, kui koolivihikuid mitte arvestada. Minul küll liiga suurt probleemi Eestisse tagasi tulles ei teki, sest täna hommikul ma isegi ei üritanud asju mõistlikult voltida ja paigutada. Mul on kahju kõikidest nendest tüdrukutest, kes mitme kohvriga vahetusaastale läksid, sest nad peavad küll suuri lisakulusid maksma, et kõik oma kraam pärast Eestisse transportida.

Tühi kohver

Täis kohver

Lila täis kohvriga

Ma sain pakkimisega juba kell 11 valmis, aga mulle pidi uus pere järgi tulema alles kell 12, nii et mul oli veel kõvasti aega Lila ja Joaquiniga lollitada. Istusime õues laua taga (viimastel päevadel on õues nii jahe, et keset päeva saab õues olla) ja ajasime juttu. Rääkisime sellest, et mul ikka veab, et ma ei pea eriti kaugele minema, sest me näeme üksteist ikka vähemalt iga nädal. Joaquin käib ju minuga samas koolis ka. Lila ütles, et ta kutsub mu mingi päev basseini.
Mulle tuldi järgi alles pool kaks, nagu argentiinlastele kohane. Vedasin asjad autosse, jäime veidikeseks juttu rääkima ja juba sõitsimegi uue kodu poole. Autos tegi minu uus emme kiire kokkuvõtte kodustest reeglitest. Kõige suurem erinevus on vist see, et siin peres ei lubata mul nii palju väljas käia, aga külalised võivad iga päev ja ükskõik mis kell tulla.

Kohal kõikide oma kodinatega

Mind ootas kodus suur laupäevane asado. Mõned sugulased olid külla kutsutud, kellel oli nüüd veel suurem huvi minu vastu. Ma tundsin neid juba varem, aga nüüd need onud ja tädid on minu onud ja tädid. Pidin neile oma nime selgeks õpetama, mis on muidugi kohutavalt keeruline. Perekonnanime õppimisega alustasime ka, aga nad andsid nii kiiresti alla. Nende jaoks olen ma Kaisi Lemonpie.
Peale söömist tõstsin kohe kõik oma asjad kappidesse ümber. Giovanna ja tema (ja nüüd minu) täditütar Rocio juba magasid siestat sellel ajal. Lõpuks sain mina ka ennast pikali visata. Ma ei pannud tähelegi, kui juba magasin. Ärkasin kell 10 õhtul. Ma isegi ei teadnud, et ma nii väsinud olin! Kuna siin majas mind keegi äratama ei tule, siis sain esimest korda üle 6 kuu magada, kuni mul enam und ei olnud. See oli lihtsalt maailma kõige parem tunne. Peale ärkamist tuigerdasin unise peaga poiste tuppa, et nendega muusikat kuulata.
Öösel läksime tüdrukutega bolichesse üle pika aja. Peale bolichet sõime kõikide sõpradega koos hommikust ja ma jõudsin koju alles kell 10. Eelmises peres ei oleks ma magada saanudki, aga siin magasime kõik kuni õhtuni välja (vahepeal ärkasime üles, et sööma minna).

Väikesed suured muutused - teisipäev, kolmapäev ja neljapäev

NELJAPÄEV
Ma tundsin ennast jätkuvalt kodus halvasti, mis on perevahetuse minu arvates kõige vastikum osa. Tahtsin, et asjad kiiremini liiguksid. Õhtul läksin jälle Giovanna juurde basseini hullama. Giovanna jutustas mulle, et ta ei suutnud oodata, kuni ta isa koju tuleb ja nad rääkisid juba telefoni teel. Majaperemees oli ka nõus sellega, et ma neile elama lähen ja nad hakkasid juba seda organiseerima, et ma saaks nendega 1. veebruaril reisile kaasa minna. Ma olin nii õnnelik!
Mul ikka vedas täiega, sest mu perevahetus käis nii kiiresti. Mõned õpilased peavad mitu nädalat veel oma eelmise perega elama, sest ega perede leidmine kerge pole. Mul oli uus kodu põhimõtteliselt juba otsusest järgmisel päeval olemas.
Giovanna on terve päeva mind kutsunud oma uueks õeks ja siis me naljatame koguaeg, et nüüd me hakkame päevad läbi tülitsema. Mu vennad Gianluca ja Enzo ähvardavad, et nad hakkavad mind iga päev tüütama ja väidavad, et ma tõmban ennast peagi oksa. Kõik on natukene kannatamatud ja ärevil.
Mulle lõpuks ometi helistati ka yfust ja öeldi, et mu praegune pere juba teab, et mind teises kodus oodatakse. Ühtlasi ähvardati mind ka sellega, et kui mul uue perega samasuguseid probleeme tekib, siis mind saadetakse Eestisse tagasi. Ma olen natukene pahane, sest tegelikult ma ju muutsin igasuguseid asju ja pingutasin küll, et asi toimiks. See ei olnud ainult minu süü! Aga mis seal ikka. Vaevalt, et mul täpselt samasuguseid probleeme tekib, sest nüüd olen ju targem ja ettevaatlikum.
Ma nüüd lippan asju pakkima, sest homme kell 12 tullakse mulle järgi. On vaja kõik asjad varakult valmis panna, sest täna õhtul on Gianluca sünnipäev ja ma ei tea, kui hästi mu aju töötab homme vähese unega.
Varsti tuleb ilmselt uuest kodust tutvustav video :)

Teie taastuv stressipall

Väikesed suured muutused - esmaspäev

Ma tõesti olen ikka veel elus ja tegelen suvevaheaja nautimisega. Alles veebruari lõpus algavad uuesti tunnid, nii et mul on kõvasti aega lõbutseda. Teavitan juba praegu ka seda, et veebruari keskel sõidan Barilochesse yfu reisile. Sellest hakkan täpsemalt natuke hiljem kirjutama, sest praegu on veel vara. Ma pole veel kõiki bussipileteidki ostnud.
Viimasel ajal olen üsna palju mossitanud, sest mul on kuni päikeseloojanguni kodus igav. Lila ja Joaquin sõitsid vanavanemate juurde ja sõbrannad päeva ajal magavad. Olen terve päeva üksi kodus, aga mul magada ei lubata, sest vanemad ütlevad, et selline on "laiskade elu". Niisiis ma üritan ärkvel püsida ja õhtul suure unega vean ennast sõpradega välja, sest ma ei taha ju oma suvevaheaega raisata. Jõuan koju alles varajastel hommikutundidel, sest tahan lõbutsemisest lõpuni osa võtta, kuni seda teha saan. Saan väga vähe magada ja järgmisel päeval olen jälle unine, nii et kõik algab otsast peale. Ma üritan seda tsüklit enam-vähem kontrolli all hoida, et kõik õnnelikud oleksid, aga see ei ole kerge.
Siiamaani on parim lahendus olnud see, et ma ühel õhtul olen sõpradega väljas ja teisel õhtul lähen kodus varem magama. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud... kaasaarvatud mina. Kahjuks olen tihti just mina see, kes on lõppude lõpuks õnnetu. Ma saan ju aru, et nad ei saa oma koduseid reegleid minu pärast muuta, aga samas ma tunnen, et mu vahetusaasta lihtsalt möödub nii kiiresti ja ma ei saa sellest viimast võtta, sest ma pean piisavalt unetunde saama. Minu loogika järgi on päeval magamine palju parem kui näiteks arvutis olemine ja teleka vaatamine. Magan päeval, et õhtul oleks rohkem energiat inimestega suhtlemiseks.
Me oleme siin kodus sellel teemal nii palju vaielnud, et ma enam lihtsalt ei jaksa. Yfu toetab rohkem minu pere arvamust, nii et ma üritan olukorda lihtsalt taluda. Võib-olla ma mitu aastat hiljem vaatan tagasi ja mõtlen, et miks ma nii egoist ja lapsik olin, aga hetkel ma lihtsalt jutustan teile, kuidas ma ennast tunnen.

Kas mulle ainult tundub või ma kirjutan liiga palju negatiivsetest asjadest? Ma iseenesest ei ole eriti negatiivne inimene ja elan siin kõigest hoolimata õnnelikku elu. Ma tõesti ei tea, mis asi see koduigatsus on.

Omariga muusikafestivalil

Uusaastapidustused Argentiina moodi

Peaaegu kõik meie grupi tüdrukud

Ma algul arvasin, et me sööme ja laseme rakette oma kodus, aga läksime hoopis peresõprade poole. Sinna tuli terve suur kamp inimesi kohale ja me istusime kõik tänaval pika laua taga. Sööki oli kõvasti: pirukaid, salateid, võileivatorte, kooke ja asadot tehti ka. Ma sõin liiga palju. Keskööl hakkasid sireenid undama, mis muidu undavad iga õhtu kell 10. Terves linnas lasti kõik suuremad raketid korraga lahti ja ma võisin jälle iseenda ümber tiirutada ja näha igas suunas paugutamist. Mõne aja pärast sõitsid meist mööda kõik tuletõrjeautod, kiirabiautod ja üldse igasugused vilkurite ja sireenidega sõidukid, mis olid kisavaid inimesi täis. Lehvitasime neile ja ma märkasin isegi paari sõpra tuletõrjeauto katusel.
Olime päev varem sõbrannadega kokku leppinud, et saame kell 2 Lupe kodus kokku, et sealt pärast bolichele minna, aga ega see ju ei tähendanud, et kell 2 keegi kohal oleks. Kell 2.30 hakkasin ma alles küsima, kas me ikka saame Lupe juures kokku ja tuli välja, et vahepeal olid plaanid muutunud ja ma pidin hoopis Giovanna juurde jalutama. Sellel õhtul võis suurematel tänavatel täiesti rahulikult jalutada, sest igal pool oli inimesi. Mulle ikka tuututati terve tee, sest ma olin endale suure palavuse pärast lühikese topi pannud.

Argentiina autojuhid
blondiin: tuuuuuuut
blondiin lühikese topiga: tuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuut

Tüdrukud ei olnud veel Giovanna juurde jõudnud, aga Giovi venna sõbrad olid küll ammu juba kohal. See tundub mulle nii tore, et õdedel-vendadel on üks ja sama sõprade ring. Niiviisi on pidudel igas vanuses inimesi ja grupp on palju suurem.
Ma olen endale ikka nii palju sõpru siin teinud. Ajasime juttu ja tegime pilte, kuni kõik vaikselt kohale jõudsid. Pakkisime autod inimesi täis ja sõitsime bolichele. Jõulude ajal avati uus boliche, mis on palju suurem ja uhkem. Sellel õhtul oli pidu just seal ja ma sain sinna esimest korda minna. Esimesed paar tundi olid päris igavad, sest see boliche on tõesti suur ja tuttavate inimeste leidmine on keeruline. Teises boliches on meie grupil välja kujunenud oma koht, kus kõik on alati koos, aga seda bolichet keegi veel väga hästi ei tundnud ja siis me lihtsalt hulkusime ringi koguaeg. Lõpuks kujunes enam-vähem välja see koht, kus meie kooli inimesed ja muud sõbrad koos olid.
Bolichel läks mitu korda elekter ära, sest öö oli hästi palav. Kõik koguaeg vingusid, aga mul oli täitsa normaalne oma topi ja teksadega. Naljakas on see, et ma vingun väga vähe palavuse pärast, kuigi siin on vahetevahel 50 kraadi sooja.
Ma sain jälle nii palju tantsida! Uues boliches oli kõvasti rohkem ruumi vehkimiseks ja ma kasutasin seda võimalust terve öö ja terve hommiku ka. Pidu lõppes kell 10. Olin koju sõites valmis selleks, et ma ei saagi magama minna, aga tuli välja, et eriti keegi ei tahtnud ennast kell 10 veel üles ajada. Mõtlesin, kui raske saab olema paari tunni pärast ärgata, viskasin pikali ja juba magasin. Mingi aja pärast tuli Oscar mind äratama ja ütles, et kell on 5. Nad ei ajanudki mind hommikul üles! Magasin terve päeva maha ja ei olnudki ärgates zombi. Selle üle oli küll hea meel. Sain ilma vähimagi traumata oma elu edasi elada ja mul ei läinud isegi unerežiim sassi, sest ma ju ärkan iga päev kell 5 kerge unega. See oli tõesti haruldane.
Siiamaani meenutan naeratades seda ööd, sest uusaasta tähistamine on Argentiinas kõvasti lõbusam kui Eestis. Nii kahju, et järgmine aasta ma enam siin olla ei saa.

Duilio unistus: kaks blondiini kaenlas

Oma hea sõbraga bolichel peale päikesetõusu