Vaidlesin natuke aega selle leti taga oleva noormehega ja üritasin pakkuda, et ma lähen ajan viisaasjad jooksuga korda, aga ta ütles, et nad panevad selle aja peale juba kõik kinni. Katariinal oli viisaga kõik korras, nii et ma saatsin ta reisima. Ta küll ei tahtnud mind üksi Buenos Airesesse jätta, aga ma rahustasin ta maha ja käskisin tal kiiresti lennuki peale minna. Ma olin talle 200 pesot laenanud ja ta läks kiiresti raha välja võtma, et mulle tagasi maksta. Need 200 pesot päästsid mu elu.
Mul oli telefoniaku tühjaks saanud, nii et ma läksin pistikupesa otsima, et kõigile teada anda, et ma lennust maha jäin. Vedasin oma kohvrid lennujaama teise otsa. Kirjutasin argentiina vanematele ja siis eesti emmele. Ajasin kõik jalule ja siis läksin viisajama korda ajama. Mul oli vaja 30 eurot maksta, et viisat pikendada. Katariina antud 200 pesot päästsid mind, sest lennujaama pangaautomaat oli katki ja maksta sai ainult sularahas. Mul ei olnud endal sularaha peaaegu üldse alles.
Kui ma viisa korda sain, siis hakkasin uurima, mis ma edasi tegema pean. Esmane plaan oli leida hotell või mõned tuttavad, kes mulle vastu tulla saaksid. Argentiina vanemate üks hea sõber oli haiglas ja teised olid mujal reisil. Ma suutsin veel rahu säilitada ja pakkusin, et ma võin hotelli otsida, aga siis argentiina emme ütles, et mul on hoopis kasulikum Añatuyasse tagasi sõita. See idee meeldis mulle palju rohkem, kui Buenos Aireses üksi mingis hotellis olemine. Lisaks ei teadnud ma, kas ma saan lennupiletid järgmiseks päevaks või läheb sellega kauem aega.
Viimased bussid añatuyasse väljusid kella 7 paiku ja kell oli juba 5. Lisaks olin ma bussijaamast tunnise sõidu kaugusel. Eestlased tahtsid, et ma veel lennujaamas püsiks, aga mul ei olnud muud võimalust, kui kiiresti bussijaama saada. Kulutasin oma viimased pesod, et bussijaama sõita.
Bussijaam oli punnis täis ja mul ei olnud aimugi, kuhu ma minema pean. Seal oli nii palju piletilette ja ma küsisin igalt poolt, kas neil on pileteid Añatuyasse. Kell oli juba 17.30, kui ma lõpuks leidsin ühe putka, kus mulle piletit pakuti. Hakkasin kaardiga maksma ja siis ütles kaart mulle, et mul ei ole arvel piisavalt raha. Sellel hetkel mul tuli küll hirm peale. Rahaga saab suurema osa probleemidest lahendatud, aga mul ei olnud 50 eurotki. Haarasin telefoni, et kellegagi ühendust võtta ja küsida, mis ma peale hakkama pean, aga mu telefon lülitus välja. Aku oli jälle tühjaks saanud.
Jooksin oma raske kohvriga uuesti minema, et leida mingit kohta, kus telefoni laadida. Pika palumise peale pakkusid ühes putkas olevad noormehed, et nad võivad mu telefoni laadida. Ühendasin telefoni vooluvõrku ja tahtsin argentiina issi käest küsida, mis ma tegema pean, aga mul oli kõneaeg otsa saanud! Bussijaamas ei olnud isegi wifit.
Tegin rahakoti lahti ja võtsin välja oma viimased 15 pesot... 15 pesot on natuke üle 1 euro. Mul oli natuke üle 1 euro sularaha ja ma olin üksi Buenos Aireses. Ma ei teadnud, kas ma viimase bussi peale jõuan. Ma ei saanud telefoni üksi laadima jätta, nii et ma tõmbasin ilma akuta telefoni vooluvõrgust välja ja läksin otsima putkat, kus 15 pesot kõneaega laadida.
Mul olid peopesad juba villis kohvri vedamisest ja igal pool öeldi, et ei saa kõneaega laadida. Leidisn lõpuks ühe putka, kus ma sain ainult 12 pesot laadida, sest nad küsisid teenuse eest 3 pesot.
Ma ei tea, kas ma olen teile seletanud, aga Argentiinas on nii, et sul lihtsalt röövitakse kõneaega. Sulle saadetakse reklaamisõnumeid, mis iga kord vähendavad kõneaega, sest keegi peab ju sõnumite eest maksma. Kui sul ei ole enam kõneaega, siis jätkatakse sõnumite saatmist ja kui sa lõpuks kõneaega ostad, siis maksad kõik need reklaamisõnumid kinni. Ühesõnaga mul ei olnud õrna aimugi, kui kaua see 12 pesone kõneaeg kestab.
Hoidsin pöidlad pihus ja tellisin nädalase internetipaketi, mida sa tavaliselt terve nädala kasutada ei saa, sest Argentiina telefonisüsteem on ebaaus. Tirisin kohvrid uuesti terminali teise otsa, et telefoni laadida ja sain üle pika aja sõnumeid vahetada.
Mu argentiina issi läks Añatuyas terminali ja üritas mulle sealt pileti osta. Talle öeldi, et ei ole enam ühtegi piletit ega ühtegi bussi, mille peale ma jõuaksin, aga kuidagi... ma ausalt ei tea, mis ta tegi, aga ta sai mulle pileti. Mulle saadeti pileti koodist foto, mida ma pidin näitama teisel korrusel asuvas putkas, et nad mulle pileti välja prindiksid.
Vedasin oma kohvrit uuesti mööda koridori, otsides eskalaatorit, mis üles viiks. Kõik ülesviivad eskalaatorid olid katki, mis tähendas, et mul oli aega 10 minutit, et oma 30-kilone kohver trepist üles vedada, õige putka leida, pilet printida, uuesti alla saada ja bussile joosta.
Ma oleksin peaaegu trepist alla kukkunud, sest mul käis pea ringi. Ma ei olnud 24 tundi mitte midagi söönud ega joonud. Ma olin nii väsinud.
Leidsin suure vaevaga õige putka ja muidugi tekkis seal ka probleeme, sest see vana onu, kes mulle pidi pileti välja printima, kirjutas koodi 3 korda valesti. Lõpuks sain pileti kätte, küsisin ta käest, kuidas ma kõige kiiremini alla jõuan, ja asusin kohvriga jälle jooksma. "Viimane pingutus" kinnitasin ma endale. Jõudsin 2 minutit enne bussi väljumist õigesse kohta ja otsisin bussi, mida ei olnud. Saatsin argentiina emmele sõnumi "bussi ei ole", telefon lülitus uuesti välja.
Ma istusin sinna samasse põrandale maha ja vaatasin tähelepanelikult busse. Ükski neist ei olnud minu buss. Kontrollisin mitu korda, kas ma olen ikka õiges kohas. Küsisin bussijuhtide käest, kas minu buss oli juba ära läinud, aga nad ei osanud mulle midagi öelda. Lõpuks juhtusin pealt kuulama ühte paarikest, kes rääkisid omavahel bussist, mis ei olnud veel jõudnud. Sirutasin neile oma pileti ja sain vaevalt suure une ja šokiga küsitud, kas nad räägivad sellest bussist. Neile oli putkas öeldud, et buss jääb 15-20 minutit hiljaks.
Istusin sealsamas, ootasin ja üritasin mitte kohvri otsa magama jääda. Mul oli telefoni ja arvuti aku tühi, nii et ma ei saanud kuidagi kellelegi teada anda, et kõik on korras. Viimane sõnum, mis ma olin saatnud, oli: "bussi ei ole"... vaesed vanemad.
Kui buss lõpuks jõudis ja ma seal rahulikult istusin, puhkesin nutma. See oli lihtsalt nii suur kergendus! Kinnitasin endale, et varsti olen jälle kodus ja kõik saab korda.
Ma ei suutnud bussis magada, vaid olin kuskil une ja ärkveloleku vahelises transis. Mul läks süda pahaks suurest kõhutühjusest ja janust. Mul oli kotis ainult pool pudelit sidrunilimonaadi, mis ajas südame veel rohkem pahaks. Mul oli külm ja mul oli palav ja mul oli terve tee vastik olla.
Õnneks mul rohkem midagi halvasti ei läinud. Olin ärkvel, kui buss Añatuyasse jõudis, ja mu vanemad vennad olid autoga seal. Auto poole kõndides nägin kellegi ketse, kes pakiruumis vedeles, jalad tagaistme peal. Algul arvasin, et tegemist oli Gioviga, aga siis ma nägin tuttavaid punaseid ketse. Omari oli mulle vastu tulnud. Ma kargasin kohe auto uksest sisse ja kallistasin neid tuttavaid jalgu.
No comments:
Post a Comment