Saturday, April 12, 2014

Kummaline vestlus õhtusöögilauas

Kaisa istub õhtusöögilauas ja on kummaliselt vaikne. Pereisa küsib: "Kas sul on miskit häda, Kaisakene?". Kaisa vaatab natukene segaduses pilguga isale otsa ja siis vastab: "Ma olen väga SEGADUSES ja mul on suur hingepiin, sest MA EI TEA, mida ma oma eluga peale tahan hakata ja mis mu tulevik mulle toob ja mis on minu tõelised väärtused ja tõelised unistused! Ma elan päevast päeva mõeldes nendele asjadele ja ma ei suuda mitte midagi välja mõelda! Aeg hakkab otsa saama ja mõne aasta pärast pean ma juba valima, mida ma õppida tahan, kus ma elada tahan jne. Ma ei tea, mis mu elu mõte on. Ma ei tea mitte midagi ja mul on sellest SUUR STRESS." Kogu pere jääb suu ammuli vaest last vaatama ja pereisa ütleb: "Ok."

See oli nüüd tõestisündinud lugu.

Ilus foto:
Maailma ilusaim paarike


Thursday, April 10, 2014

Juuste maha lõikamine

See video on natukene hilja peale jäänud, sest Facebooki kaudu sai suurem osa minu tuttavatest juba teada, millega ma vahepeal hakkama olen saanud.


Friday, April 4, 2014

Jälle alanud kool

Olen nüüd päris tükk aega koolis käinud jälle. Kool on siin vist ainuke asi, mis mind tõesti masendusse ajab. Ma arvan, et teised normaalsed inimesed oleksid õnnelikud, et nad saavad lihtsalt terve päeva koolis ükskõik mida teha, sest uut õppematerjali praktiliselt ei ole ja ühe teema kallal nokitsetakse mitu nädalat, aga mina ei ole selline. Minu tuttavad ilmselt teavad, et ma olen kõige nohikum inimene maamuna peal ja ma vajan uusi teadmisi koguaeg, nii et päevad läbi ühe koha peal istumine ja mitte midagi tegemine ajab mind HULLUKS. Ma oleksin mata tunnis peaaegu nutma hakanud, sest ülesanded olid liiga kerged... Lisaks sellele sain ma mataõpsi käest õiendada, et ma tunnis pidevalt magama jäin. Ma tõepoolest ei tea, miks mind noorematega ühte klassi pandi, kui ma tegelikult teadmiste põhjal võiks juba siinse gümnaasiumi lõpetanud olla. Ma tulen alati koolist õnnetuna ja stressis koju, istun köögi laua taha ja hakkan koduseid töid tegema (ma olen oma klassis põhimõtteliselt ainuke, kes suvatseb koduseid töid teha).
Eelmisel aastal ma kuidagi kannatasin seda olukorda koolis, sest ma sain hispaania keelt tunni ajal õppida, aga nüüd on olukord palju nõmedam. Ma võiks ju oma hispaania keelt praktiseerida ja klassikaaslastega rääkida, aga neil on vaja õppida. Nende jaoks on kõik uus ja keeruline, nii et ma ei tohiks kedagi tunni ajal segada. Nii ma siis vahin lakke, sodin vihikusse ja ootan, et koolipäev läbi saaks. Ma istuksin palju parema meelega kodus, jooks matesid emmekesega ja õpiks internetis midagi kasulikku, aga EI... Õnneks lubavad mul vanemad iga pisema nohu ja köhaga koju jääda. Hetkel olen ma näiteks kodus pikali ja uimane, sest talve algusega jäävad mulle igasugused latiinoviirused külge. 

Kui kooliasi välja arvata, siis mul läheb väga hästi. Kui ma koolist koju jõuan kell 1, siis olen ülejäänud päeva väga õnnelik, sest mul on palju tegevust. Käin nüüd 3 korda nädalas emme ja õega pilateses ja võibolla alustan ka rahvatantsu õppimist, kui aega üle jääb.

Minu praegune tavaline päevaplaan:
6.25 - Emme äratab üles
6.40 - Joon õega tassi emme valmistatud capuchinot 
6.55 - Astun uksest välja, kõnnin ümber nurga ja olen juba koolis
7.00 - Rivistus
7.10-13.00 - Tunnid
13.10 - Istun köögis laua taga ja teen koduseid ülesandeid
14.00 - Lõunasöök kogu perega
14.30 - 16.30 Siesta. Magan, istun arvutis või joonistan
17.00-18.00 - pilates või 18.30-19.30 - kehaline kasvatus
19.00 - Matejoomine
22.00 - Õhtusöök
01.00 - Magama

Peale siestat on iga päev erinev, sest meil käivad sõbrad ja pereliikmed koguaeg uksest sise-välja ja mingit erilist plaanimist ei toimu. Minu Omarikene sajab ka vahest kella nelja paiku uksest sisse ja äratab mind üles. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. 

Lupega enne bolichet