Tuesday, July 22, 2014

Viimased päevad ja reis

Eelviimasel päeval ehk laupäeval panin ma oma kohvri kokku. Ma olen imeline kohvripakkija, sest ma suutsin sinna mahutada:
  • 1kg yerba matet
  • 1 kast alfajoresid (maailma kõige maitsvamad asjad)
  • 3 paari kontsakingi
  • 1 paar suuri jooksutosse
  • puust peeglividina, millel on sahtel (ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga see on suur)
  • kaks purki dulce de lechet
  • kõik minu riided (2 korda rohkem, kui Argentiinasse jõudes kaasa võtsin)
  • Igasugust muud kraami
Viimased päevad olid lõbusad, aga ma ei suutnud mitte ühtegi hetke tõeliselt nautida, sest mul oli halb tuju. Ma tülitsesin kõigiga ja nutsin iga pisikese asja peale, sest ma olin lihtsalt stressis. 
Pühapäeval oli sõbrapäev, nii et laupäeva öösel saime tüdrukutega kokku, jagasime kingitusi ja siis läksime viimast korda bolichesse. Mulle kingiti raamitud pilt kõikide sõbrannadega ja karp šokolaadikomme. Ma kudusin muidugi oma sõbrannale sokid nagu kord ja kohus. 

Tüdrukutega

Boliche oli nii rahvast täis, et seal ei saanud liikuda. Mul viskas kiiresti üle, sest ma oleks parema meelega kellegagi rahulikult olnud. Omar pidi mulle järgi tulema, aga ta lihtsalt ei mahtunud uksest sisse. Lõpuks surusin ennast inimeste vahelt uksest välja ja leidsin ta üles. 
Passisime terve öö ärkvel ja ei teinud eriti midagi, sest kummalgi ei olnud just eriti hea tuju. Lõpuks lasin tal magama minna, sest ta ütles, et ta lihtsalt ei taha enam minu äraminekule mõelda. Nutsin ennast kell 11 hommikul magama ja ärkasin kell 2 uuesti, pisarad silmas. Emme küpsetas mulle terve isuäratava põrsa, aga ma lihtsalt ei suutnud midagi süüa. Hiljem mul läks tuju õnneks natuke paremaks.
Bussijaamas ma suutsin isegi täiesti normaalne olla ja nalja visata. Buss jäi päris palju hiljaks, mille üle mul oli hea meel. Kui see lõpuks kohale jõudis ja ma pidin kõigiga hüvasti jätma, tulid pisarad uuesti silma. See oli kõige jubedam asi, mis ma olen tegema pidanud. 

Kõik, kes õigeks ajaks bussijaama jõudsid

Viimane suudlus

Istusin nuttes bussi peal ja lehvitasin kõigile. Esimesed paar tundi sõidust ma lihtsalt pillisin. Pärast ma ei jaksanud enam ja jäin magama. Magasin peaaegu terve reisi maha.
Buenos Airese bussijaamast lennujaama jõudmine ei olnud eriti raske, sest mul anti kodus täpsed juhised kätte. Jõudsin lennujaama kell 10 ja Katariina ütles, et ta jõuab kell 1. Tellisin omale süüa ja istusin mitu tundi arvutis. Kui kell lõpuks 1 sai ja Katariinast ei olnud märkigi muutusin ma natuke närviliseks. Ta jõudis alles kell 2 ja lend pidi väljuma kell 4. Ma kinnitasin endale, et meil on aega küll, sest öeldakse ju, et 2 tundi varem tuleb kohal olla. 
Jamasime tükk aega piletitega, sest informatsioonilauas olev poiss ei suutnud korralikult seletada, kus ckeck-in asub. Kui me lõpuks check-ini ära tegime ja kohvreid ära andma hakkasime, sain suure ehmatuse osaliseks. Leti taga olev noormees uuris mu passi ja ütles nii muuseas: "Sa ei jõua lennuki peale, sest sul on viisa aegunud ja sul ei ole piisavalt aega, et viisat pikendada. Me peame su piletid tühistama."

No comments:

Post a Comment