Saturday, August 31, 2013

Kuidas saan hakkama keelega

Keel tuleb tõesti kiiresti. Iga õhtu enne magama minekut mõtlen motivatsiooni tõstmiseks kõikidele uutele sõnadele, mis ma sellel päeval ära õppisin. Neid ei ole palju (alateadlikult õpin muidugi rohkem, kui õhtul meelde tuleb), aga ma võin väga kindlalt öelda, et eelmise päeva õhtul ma neid sõnu ja väljendeid ei teadnud.
Viimaste päevade jooksul on toimunud see muutus, et kui keegi räägib mulle midagi ja ma ei saa aru, siis suudan vähemalt eristada uusi sõnu. See on väga hea, sest ma saan küsida, mis mingi kindel sõna tähendab. Varem sulandus kõik kokku üheks pikaks mulinaks, millest oli võimatu aru saada.
Mulle meeldib see, et kõik inimesed igal pool üritavad mulle entusiastlikult keelt õpetada ja kultuuri tutvustada. Ma olen ju omal valikul just Argentiinasse tulnud ja see teeb neile rõõmu. Nad tunnevad siin suurt uhkust oma kultuuri üle. Kõik inimesed on väga abivalmid ja sõbralikud. Mind kutsutakse igale poole kasvõi selleks, et lihtsalt istuda ja kuulata nende juttu. Kui ma kedagi oma keeleoskusega üllatan, siis see rõõmustab nii mind kui teisi.
Ilma abita oleks mul väga raske hispaania keelt selgeks saada. Sõnum teistele vahetusõpilastele: uskuge inimeste headusesse ja paluge õppimisel abi, sest seltsis on segasem ja kohalikud tunnevad ennast meelitatult, kui pühendate aega nende emakeelele ja kultuurile.

Erinevus Santa Fe ja Santiago del Estero hispaania keele hääldamise vahel (kirjapilt on sama)
mulle meeldivad koerad: me gustan los perros
Santa Fe: me guhtan loh perros
Santiago del Estero: me gustan los pežžos
Mulle meeldib, kuidas minu pere hispaania keelt räägib ja ma koolis protestisin nende häälduse vastu. Mulle õpetati sõna borrador (kustukas) ja ma põristasin kindlameelselt r-i. Klassikaaslased said mu peale pahaseks ja kordasid ikka boššador, boššador, aga ma ei andnud alla.

Mul hakkab juba eesti keel ununema. Blogi kirjutades ei tule head väljendid meelde, kuigi mul algas alles teine nädal siin. 11 kuu pärast räägin ainult lihtlausetega. Inglise keel õnneks ei unune, sest Mattiga saab iga päev räägitud.

Friday, August 30, 2013

Tavaline reede (not)


Lõpuks ometi hakkas temperatuur tõusma ja ma ei pidanud enam kahe kampsuniga kooli minema. Hommikul kell 6 oli juba 15 kraadi sooja. Koolibussi moodi asja oodates ei pidanud ringi kargama, et soe oleks. Esimesel hommikul, kui koos Joaquiniga bussi ootasime ja ma hüplema hakkasin, vaatas ta seda väga imelikult. Ta väitis, et ei ole enese liigutamise peale tulnud.
Koolis oli kõik nagu tavaliselt. Joonistasin, kirjutasin uusi sõnu üles ja punusin klassiõdedele patsi. Vahetunnil tuldi pilti tegema ja muidu tutvuma. Koolis söögivahetundi ei ole, aga koridori peal müüakse igal vahetunnil võileibu. Kõik on siin hästi odav. Suur võileib maksab 5 pesot ehk 67 eurosenti. Mul tuleb kooli mõttes ikka väga lebo aasta, sest täna kestsid tunnid näiteks 7-11.20 ja minu jaoks on kõik tunniteemad ammu tuttavad. Eelviimastel tundidel hakkas mul tüdrukute kisamisest pea valutama. Panin pea korraks laua peale ja juba magasin. Sain lausa poolteist tundi und (õpetajat tunnis polnud).
Reedeti lähevad kõik õpilased linna keskele tšillima, hängima. Mind kutsuti ka kaasa ja peale tunde jalutasimegi Erika ja Rauliga keskusesse 30-kraadise palavusega. Erika koguaeg küsis, kas ma ikka panen tähele, et kõik mind jõllitavad. Ta viis mu kogemata mööda ühest majast, kus ees passis suur kamp mehi ja need hakkasid lausa kisama.
"El centro" all mõistetakse Anatuyas peatänava keskel olevat pisikest pinkide ja palmidega parki. Reedeti on see täiesti õpilasi täis. Iga tooli juures ja iga palmi all oli kamp inimesi. Erika ja Mileva koguaeg itsitasid, sest meie kamp aina suurenes ja suurenes ja suurenes. Minuga tehti jälle palju pilte ning kahjuks unustasin ise piltide tegemise täiesti ära. Keegi ostis hiiglasliku paki krõpse ja see läks terve pargi peal ringlema. Ma andsin oma sprite pudelist lonksu Milevale ja ta andis selle kellelegi edasi ja nii see ka kuidagi kadus. Hiljem sain peaaegu tühja pudeli mingi võõra poisi käest tagasi, kes jäi natukeseks juttu rääkima. Põnev sebimistaktika tal.
Ma ei suuda ikka ära harjuda sellega, et kõik kõiki teavad! Ja kui keegi kedagi ei tea, siis nad ikka käituvad, nagu teaksid. Kui minu käest küsitakse, kus ma elan, siis ma ütlen, et la doctora Cegna juures ja juba kõik teavad mu pereliikmeid ja täpset aadressi.



Minu äge koolikott
Tunnitöö

Tuesday, August 27, 2013

Tavaline teisipäev (not)

Hommikul kell 5.45 ärkamine ei ole tore. Eriti vastumeelne on see siis, kui keegi unustab ukse korralikult kinni panna ja koer selle öösel lahti teeb. Täna see juhtus ja ma ärkasin täiesti külmas toas.
Koolis oli täna palju põnevam, sest ma juba teadsin oma klassi inimesi ja ei olnud enam nii häbelik. Esimene tund oli matemaatika, mis oli alguses päris põnev, sest õpetaja on natuke loco. Ta seletas meile asümptoodi tähendust: "Asümptoot on nagu sinu unistus, mida sa kunagi kätte ei saa, kuigi sa väga tahad. Umbes nagu Justin Bieber sulle, Kaiša, ja Shakira sulle, Raul." Tunni lõpus pidas ta vajalikuks 10 minutit rääkida sellest, et tema tütre poiss on neeger ja kole. Muide, see tütar on mu klassiõde.
Ma ei tea, mis tund peale seda tuli, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Õnneks oli õpetaja hästi tore ja mõistis, mida ma seal koolis üldse teen. Ta andis mulle eraldi ülesande. Ma pean järgmiseks teisipäevaks koostama Eestis powerpointi ja esitama seda hispaania keeles tervele klassile. Peale seda imelikku tundi oli midagi ühiskonnaõpetuse laadset (miiiikkkssssss mind piinatakse??) ja see õpetaja ei saanud pihta, et ma ei oska hispaania keelt. Ta tahtis, et ma teeksin kõike ideaalselt kaasa ja ta läks närvi selle peale, et ma ei osanud vastata küsimustele Argentiina majanduse kohta.
Täna oli inglise keel ka ja minu klassikaaslased ei rääkinud terve tunni jooksul kordagi inglise keeles. Tunniteemaks oli Kaisa. Õpetaja küsis oma väga vigases inglise keeles minu käest küsimusi ja lasi mul hispaania keeles vastata. Ma veel mõtlesin, et saan selles tunnis lebotada. Tema küsis ka, kas ma olen kellegagi suhtes ja tahtis pilti näha. See on siin icebreaker küsimus.
Vahetundide ajal oli hullumaja. Mingid suvalised inimesed tulid meie klassi ja tahtsid minust ja minuga koos fotosid teha. Poisid tulid mu juukseid katsuma ja hakkasid igasugust mesijuttu ajama, aga õnneks klassiõed päästsid mind sellistest olukordadest.
Peale tunde otsisid Majo (Maria Jose) ja Ana Gabriela mu üles ja me läksime Euge majja lõunat sööma. Nad kõik otsustasid, et ma olen nüüd nende kambas (meid on kokku 10). Ma sain megahead pastat süüa!


Minust paremal on Ana ja Majo

Peale söömist mängisime kaardimängu Chancho, mis oli ülimegahüpersuperlahe. Kui teid huvitab, siis võite internetist juhiseid otsida, sest see mäng on üsna levinud. Igatahes see on midagi kenti ja tuukri vahepealset.
Kella 3 paiku kõndisime kambakesi läbi linna ja mingid mööduvad mehed kisasid mulle RUBIA RUBIA nagu ikka. Inimesi jäi aina vähemaks, sest kõik jõudsid oma kodudeni, aga meie Anaga elame kaugemal. Päike paistis ja ilm oli umbes nagu meil suvel. Ana arvas, et ta ema on kodus ja saab mu autoga koju visata, aga kahjuks teda ei olnud. Kuna oli siesta aeg, siis Mariela ja Oscar magasid ja ma ei tahtnud neid segada. Üksi koju kõndida oleks veidi liiga ohtlik ja ma sain paariks tunniks Ana juurde jääda. Ta on hetkel mul siin Argentiinas parim sõbranna.
See sõprus on tal ilmselt pealiskaudne, aga hetkel see mind ei huvita. Ta rääkis, et kui ta mind kooli koridori peal esimest korda nägi, siis otsustas, et tahab mu sõbrannaks hakata. Ana oskab arvestada sellega, et ma ei saa väga hispaania keelest aru. Ta räägib aeglaselt ja kui ma aru ei saa, siis kordab sama asja teiste sõnadega. Ülejäänud inimesed teevad seda viga, et nad kordavad täpselt sama sõnastusega lauset lihtsalt kõvema häälega mitu korda. Mul oli temaga täna esimene tõeline vestlus hispaania keeles. Arvuti oli kõrval koos sõnastikuga lahti ja me saime täitsa hästi mõtteid vahetada. Ta rääkis ikka, et kui me ajapikku paremateks sõpradeks saame, siis ta kutsub mu külla ja ööseks ja perega reisile jne.
Kui siesta läbi sai, siis tuli Joaquin mulle taksoga järgi, sest Mariela on kodus haige :(

Por favor öelge mulle, kas teile meeldib rohkem kui ma kirjutan või kui ma teen videoid. Lisaks küsige küsimusi ka, sest ega mina ei tea, mis teile huvitav tundub (teadagi, et mulle on alati teistsugused asjad meeldinud).

Monday, August 26, 2013

Esimene koolipäev!

Ootasin pikalt-pikalt esimest koolipäeva ja lõpuks jõudiski see hetk kätte! Pidin hommikul kell 5.45 ärkama, sest tunnid algavad juba kell 7. Õnneks saime täna hommikul autoga. Joaquin käib minuga samas koolis.
Mu sõbrannad otsisid mind kohe koridoris üles ja sain natuke juttu rääkida enne, kui kooliõuele rivistuma pidime. Iga hommik heisatakse kooliõuel lipp.
Istusin klassis ette ritta seina äärde, sest ma ei tahtnud kogemata kellegi kohta ära võtta (kuigi kedagi ei oleks see huvitanud). Kõik ronisid oma lauakestega mulle nii lähedale, et mul ei olnud ruumi liikuda. Nad kõik rääkisid väga kiiresti. Minu tavaline vestlus mõne tüdrukuga:
"Öaskdjföalkssd  ölkj?"
"Eemmm.. räägi palun aeglasemalt."
"Ööäässkkddjjfffööaallkkssdd ööllkkjj?"
"Ma ei saa mitte midagi aru"
"Mis su nimi on?"
"Kaisa"
"Kaša?"
"Kaisa"
"Kanisa?"
"Kaisa"
"jajah, Kasia, mhm. Kust sa pärit oled? Kui vana sa oled? Kas sul poiss on?"
Niiviisi algas iga vestlus.
Mõned momendid ja nüansid koolist:

  • Tundides ollakse jopede, mütside ja kinnastega, sest hommikul on jube külm.
  • Suurema osa tunnist räägitakse lihtsalt õpetajaga juttu.
  • Seda, kui ma tunni ajal tikin, peetakse veidi imelikuks (aga eks see ole imelik ka Eestis)
  • Koolipäev on 7-13.00 ja reedel 7-11.30, kehaline kasvatus on kliima pärast kell 17.00

Ma olen reaalkallakuga klassis ja siin on süsteem nii, et meil on peaaegu ainult reaalained. Ajalugu näiteks üldse meile ei õpetata (JESS!!). Esimeseks tunniks oli füüsika ja ma sain aru! Kujutate ette, et ma õppisin uue teema füüsikas hispaania keeles??! Olin enda üle väga uhke. Keemias nad õppisid Avogadro arvu, emakeele tunnis ja bioloogias ma ei saanud mitte midagi aru. Ma oleks võinud füüsikas teha nägu, et ma ei saa midagi aru, sest siis mul ei oleks koduseid töid...
Peale kooli sain autoga koju, sõime lõunasööki ja ma tahtsin kohe siestat magama minna, sest kool väsitas jubedalt. Joaquin ja Lila otsustasid mind kõdistama hakata ja siis me mürasime umbes tund aega, kuni ma lihtsalt sileda põranda peal unest pikali kukkusin. Sain ainult 1,5 tundi magada ja pidin juba kehalise kasvatuse tundi kiirustama. Ma ei tahtnud üldse minna, sest ma olin unine, pea valutas, kärss oli kärnas ja maa härmas jne.
Õnneks oli kella 5 paiku õues 17 kraadi ehk Joaquini jopega täitsa normaalne ringi tuiata. Kooli juures leidsin kiiresti tuttavad inimesed, kellega istusime päikese käes ja ajasime juttu (ma tikkisin). Me ootasime, ootasime... ootasime. Lõpuks sai kell 6 ja me võisime koju minna. Selline kehaline kasvatus.
Otsisin Joaquini üles, läksime Lilale trenni järgi ja kõndisime koju. Õues oli ideaalne ilm. Tegin teile ka lühikese filmikese koduteest.



Sunday, August 25, 2013

Ajalooline päev

Täna juhtus nii palju põnevaid asju! Ajalooline päev minu vahetusaastas.
Õues on praegu 12 kraadi sooja, mis tähendab, et ka toas on 12 kraadi sooja. Ma võtsin siia kaasa ainult kaks kampsunit ja jope ning viskasin need kõik eile õhtul pessu, mis tähendab, et ma lõdisesin terve päeva ja ei liikunud kamina kõrvalt mitte kuskile. Mina kui häbelik eestlane ei tahtnud pererahvalt talveriideid küsida, vaid kannatasin külma. Ühel hetkel sai Oscaril sellest küllalt ja ta käratas mulle: "ME EI TAHA KÜLALIST OMA MAJJA!" Ta pani mu köögis laua taha istuma ja pidas väga pika loengu maha, kuidas ma olen neil pereliige ja pean ütlema, kui miski on halvasti. Nüüd käin ringi kahe kampsuniga Lilalt ja Oscari suure talvejopega.
Üks kamp tüdrukuid mu koolist kutsusid ennast meile külla, sest nad tahtsid minuga rääkida. Sadasid kella 3 paiku uksest sisse, mille tõttu mul jäi siesta magamata. Istusime köögis laua taga ja jõime matet mitu tundi. Nad küsisid hästi palju küsimusi ehk ma sain palju keelepraktikat. Lisaks üritasid nad mulle selgeks teha, et ma olen nüüd nende kambas ja nad otsivad mu vahetundide ajal üles. Kogu linn räägib minust ja nad ütlesid, et ma olen juba väga populaarne. Mind kutsuti õhtul toimuvale peole, kõik tegid minuga pilti ja siis nad läksid lõpuks koju. Ma olin väga väsinud, aga nad olid jube toredad ja sõbralikud.

Minu uued sõbrad
Ma sain endale väikese trauma, kui õhtu poole kööki läksin. Laua peal oli SURNUD SIGA täies koosseisus ja Oscari käed olid küünarnukkideni selle soolikates. Ta teatas mulle, et õhtul tulevad külalised ja suur õhtusöök. Külalised hakkasid saabuma 23.00, söömise lõpetasime keskööl ja siis viis Mariela mu peole, mis toimus Beleni kodus (vasakult esimene).
Meil oli väga lõbus. Mind tutvustati veel mõnedele inimestele, küsiti hästi palju küsimusi ja üritati mu perekonnanime hääldada. Siis vaatasime filmi "the impossible" hispaaniakeelsete subtiitritega ja pillisime kõik koos. Kella kolme paiku tuli pildil paremalt esimese tüdruku (ma ei mäleta ta nime, sest võõramaiseid nimesid on raske meelde jätta) ema meile autoga järgi. Tema ema oli ühtlasi inglise keele õpetaja, kellega ma juba varem kohtunud olen. Ta säras autos oma imelise keeleoskusega jälle: "You iz very bjuutiful. What weather in your country?" Pidin oma vastust kordama, sest ta ei saanud mitte midagi aru. Nad ütlesid, et kutsuvad mu mingi päev õhtust sööma.
Nüüd vedelen siin oma pehmes voodis kell pool neli ja und ei tule!

Saturday, August 24, 2013

Tutvumine kooli ja klassiga

21.08
Käisin Marielaga täna hommikul korraks koolis. Koolimaja on samamoodi poollagunenud nagu kõik teised majad Anatuyas. Seni kuni me direktoriga rääkisime, kõõlusid õpilased uste peal ja jõllitasid. Mõned tulid juttu ajama ka ja kohe imestasid, et ma küsimustele juba vastata oskan. Koolis on peale minu ainult üks kartul Saksamaalt, kes on vahetusõpilane juba mitu aastat. Kokku õpib selles kolledžis ligikaudu 400 noort.
Kohtusin ka inglise keele õpetajaga, kes ei oska inglise keelt...

23.08
Täna hommikul oli koolis mingisugune intervjuu paari tähtsa inimesega. Ma väga ei saanud jutust aru, aga nad arutasid, mis klassi mind panna. Lähen meie mõistes 10. klassi, mis on reaalkallakuga. Koolimaja oli jube külm! Neil ei ole mingit küttesüsteemi, mis tähendab, et koolis on sama külm nagu õues ja täna oli KÜLM (10 kraadi).
Ühtlasi tutvustati mind mu uuele klassile! Kogu kool teadis minu tulekust, sest ma oma nägu ühe korra juba näitasin. Kui mu klassikaaslased teada said, et ma just nende klassis hakkan käima, siis oli pidu lahti. Ühest nurgast juba kisati: "Sa hakkad SIIN istuma!" ja siis teiselt poolt sõimati läbi ja pakuti mulle hoopis seal istekohta. Eks näis, mis esmaspäeval saama hakkab. Seda ma igatahes kartma ei pea, et mind sõbralikult vastu ei võeta.

Thursday, August 22, 2013

Mate

Mate on nii tähtis, et pühendan terve postituse ainult sellele!
Kui meil Eestis tulevad noored kokku ja joovad ennast täis, siis siin käiakse üksteisel külas matet joomas. Mate joomine on eelkõige suhtlemiseks mõeldud. Paljudele tegelikult mate maitse ei meeldi, aga nad ikka joovad seda, sest see ühendab inimesi. Seda võib muidugi üksi ka juua. Sellel juhul on see mõeldud iseendaga suhtlemiseks ja mõtlemiseks.

Liivatorm

Rääkisin eile õhtul mitu tundi skypes Mattiga. Teiste vahetusõpilastega on alati lõbus rääkida, sest nad mõistavad toimuvat paremini. Ta teatas, et koges esimest korda liivatormi ja see pidi täiega lahe olema. Mõtlesin, et tahaks ka...
Öösel tõusis tuul. Algul ulgus lihtsalt natuke, aga see läks väga kiiresti VÄGA tugevaks. Ärkasin öösel selle peale, et kuskil midagi kolises ja kõik koerad haukusid. Oscar käis mitu korda öö jooksul meie aknaid kontrollimas ja tõmbas elutoas kardinaid akende ette. Tuul ulgus nii kõvasti, et ma ei saanud magama jääda. Olin suurema osa ööst üleval. Meie toa akendel olid puust katted ees, aga ma tahtsin näha, mis õues toimub.
Hiilisin vaikselt elutuppa ja tahtsin minna köögis oleva klaasist ukse juurde. Aknapragude vahelt tuli mulle liiva näkku ja kogu põrand oli õhukese kihiga kaetud. Maja lausa vibreeris tuulest ja aknad klirisesid. Oscar käis terrassi peal ringi ja sättis mingeid asju, et nad kellelegi viga ei teeks.
Klaasuksest avanes päris hirmutav pilt. Õhk oli täiesti liiva täis ja kollane, majaservades olid pisikesed liivahunnikud. Liiv oli igal pool! Palmid paindusid peaaegu maani ja vesi ajas basseiniäärest üle. Seisin seal, suu ammuli, mitu minutit. Järsku kolises miski eriti kõvasti meie katusel ja igasugust prügi lendas vastu aknaid. Mul hakkas hirm, jooksin oma tuppa teki alla ja üritasin magama jääda.
Nüüd on tuul kõvasti vaiksemaks jäänud. Hetkel 8m/s. Kõik kohad on õhukese liivakihiga kaetud ja Oscar kõnnib pomisedes majas ringi: "Tierra, tierra, tierra, TIERRA, tierra!" (Tierra - maa, liiv, muld). Amalial saab tore päev olema.

Wednesday, August 21, 2013

Asado

Argentiinas on komme igal púhapáeval liha grillida. Siin kutsutakse seda asadoks. Täna on küll alles teisipäev, aga sellegipoolest hakkame asadot tegema.
Sõitsime Oscari ja Joaquiniga linna liha ostma. Ma sain sellest väikese kultuurishoki. Surnud asjad rippusid laes ja igal pool olid verised lihatükid. Nende jaoks oli see kõik täiesti tavaline, aga mul läks süda pahaks. Ostsime kilekotitäie liha (täitsa normaalne). Lisaks sellele sain endale adapteri. Jee! Arvutiga wifisse ikka ei saa, aga ma võin alati kõhuli kivipõrandal vedeleda ja juhtmega internetti kasutada.
Mariela otsustas, et ta saadab mu juba homme kooli, sest kodus ei ole mõtet istuda ja ma saan hispaania keelest piisavalt hösti aru. Kusjuures me põrkasime poes kokku kooli direktoriga, kes tuli kohe musitama ja teadis täpselt, kes ma olen. Ta ütles, et tutvustab mind homme tervele koolile. Oi, ma juba ootan. Lähen siin meie mõistes 11. klassi!


Veiseliha maitseb täitsa hästi, aga üks pisike nurgake minu lihatükist maitses nagu maks. Neelasin selle suure vaevaga alla, aga siis pidin vetsu jooksma, sest see tahtis üles tagasi tulla...
Asjad, millega ma harjuma pean:

  • liha... PALJU LIHA
  • palju saia
  • lärmakas keskkonnas magamine
  • külm kivipõrand terves majas
Nägin öösel ilusat unenägu Eesti elust, perest ja sõpradest. Olin natuke õnnetu, kui vales voodis ärkasin. Õnneks see halb tuju läks kiiresti üle, sest mate on liiga hea.



Tuesday, August 20, 2013

Teine páev

Mul láks hommikul kell 7 uni ára! See on see siesta magamine.
Koristaja háirib mind natuke... ma ei tea, kuidas ma sellega ára harjun. Ta katsub mu linasid. Ja mu riideid.
Peale l6unad láksime Mariela ja Lilaga koolivormi ostma, sest ma láhen járgmisel nádalal juba kooli. Minu kool ei ole erakool ehk ma pean kandma iga páev... valget kitlit.



Káisime haiglast ka lábi, sest Mariela tóótab seal. Ta tahtis mind tutvustada k6igile oma tóókaaslastele. Oskan núúd hispaania keeles u 10 erinevat moodi óelda: "Oi, kui ilus blondiin!"
Koju pidime minema taksoga, sest auto ei láinud káima. K6ndimine oleks olnud piin, sest 6ues on 30 kraadi.
Ma ei j6ua ára oodata seda hetke, kui k6ik mind siin Añatuyas juba teavad. Kuulujutt albiinost vahetus6pilasest peaks páris kiiresti levima. Hetkel k6ik vahivad mind suu ammuli.

Natuke pistikutest ja pistikupesadest

Meie majas on hoopis teistsugused pistikupesad ja ma pole oma tehnikat laadida saanud. Tulevaste vahetus6pilaste ja minu heaolu jaoks surfasin natuke netis ja uurisin asja.

Eesti: 230V ja 50Hz
Argentiina 220V ja 50Hz
Selline pinge erinevus ei tee tehnikale kahju.

Meie kodus on kasutusel ainult túúp I pistikud:
Kuid mujal Argentiinas kasutatakse ka túúp C pistikuid:
Eestis on túúp F pistikud

Túúp C pistikupesades saab tavaliselt kasutada ka F pistikuid, mis on vága hea uudis. Tánu sellele on mul palju suurem t6enáosus saada sobivat adapterit oma kodulinnast.
Pean selle presentatsiooni núúd esitama Marielale hispaania keeles, kui ta tóólt koju j6uab. Soovige edu!
Leidsin infot siit:




Monday, August 19, 2013

Esimene páev uues kodus

Kojus6it bussijaamast ei kestnud vága kaua, sest linn on suhteliset váike ja vága kentsakas. Tánavad on táis hulkuvaid koeri, hobuseid ja kanu. Meie maja náeb váljast hásti igav válja ja ma ei útleks, et ta ei ole váljast isegi maja moodi. See vist hoiab hásti vargaid eemal. Seest on muidugi hásti ilus ja suur. Aed ja m6ned toad on veel veidi sassis, sest nad alles ehitavad.

Meie tuba

kui videoga mingi jama on, siis kindlasti óelge mulle
link on igaks juhuks siin: http://youtu.be/cWuE5PejKf8

S6ime hommikusóóki, sain natuke arvutis olla ja siis láksime poodi. K6ik inimesed teavad k6iki ja igal pool ikka kúsiti: "Kes see blondiin teil on?" Ma olen t6esti mingi ilmaime.
Ma juba suutsin poes neid oma v6rratu keeleoskusega naerma ajada. Hispaania keeles on sellised s6nad:
pollo - kana
repollo - kapsas
Seisime leti ááres ja Mariela kúsis: "Kas sulle meeldib kapsas (repollo)?" Ma kuulsin pollo ja hakkasin muidugi jutustama: "Jaa! Kana on nii hea! Mulle maitseb kana." Nad itsistasin ja Joaquin m6nitas mind túkk aega. Náitas mulle kanu ja útles: "Rechicken!"
Ma saan nende jutust táitsa hásti aru ja oskan kergematele kúsimustele vastata. Mul on nii hea meel, et pingutasin ajusid hispaania keelega juba enne vahetusaastat.
S6ime k6ik koos l6unasóóki ja ma sain esimest korda úle pika aja k6hu normaalselt táis! Mariela teeb head toitu. 

Avastused:
  • Milanesa de pollo (paneeritud kana) on parim asi maamuna peal.
  • Nad vinguvad koguaeg ilma párast samamoodi nagu eestlased.
  • Voodite tegemine on vága keeruline, sest neil on kindel tekkide ja linade sústeem.
  • Terve Sanitago del Estero magab siestat, sest páeval on lihtsalt liiga palav, et 6ues olla (ma magasin ka tána)
  • Koerad ei v6i voodi peal magada :(
  • Nad ei ráági samamoodi, nagu teised Esterokad, sest nad on párit Santa Fest. Úhes6naga on mul vaja kaks keelt ára 6ppida (m6ned s6nad ja grammatikareeglid on teised).
  • Siin on táiesti normaalne minna kell 3 hommikul diskole ja j6uda koju kell 7.
  • Terve linn on mootorratureid táis ja inimesi on nende peal igasugustes kombinatsioonides (náiteks 2 naist ja váike laps). Yfu reeglid mul mootors6idukeid juhtida ei luba ja úhegi mootorrata v6i rolleri peal ma viibida ei tohi.
  • Meil on u 20 lindu, kes koguaeg laulavad akna taga (ilus laul on. va úhel linnul, kes lihtsalt karjub)

Bussis6it

Hommikul olid veel mingid tegevused ja siis pidime húvasti játma úlejáánud seltskonnaga ja s6itma bussijaama. Enne bussijaama j6udmist hoiatati k6iki, et see ei ole selline bussijaam, nagu nad Euroopas tavaliselt on. Loetu s6nad peale, et me hoiaks oma asju ja ei ráágiks úhegi v66raga.
Bussijaam oli vága logu. Sissepáásu ees oli kamp pússidega turvamehi, kes vaatasid huviga meie kampa. Igal pool olid hulkuvad koerad ja j6llitavad inimesed. Nad vist ei náe eriti tihti tervet kampa blonde inimesi.
Panime oma kohvrid kuskile nurka, istusime nende k6rvale maha ja hakkasime hispaania keeles telefoni mángu mángima. Minu bussini oli tunnike aega, aga see móódus nii kiiresti. Úks hetk keset mángu húúdis Chechi (yfukas): "Kaisa, you are going home!" Sellel hetkel játtis kúll súda lóógi vahele. L6puks ometi! Uute s6pradega húvasti játtes tahtis pisar silma tulla, aga ma olin tugev.
Kaks yfukat tulid mind saatma. nad seletasid bussijuhile, et ma olen vahetus6pilane ja ta v6iks mulle óelda, kui ma maha pean minema. Too oli nii l6bus vanamees ja ta ráákis nii kiiresti! Siiamaani olen k6igi jutust aru saanud (suuremast osast váhemalt), aga teda kuulates oskasin ainul tnaeratada ja vaadata segaduses náoga talle otsa. No muidugi tema arvates oli see jube naljakas.
Siin on nii m6nusad bussid. Bussiiste on táiega pehme, istmete vahed on suured ja seljatuge saab peaaegu táiesti alla lasta. Kuna s6it kestis 13 tundi, siis sain 6htusóóki ja puha. WC on ka bussis muidugi olemas. Esimesed paar tundi ma ei saanud magada, sest mul oli vaja palme j6llitada. Igal pool on palmid ja kaktused, aga okaspuud ja lehtpuud on ka olemas. K6ik on olemas.
Magasin vahelduva eduga terve bussis6idu. Kell 7 hommikul j6udis buss Añatuyasse. Mul ei olnud vága k6rged ootused, sest Mariela hoiatas mind selle linna osas. Ma olin meeldivalt úllatunud, sest Buenos Aires on koledam kui minu kodulinn. Siin on ilusamaid maju ka ja prúgi on váhem. Bussijaamas leidsid Oscar ja Mariela mind ilma vaevata úles ja aitasid kohvrit kátte saada. K6ik sujus.

Esimene disko

Mul ei olnud v6imalust varem seda postitust kirjutada ja mu arvuti ei taha wifiga úhendada praegu. Árge siis pahased olge, et tápitáhed puuduvad.
Viimasel 6htul oli meil esimene Ladina-Ameerika disko nagu kord ja kohus. See on olnud siiamaani k6ige lahedam asi Argentiinas. Eestis tundsin diskodel, et ma olen ainuke, kes puusi keerutab. K6ik úlejáánud sammusid ja vehkisid niisama kátega. Siin on asi hoopis teistmoodi. Muusikastiil on hoopis teine ja tápselt sellise puusakeerutamise jaoks m6eldud. Olen lugenud, et teistele vahetus6pilastele argentiina muusika ei meeldi, aga mulle kúll sobib.
Algul keegi vága ei tahtnud minna, sest me olime jube vásinud. Siis tulid yfu vabatahtlikud ajama oma inspireerivat juttu: "See on TEIE aasta ja te peate v6tma sellelt aastalt k6ik. Árge kartke proovida midagi uut. Blablabla" See jutt toimis. Láksime saali ja hakkasime vaevaliselt 6ppima. 6htu l6puks pandi isegi hábelikud Soome ja Norra poisid tantsima. Kusjuures poisid 6ppisid tantsud kiiremini ára kui túdrukud.
Ma tantsisin nii paljude erinevate poistega, et l6puks ma ei saanudki enam midagi aru. Kes on argentiinlane, kes válismaalane? Mina ei teadnud.
Párast istusime kúlmas koridoris, et wifit saada ja muljeid úles kirjutada.Olime kolmekesi: mina, Katariina ja Matti Soomest. Katariina láks magama ára, aga ma jáin veel juttu ráákima. Olime kella kolmeni úleval ja káisime vahepeal kooli6ues jalutamas. Ta tegi mulle pátti, et ma saaks puu otsast úhe lehe t6mmata. Loodus on siin táiesti teistsugune ja eksootiline. Mulle eriti meeldivad puud, sest nad náevad kunstlikud válja. Óósel sain paar tundi magada ja siis jálle úles kohvrit pakkima, sest tána on pere juurde minek!
Toiduga pole ikka veel ára harjunud. Esimesed ampsud on okeid, aga párast láheb súda pahaks.

Muu muu
Chau!

Sunday, August 18, 2013

Lend

16. augusti hommikul läks kõik jube kiiresti. Ma suutsin viimasel hetkel oma seljakoti katki teha ja pidin ümber pakkima, aga õnneks oli aega piisavalt. Ma ei oska oma meeleolu kirjeldada, sest õieti mul polnudki mingit tuju. Olin väsinud ja ootasin lihtsalt lennuki peale minekut, et saaks magada. Paar pisarat poetasin küll lennujaamas, aga seda ainult põhimõtte pärast, sest kõik teised seal nutsid.
Tallinnas oli õhkutõusul hull udu ja see hetk, kui me selle udukihi kohale tõusime, oli imeline. Udututikeste pealt peegeldus ilus hommikune valgus ja taevas oli nii sinine. Sellel hetkel mõtlesin, et hakkaks tulevikus õige lenduriks. Amsterdami lennujaamas läks kõik üllatavalt ladusalt ja õige koha leidmisega saime kiiresti hakkama.
Eelnevalt mainisin, et kartsin üle ookeani lennata, sest see lend on nii pikk ja igav. Meie lennuk oli pooltühi ja ma sain ennast terve tee sirutada kolme istme peal. Lisaks oli seal veel nii palju tasuta toitu, et mul lõpuks läks juba süda pahaks söömisest. Mul oli nii hea uni!
Buenos Airesesse maandumine oli veel imelisem, sest siis oli juba päike loojunud ja terve linn säras. Buenos Aires on NII suur! Ma pole elu sees nii suurt linna näinud.
Lennujaamas oli vaja leida yfu vabatahtlik ja see oli väga keeruline, sest kõik kohad olid rahvast täis. Lõpuks helistasime ja leidsimegi "blondi" pika poisi yfu t-särgiga (blond ehk tal olid pruunid juuksed).

Hetkel oleme kõikide teiste Argentiinasse tulnud vahetusõpilastega Centro Loyola ülikoolis aasta alguse orientatsioonil. Ma olen selles ürituses natuke pettunud, sest seda ei saa võrreldagi Eestis toimunud ELO'ga. Siin on koguaeg külm, sest maja on suur ja seda ei köeta. Tegevused ei ole nii põnevad ja toit ei ole nii maitsev. Mitte et argentiina toit maitsev poleks, vaid siin on lihtsalt halvasti tehtud. Minu kana oli nii kuiv, et ma ei saanud seda noaga lõigata ja kohv maitseb nagu mingi lurr. See häirib ka natuke, et kõik on nii ebatervislik. Ma olen suurema osa päevast näljas olnud, sest nagu ei taha neid küpsiseid dulce de lechega süüa. Dulce de leche on argentiinlaste jaoks väga tähtis. See on umbes nagu Nutella, aga veel magusam.

Selle jutu peale jääb ilmselt mulje, et mul on jube halb tuju, aga tegelikult ei ole. Ma olen lihtsalt väga väga väsinud ja segaduses. Mulle ikka veel ei jõua kohale, et ma siia aastaks tulin. Selline tunne, et on paari nädalane reis ja kohe saan koju. Kõik pisikesed ebameeldivused ajavad kulmu kortsu. Tahaks koju. Kodu alla mõtlen muidugi oma Argentiina kodu, kus Mariela ja Joaquin mind pikisilmi ootavad (teiste kohta ma ei tea, sest nendega ma pole veel suhelnud). Seal on soe ja hea toit. Kui ei ole hea toit, siis mul on vähemalt võimalus poodi minna ja ise midagi tervislikku kokata.

Ma sain täna minišoki. Mulle teatati, et ma ei lendagi oma hostpere juurde, vaid sõidan üle 10 tunni bussiga. See saab olema ... tore.

Ei igatse veel :)
Teie Kaisu

Thursday, August 15, 2013

Homme hommikul ma tõmban LESTA

asdfghjkl no te teate küll, kuidas ma ennast praegu tunnen. Ma ei saa süüa ega magada normaalselt ja koguaeg on lambised tujumuutused, nagu oleks lõpuks puberteet kohale jõudnud (olen siiani väga rahulik teismeline olnud). Homme kell 4.45 olen juba lennujaamas ja 6.45 tõmban lesta siit pinnalt.

Kuidas ma kohvrit pakkisin:

  • Viskasin kõik vajalikud ja mittevajalikud asjad kohvrisse
  • Viskasin mõned mittevajalikud asjad välja
  • Viskasin veel asju kohvrisse
  • Tõstsin suurema osa välja (ja nii veel umbes 3 korda)
  • Tegin käsipagasile nimekirja ja tõstsin selle järgi kohvrist seljakotti mõned eriti vajalikud asjad
  • Kallasin kohvri sisu põrandale ja hakkasin ilusti volditult ja sätitult asju tagasi panema
  • Valmis!


Lisaks tahtsin soovitada tulevastel Ladina-Ameerikasse minevatel vahetusõpilastel vaadata argentiinlaste "Meeleheitel koduperenaisi", sest see oli vist kõige lõbusam viis, kuidas veidi hispaania keelt külge saada enne reisi. Pange youtube otsingusse "amas de casa desesperadas" ja lõbutsege (sellest seriaalist on 3 versiooni: argentiina, colombia ja hispaania). Argentiinlaste versioonist oli kahjuks ainult esimene hooaeg, teiste kohta ma ei tea. Süžee on täpselt sama, aga näitlejateks on temperamentsed ladinaameeriklased, kes kisavad ja vehivad kätega hästi palju.