Suur jama ja mässamine

Vaidlesin natuke aega selle leti taga oleva noormehega ja üritasin pakkuda, et ma lähen ajan viisaasjad jooksuga korda, aga ta ütles, et nad panevad selle aja peale juba kõik kinni. Katariinal oli viisaga kõik korras, nii et ma saatsin ta reisima. Ta küll ei tahtnud mind üksi Buenos Airesesse jätta, aga ma rahustasin ta maha ja käskisin tal kiiresti lennuki peale minna. Ma olin talle 200 pesot laenanud ja ta läks kiiresti raha välja võtma, et mulle tagasi maksta. Need 200 pesot päästsid mu elu.
Mul oli telefoniaku tühjaks saanud, nii et ma läksin pistikupesa otsima, et kõigile teada anda, et ma lennust maha jäin. Vedasin oma kohvrid lennujaama teise otsa. Kirjutasin argentiina vanematele ja siis eesti emmele. Ajasin kõik jalule ja siis läksin viisajama korda ajama. Mul oli vaja 30 eurot maksta, et viisat pikendada. Katariina antud 200 pesot päästsid mind, sest lennujaama pangaautomaat oli katki ja maksta sai ainult sularahas. Mul ei olnud endal sularaha peaaegu üldse alles.
Kui ma viisa korda sain, siis hakkasin uurima, mis ma edasi tegema pean. Esmane plaan oli leida hotell või mõned tuttavad, kes mulle vastu tulla saaksid. Argentiina vanemate üks hea sõber oli haiglas ja teised olid mujal reisil. Ma suutsin veel rahu säilitada ja pakkusin, et ma võin hotelli otsida, aga siis argentiina emme ütles, et mul on hoopis kasulikum Añatuyasse tagasi sõita. See idee meeldis mulle palju rohkem, kui Buenos Aireses üksi mingis hotellis olemine. Lisaks ei teadnud ma, kas ma saan lennupiletid järgmiseks päevaks või läheb sellega kauem aega.
Viimased bussid añatuyasse väljusid kella 7 paiku ja kell oli juba 5. Lisaks olin ma bussijaamast tunnise sõidu kaugusel. Eestlased tahtsid, et ma veel lennujaamas püsiks, aga mul ei olnud muud võimalust, kui kiiresti bussijaama saada. Kulutasin oma viimased pesod, et bussijaama sõita.
Bussijaam oli punnis täis ja mul ei olnud aimugi, kuhu ma minema pean. Seal oli nii palju piletilette ja ma küsisin igalt poolt, kas neil on pileteid Añatuyasse. Kell oli juba 17.30, kui ma lõpuks leidsin ühe putka, kus mulle piletit pakuti. Hakkasin kaardiga maksma ja siis ütles kaart mulle, et mul ei ole arvel piisavalt raha. Sellel hetkel mul tuli küll hirm peale. Rahaga saab suurema osa probleemidest lahendatud, aga mul ei olnud 50 eurotki. Haarasin telefoni, et kellegagi ühendust võtta ja küsida, mis ma peale hakkama pean, aga mu telefon lülitus välja. Aku oli jälle tühjaks saanud.
Jooksin oma raske kohvriga uuesti minema, et leida mingit kohta, kus telefoni laadida. Pika palumise peale pakkusid ühes putkas olevad noormehed, et nad võivad mu telefoni laadida. Ühendasin telefoni vooluvõrku ja tahtsin argentiina issi käest küsida, mis ma tegema pean, aga mul oli kõneaeg otsa saanud! Bussijaamas ei olnud isegi wifit.
Tegin rahakoti lahti ja võtsin välja oma viimased 15 pesot... 15 pesot on natuke üle 1 euro. Mul oli natuke üle 1 euro sularaha ja ma olin üksi Buenos Aireses. Ma ei teadnud, kas ma viimase bussi peale jõuan. Ma ei saanud telefoni üksi laadima jätta, nii et ma tõmbasin ilma akuta telefoni vooluvõrgust välja ja läksin otsima putkat, kus 15 pesot kõneaega laadida.
Mul olid peopesad juba villis kohvri vedamisest ja igal pool öeldi, et ei saa kõneaega laadida. Leidisn lõpuks ühe putka, kus ma sain ainult 12 pesot laadida, sest nad küsisid teenuse eest 3 pesot.
Ma ei tea, kas ma olen teile seletanud, aga Argentiinas on nii, et sul lihtsalt röövitakse kõneaega. Sulle saadetakse reklaamisõnumeid, mis iga kord vähendavad kõneaega, sest keegi peab ju sõnumite eest maksma. Kui sul ei ole enam kõneaega, siis jätkatakse sõnumite saatmist ja kui sa lõpuks kõneaega ostad, siis maksad kõik need reklaamisõnumid kinni. Ühesõnaga mul ei olnud õrna aimugi, kui kaua see 12 pesone kõneaeg kestab.
Hoidsin pöidlad pihus ja tellisin nädalase internetipaketi, mida sa tavaliselt terve nädala kasutada ei saa, sest Argentiina telefonisüsteem on ebaaus. Tirisin kohvrid uuesti terminali teise otsa, et telefoni laadida ja sain üle pika aja sõnumeid vahetada.
Mu argentiina issi läks Añatuyas terminali ja üritas mulle sealt pileti osta. Talle öeldi, et ei ole enam ühtegi piletit ega ühtegi bussi, mille peale ma jõuaksin, aga kuidagi... ma ausalt ei tea, mis ta tegi, aga ta sai mulle pileti. Mulle saadeti pileti koodist foto, mida ma pidin näitama teisel korrusel asuvas putkas, et nad mulle pileti välja prindiksid.
Vedasin oma kohvrit uuesti mööda koridori, otsides eskalaatorit, mis üles viiks. Kõik ülesviivad eskalaatorid olid katki, mis tähendas, et mul oli aega 10 minutit, et oma 30-kilone kohver trepist üles vedada, õige putka leida, pilet printida, uuesti alla saada ja bussile joosta.
Ma oleksin peaaegu trepist alla kukkunud, sest mul käis pea ringi. Ma ei olnud 24 tundi mitte midagi söönud ega joonud. Ma olin nii väsinud.
Leidsin suure vaevaga õige putka ja muidugi tekkis seal ka probleeme, sest see vana onu, kes mulle pidi pileti välja printima, kirjutas koodi 3 korda valesti. Lõpuks sain pileti kätte, küsisin ta käest, kuidas ma kõige kiiremini alla jõuan, ja asusin kohvriga jälle jooksma. "Viimane pingutus" kinnitasin ma endale. Jõudsin 2 minutit enne bussi väljumist õigesse kohta ja otsisin bussi, mida ei olnud. Saatsin argentiina emmele sõnumi "bussi ei ole", telefon lülitus uuesti välja.
Ma istusin sinna samasse põrandale maha ja vaatasin tähelepanelikult busse. Ükski neist ei olnud minu buss. Kontrollisin mitu korda, kas ma olen ikka õiges kohas. Küsisin bussijuhtide käest, kas minu buss oli juba ära läinud, aga nad ei osanud mulle midagi öelda. Lõpuks juhtusin pealt kuulama ühte paarikest, kes rääkisid omavahel bussist, mis ei olnud veel jõudnud. Sirutasin neile oma pileti ja sain vaevalt suure une ja šokiga küsitud, kas nad räägivad sellest bussist. Neile oli putkas öeldud, et buss jääb  15-20 minutit hiljaks.
Istusin sealsamas, ootasin ja üritasin mitte kohvri otsa magama jääda. Mul oli telefoni ja arvuti aku tühi, nii et ma ei saanud kuidagi kellelegi teada anda, et kõik on korras. Viimane sõnum, mis ma olin saatnud, oli: "bussi ei ole"... vaesed vanemad.
Kui buss lõpuks jõudis ja ma seal rahulikult istusin, puhkesin nutma. See oli lihtsalt nii suur kergendus! Kinnitasin endale, et varsti olen jälle kodus ja kõik saab korda.
Ma ei suutnud bussis magada, vaid olin kuskil une ja ärkveloleku vahelises transis. Mul läks süda pahaks suurest kõhutühjusest ja janust. Mul oli kotis ainult pool pudelit sidrunilimonaadi, mis ajas südame veel rohkem pahaks. Mul oli külm ja mul oli palav ja mul oli terve tee vastik olla.
Õnneks mul rohkem midagi halvasti ei läinud. Olin ärkvel, kui buss Añatuyasse jõudis, ja mu vanemad vennad olid autoga seal. Auto poole kõndides nägin kellegi ketse, kes pakiruumis vedeles, jalad tagaistme peal. Algul arvasin, et tegemist oli Gioviga, aga siis ma nägin tuttavaid punaseid ketse. Omari oli mulle vastu tulnud. Ma kargasin kohe auto uksest sisse ja kallistasin neid tuttavaid jalgu.

Viimased päevad ja reis

Eelviimasel päeval ehk laupäeval panin ma oma kohvri kokku. Ma olen imeline kohvripakkija, sest ma suutsin sinna mahutada:

• 1kg yerba matet
• 1 kast alfajoresid (maailma kõige maitsvamad asjad)
• 3 paari kontsakingi
• 1 paar suuri jooksutosse
• puust peeglividina, millel on sahtel (ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga see on suur)
• kaks purki dulce de lechet
• kõik minu riided (2 korda rohkem, kui Argentiinasse jõudes kaasa võtsin)
• Igasugust muud kraami

Viimased päevad olid lõbusad, aga ma ei suutnud mitte ühtegi hetke tõeliselt nautida, sest mul oli halb tuju. Ma tülitsesin kõigiga ja nutsin iga pisikese asja peale, sest ma olin lihtsalt stressis. 

Pühapäeval oli sõbrapäev, nii et laupäeva öösel saime tüdrukutega kokku, jagasime kingitusi ja siis läksime viimast korda bolichesse. Mulle kingiti raamitud pilt kõikide sõbrannadega ja karp šokolaadikomme. Ma kudusin muidugi oma sõbrannale sokid nagu kord ja kohus. 

Tüdrukutega

Boliche oli nii rahvast täis, et seal ei saanud liikuda. Mul viskas kiiresti üle, sest ma oleks parema meelega kellegagi rahulikult olnud. Omar pidi mulle järgi tulema, aga ta lihtsalt ei mahtunud uksest sisse. Lõpuks surusin ennast inimeste vahelt uksest välja ja leidsin ta üles. 

Passisime terve öö ärkvel ja ei teinud eriti midagi, sest kummalgi ei olnud just eriti hea tuju. Lõpuks lasin tal magama minna, sest ta ütles, et ta lihtsalt ei taha enam minu äraminekule mõelda. Nutsin ennast kell 11 hommikul magama ja ärkasin kell 2 uuesti, pisarad silmas. Emme küpsetas mulle terve isuäratava põrsa, aga ma lihtsalt ei suutnud midagi süüa. Hiljem mul läks tuju õnneks natuke paremaks.

Bussijaamas ma suutsin isegi täiesti normaalne olla ja nalja visata. Buss jäi päris palju hiljaks, mille üle mul oli hea meel. Kui see lõpuks kohale jõudis ja ma pidin kõigiga hüvasti jätma, tulid pisarad uuesti silma. See oli kõige jubedam asi, mis ma olen tegema pidanud. 

Kõik, kes õigeks ajaks bussijaama jõudsid

Viimane suudlus

Istusin nuttes bussi peal ja lehvitasin kõigile. Esimesed paar tundi sõidust ma lihtsalt pillisin. Pärast ma ei jaksanud enam ja jäin magama. Magasin peaaegu terve reisi maha.

Buenos Airese bussijaamast lennujaama jõudmine ei olnud eriti raske, sest mul anti kodus täpsed juhised kätte. Jõudsin lennujaama kell 10 ja Katariina ütles, et ta jõuab kell 1. Tellisin omale süüa ja istusin mitu tundi arvutis. Kui kell lõpuks 1 sai ja Katariinast ei olnud märkigi muutusin ma natuke närviliseks. Ta jõudis alles kell 2 ja lend pidi väljuma kell 4. Ma kinnitasin endale, et meil on aega küll, sest öeldakse ju, et 2 tundi varem tuleb kohal olla. 

Jamasime tükk aega piletitega, sest informatsioonilauas olev poiss ei suutnud korralikult seletada, kus ckeck-in asub. Kui me lõpuks check-ini ära tegime ja kohvreid ära andma hakkasime, sain suure ehmatuse osaliseks. Leti taga olev noormees uuris mu passi ja ütles nii muuseas: "Sa ei jõua lennuki peale, sest sul on viisa aegunud ja sul ei ole piisavalt aega, et viisat pikendada. Me peame su piletid tühistama."

Viimane nädal

Ma olen siiamaani üritanud mitte mõelda sellele, et ma varsti lahkuma pean, aga lõpuks tehti ikka minu mullike katki. Pidin eile minema bussipileteid ostma, et pealinna sõita. Järgmisel pühapäeval kell 19.20 väljub buss ja ma pean selle päeva jooksul kõigiga hüvasti jätma. Istusin, pilet käes, tükk aega issi autos ja nutsin. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla lennata.
Mulle meeldiks paariks nädalaks Eestisse sõita, et kõigile tere öelda, ja siis tagasi koju tulla. Ma ei tea, kuidas ma Argentiinast eemal olemisega hakkama saan. Minu elu unistus on jätkuvalt Barilochesse või selle sarnasesse linna kolimine.
Alles nüüd tulevad mulle meelde kõik need asjad, mis ma Argentiinas teha tahtsin, aga ei ole veel jõudnud. Ma ei saa elu sees ühe nädalaga kõike ära teha! Mul on nii palju ideid, aga samas ma olen tujust ära ja parema meelega vedelen Omari kaisus.
Selle nädala jooksul saab olema rohkem pisaraid kui terve aasta peale kokku. Minu argentiina emme ja issi on ka tujust ära, sest nad ei taha oma tütart minema lasta.

Nüüd rääkides natuke praktilistest asjadest... ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kingitused kohvrisse mahutan! Viimasel ajal kõik kingivad mulle asju ja mul ei ole kohvris ruumi kõige jaoks. Pean jätma siia majja terve kastitäie asju, millele hiljem järgi tulla. Praeguste plaanide kohaselt tulen uusaastaks, sest eesti uusaastapidustused on väga igavad, võrreldes nende pidudega, mis siin maha peetakse.