Harjutasin iga päev peale kooli tantsu ja pika siesta magamiseks aega ei jätkunud. Täna hüppasid kõik poisid lihtsalt alt ära, sest nad otsustasid, et nad ei taha tantsida. Nüüd me vist ei tantsigi manchal. Ma põhimõtteliselt piinlesin unevaeguses ilma asjata. Mul on miljon asja teha ja lisaks olen Joaquiniga tülis. Mind valiti nii oma klassi kevadkuningannaks kui ka terve kursuse mancha kuningannaks, mis lisas veel pinget (mul on vaja kaks päeva järjest kontsakingadel kõndida, ilus olla ja naeratada). Minust ja ühest klassivennast levitatakse koolis kuulujutte ja ma ei suuda oma vanematele selgeks teha, et see on kõik üks suur valetamine. Kogu pere on mu peale pahane praegu.
Loodetavasti kõik laabub võimalikult ruttu. Praegu ma lihtsalt kulgen, kõrvad lidus, ja üritan oluliste tegemistega ühele poole saada. Elu oleks palju kergem, kui ma ei seaks endale nii palju eesmärke korraga. Mul ju ei ole otseselt vaja midagi teha, kõik on vabatahtlik. Sellistel hetkedel kadestan neid inimesi, kes reaalselt oskavad asju lõdvalt võtta ja lihtsalt... kulgeda.
Emmekeste ja memmekeste rahustamiseks täpsustan, et halb tuju ei tähenda veel koduigatsust. Ma olen Argentiinas olnud 1 kuu ja 2 päeva täiesti ilma koduigatsusesta. Eestis ma vingusin samamoodi, kui mul halb tuju oli!
Minu kaks suurimat eesmärki on hetkel:
- intentsiivselt keelt õppida
- perega lähedasemaks saada
 |
| Alfajore!! seda ma ostan koolis iga päev |
No comments:
Post a Comment