Keel tuleb tõesti kiiresti. Iga õhtu enne magama minekut mõtlen motivatsiooni tõstmiseks kõikidele uutele sõnadele, mis ma sellel päeval ära õppisin. Neid ei ole palju (alateadlikult õpin muidugi rohkem, kui õhtul meelde tuleb), aga ma võin väga kindlalt öelda, et eelmise päeva õhtul ma neid sõnu ja väljendeid ei teadnud.
Viimaste päevade jooksul on toimunud see muutus, et kui keegi räägib mulle midagi ja ma ei saa aru, siis suudan vähemalt eristada uusi sõnu. See on väga hea, sest ma saan küsida, mis mingi kindel sõna tähendab. Varem sulandus kõik kokku üheks pikaks mulinaks, millest oli võimatu aru saada.
Mulle meeldib see, et kõik inimesed igal pool üritavad mulle entusiastlikult keelt õpetada ja kultuuri tutvustada. Ma olen ju omal valikul just Argentiinasse tulnud ja see teeb neile rõõmu. Nad tunnevad siin suurt uhkust oma kultuuri üle. Kõik inimesed on väga abivalmid ja sõbralikud. Mind kutsutakse igale poole kasvõi selleks, et lihtsalt istuda ja kuulata nende juttu. Kui ma kedagi oma keeleoskusega üllatan, siis see rõõmustab nii mind kui teisi.
Ilma abita oleks mul väga raske hispaania keelt selgeks saada. Sõnum teistele vahetusõpilastele: uskuge inimeste headusesse ja paluge õppimisel abi, sest seltsis on segasem ja kohalikud tunnevad ennast meelitatult, kui pühendate aega nende emakeelele ja kultuurile.
Erinevus Santa Fe ja Santiago del Estero hispaania keele hääldamise vahel (kirjapilt on sama)
mulle meeldivad koerad: me gustan los perros
Santa Fe: me guhtan loh perros
Santiago del Estero: me gustan los pežžos
Mulle meeldib, kuidas minu pere hispaania keelt räägib ja ma koolis protestisin nende häälduse vastu. Mulle õpetati sõna borrador (kustukas) ja ma põristasin kindlameelselt r-i. Klassikaaslased said mu peale pahaseks ja kordasid ikka boššador, boššador, aga ma ei andnud alla.
Mul hakkab juba eesti keel ununema. Blogi kirjutades ei tule head väljendid meelde, kuigi mul algas alles teine nädal siin. 11 kuu pärast räägin ainult lihtlausetega. Inglise keel õnneks ei unune, sest Mattiga saab iga päev räägitud.
Saturday, August 31, 2013
Friday, August 30, 2013
Tavaline reede (not)
Lõpuks ometi hakkas temperatuur tõusma ja ma ei pidanud enam kahe kampsuniga kooli minema. Hommikul kell 6 oli juba 15 kraadi sooja. Koolibussi moodi asja oodates ei pidanud ringi kargama, et soe oleks. Esimesel hommikul, kui koos Joaquiniga bussi ootasime ja ma hüplema hakkasin, vaatas ta seda väga imelikult. Ta väitis, et ei ole enese liigutamise peale tulnud.
Koolis oli kõik nagu tavaliselt. Joonistasin, kirjutasin uusi sõnu üles ja punusin klassiõdedele patsi. Vahetunnil tuldi pilti tegema ja muidu tutvuma. Koolis söögivahetundi ei ole, aga koridori peal müüakse igal vahetunnil võileibu. Kõik on siin hästi odav. Suur võileib maksab 5 pesot ehk 67 eurosenti. Mul tuleb kooli mõttes ikka väga lebo aasta, sest täna kestsid tunnid näiteks 7-11.20 ja minu jaoks on kõik tunniteemad ammu tuttavad. Eelviimastel tundidel hakkas mul tüdrukute kisamisest pea valutama. Panin pea korraks laua peale ja juba magasin. Sain lausa poolteist tundi und (õpetajat tunnis polnud).
Reedeti lähevad kõik õpilased linna keskele tšillima, hängima. Mind kutsuti ka kaasa ja peale tunde jalutasimegi Erika ja Rauliga keskusesse 30-kraadise palavusega. Erika koguaeg küsis, kas ma ikka panen tähele, et kõik mind jõllitavad. Ta viis mu kogemata mööda ühest majast, kus ees passis suur kamp mehi ja need hakkasid lausa kisama.
"El centro" all mõistetakse Anatuyas peatänava keskel olevat pisikest pinkide ja palmidega parki. Reedeti on see täiesti õpilasi täis. Iga tooli juures ja iga palmi all oli kamp inimesi. Erika ja Mileva koguaeg itsitasid, sest meie kamp aina suurenes ja suurenes ja suurenes. Minuga tehti jälle palju pilte ning kahjuks unustasin ise piltide tegemise täiesti ära. Keegi ostis hiiglasliku paki krõpse ja see läks terve pargi peal ringlema. Ma andsin oma sprite pudelist lonksu Milevale ja ta andis selle kellelegi edasi ja nii see ka kuidagi kadus. Hiljem sain peaaegu tühja pudeli mingi võõra poisi käest tagasi, kes jäi natukeseks juttu rääkima. Põnev sebimistaktika tal.
Ma ei suuda ikka ära harjuda sellega, et kõik kõiki teavad! Ja kui keegi kedagi ei tea, siis nad ikka käituvad, nagu teaksid. Kui minu käest küsitakse, kus ma elan, siis ma ütlen, et la doctora Cegna juures ja juba kõik teavad mu pereliikmeid ja täpset aadressi.
 |
| Minu äge koolikott |
 |
| Tunnitöö |
Tuesday, August 27, 2013
Tavaline teisipäev (not)
Hommikul kell 5.45 ärkamine ei ole tore. Eriti vastumeelne on see siis, kui keegi unustab ukse korralikult kinni panna ja koer selle öösel lahti teeb. Täna see juhtus ja ma ärkasin täiesti külmas toas.
Koolis oli täna palju põnevam, sest ma juba teadsin oma klassi inimesi ja ei olnud enam nii häbelik. Esimene tund oli matemaatika, mis oli alguses päris põnev, sest õpetaja on natuke loco. Ta seletas meile asümptoodi tähendust: "Asümptoot on nagu sinu unistus, mida sa kunagi kätte ei saa, kuigi sa väga tahad. Umbes nagu Justin Bieber sulle, Kaiša, ja Shakira sulle, Raul." Tunni lõpus pidas ta vajalikuks 10 minutit rääkida sellest, et tema tütre poiss on neeger ja kole. Muide, see tütar on mu klassiõde.
Ma ei tea, mis tund peale seda tuli, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Õnneks oli õpetaja hästi tore ja mõistis, mida ma seal koolis üldse teen. Ta andis mulle eraldi ülesande. Ma pean järgmiseks teisipäevaks koostama Eestis powerpointi ja esitama seda hispaania keeles tervele klassile. Peale seda imelikku tundi oli midagi ühiskonnaõpetuse laadset (miiiikkkssssss mind piinatakse??) ja see õpetaja ei saanud pihta, et ma ei oska hispaania keelt. Ta tahtis, et ma teeksin kõike ideaalselt kaasa ja ta läks närvi selle peale, et ma ei osanud vastata küsimustele Argentiina majanduse kohta.
Täna oli inglise keel ka ja minu klassikaaslased ei rääkinud terve tunni jooksul kordagi inglise keeles. Tunniteemaks oli Kaisa. Õpetaja küsis oma väga vigases inglise keeles minu käest küsimusi ja lasi mul hispaania keeles vastata. Ma veel mõtlesin, et saan selles tunnis lebotada. Tema küsis ka, kas ma olen kellegagi suhtes ja tahtis pilti näha. See on siin icebreaker küsimus.
Vahetundide ajal oli hullumaja. Mingid suvalised inimesed tulid meie klassi ja tahtsid minust ja minuga koos fotosid teha. Poisid tulid mu juukseid katsuma ja hakkasid igasugust mesijuttu ajama, aga õnneks klassiõed päästsid mind sellistest olukordadest.
Peale tunde otsisid Majo (Maria Jose) ja Ana Gabriela mu üles ja me läksime Euge majja lõunat sööma. Nad kõik otsustasid, et ma olen nüüd nende kambas (meid on kokku 10). Ma sain megahead pastat süüa!
Peale söömist mängisime kaardimängu Chancho, mis oli ülimegahüpersuperlahe. Kui teid huvitab, siis võite internetist juhiseid otsida, sest see mäng on üsna levinud. Igatahes see on midagi kenti ja tuukri vahepealset.
Kella 3 paiku kõndisime kambakesi läbi linna ja mingid mööduvad mehed kisasid mulle RUBIA RUBIA nagu ikka. Inimesi jäi aina vähemaks, sest kõik jõudsid oma kodudeni, aga meie Anaga elame kaugemal. Päike paistis ja ilm oli umbes nagu meil suvel. Ana arvas, et ta ema on kodus ja saab mu autoga koju visata, aga kahjuks teda ei olnud. Kuna oli siesta aeg, siis Mariela ja Oscar magasid ja ma ei tahtnud neid segada. Üksi koju kõndida oleks veidi liiga ohtlik ja ma sain paariks tunniks Ana juurde jääda. Ta on hetkel mul siin Argentiinas parim sõbranna.
See sõprus on tal ilmselt pealiskaudne, aga hetkel see mind ei huvita. Ta rääkis, et kui ta mind kooli koridori peal esimest korda nägi, siis otsustas, et tahab mu sõbrannaks hakata. Ana oskab arvestada sellega, et ma ei saa väga hispaania keelest aru. Ta räägib aeglaselt ja kui ma aru ei saa, siis kordab sama asja teiste sõnadega. Ülejäänud inimesed teevad seda viga, et nad kordavad täpselt sama sõnastusega lauset lihtsalt kõvema häälega mitu korda. Mul oli temaga täna esimene tõeline vestlus hispaania keeles. Arvuti oli kõrval koos sõnastikuga lahti ja me saime täitsa hästi mõtteid vahetada. Ta rääkis ikka, et kui me ajapikku paremateks sõpradeks saame, siis ta kutsub mu külla ja ööseks ja perega reisile jne.
Kui siesta läbi sai, siis tuli Joaquin mulle taksoga järgi, sest Mariela on kodus haige :(
Por favor öelge mulle, kas teile meeldib rohkem kui ma kirjutan või kui ma teen videoid. Lisaks küsige küsimusi ka, sest ega mina ei tea, mis teile huvitav tundub (teadagi, et mulle on alati teistsugused asjad meeldinud).
Koolis oli täna palju põnevam, sest ma juba teadsin oma klassi inimesi ja ei olnud enam nii häbelik. Esimene tund oli matemaatika, mis oli alguses päris põnev, sest õpetaja on natuke loco. Ta seletas meile asümptoodi tähendust: "Asümptoot on nagu sinu unistus, mida sa kunagi kätte ei saa, kuigi sa väga tahad. Umbes nagu Justin Bieber sulle, Kaiša, ja Shakira sulle, Raul." Tunni lõpus pidas ta vajalikuks 10 minutit rääkida sellest, et tema tütre poiss on neeger ja kole. Muide, see tütar on mu klassiõde.
Ma ei tea, mis tund peale seda tuli, sest ma ei saanud mitte midagi aru. Õnneks oli õpetaja hästi tore ja mõistis, mida ma seal koolis üldse teen. Ta andis mulle eraldi ülesande. Ma pean järgmiseks teisipäevaks koostama Eestis powerpointi ja esitama seda hispaania keeles tervele klassile. Peale seda imelikku tundi oli midagi ühiskonnaõpetuse laadset (miiiikkkssssss mind piinatakse??) ja see õpetaja ei saanud pihta, et ma ei oska hispaania keelt. Ta tahtis, et ma teeksin kõike ideaalselt kaasa ja ta läks närvi selle peale, et ma ei osanud vastata küsimustele Argentiina majanduse kohta.
Täna oli inglise keel ka ja minu klassikaaslased ei rääkinud terve tunni jooksul kordagi inglise keeles. Tunniteemaks oli Kaisa. Õpetaja küsis oma väga vigases inglise keeles minu käest küsimusi ja lasi mul hispaania keeles vastata. Ma veel mõtlesin, et saan selles tunnis lebotada. Tema küsis ka, kas ma olen kellegagi suhtes ja tahtis pilti näha. See on siin icebreaker küsimus.
Vahetundide ajal oli hullumaja. Mingid suvalised inimesed tulid meie klassi ja tahtsid minust ja minuga koos fotosid teha. Poisid tulid mu juukseid katsuma ja hakkasid igasugust mesijuttu ajama, aga õnneks klassiõed päästsid mind sellistest olukordadest.
Peale tunde otsisid Majo (Maria Jose) ja Ana Gabriela mu üles ja me läksime Euge majja lõunat sööma. Nad kõik otsustasid, et ma olen nüüd nende kambas (meid on kokku 10). Ma sain megahead pastat süüa!
 |
| Minust paremal on Ana ja Majo |
Peale söömist mängisime kaardimängu Chancho, mis oli ülimegahüpersuperlahe. Kui teid huvitab, siis võite internetist juhiseid otsida, sest see mäng on üsna levinud. Igatahes see on midagi kenti ja tuukri vahepealset.
Kella 3 paiku kõndisime kambakesi läbi linna ja mingid mööduvad mehed kisasid mulle RUBIA RUBIA nagu ikka. Inimesi jäi aina vähemaks, sest kõik jõudsid oma kodudeni, aga meie Anaga elame kaugemal. Päike paistis ja ilm oli umbes nagu meil suvel. Ana arvas, et ta ema on kodus ja saab mu autoga koju visata, aga kahjuks teda ei olnud. Kuna oli siesta aeg, siis Mariela ja Oscar magasid ja ma ei tahtnud neid segada. Üksi koju kõndida oleks veidi liiga ohtlik ja ma sain paariks tunniks Ana juurde jääda. Ta on hetkel mul siin Argentiinas parim sõbranna.
See sõprus on tal ilmselt pealiskaudne, aga hetkel see mind ei huvita. Ta rääkis, et kui ta mind kooli koridori peal esimest korda nägi, siis otsustas, et tahab mu sõbrannaks hakata. Ana oskab arvestada sellega, et ma ei saa väga hispaania keelest aru. Ta räägib aeglaselt ja kui ma aru ei saa, siis kordab sama asja teiste sõnadega. Ülejäänud inimesed teevad seda viga, et nad kordavad täpselt sama sõnastusega lauset lihtsalt kõvema häälega mitu korda. Mul oli temaga täna esimene tõeline vestlus hispaania keeles. Arvuti oli kõrval koos sõnastikuga lahti ja me saime täitsa hästi mõtteid vahetada. Ta rääkis ikka, et kui me ajapikku paremateks sõpradeks saame, siis ta kutsub mu külla ja ööseks ja perega reisile jne.
Kui siesta läbi sai, siis tuli Joaquin mulle taksoga järgi, sest Mariela on kodus haige :(
Por favor öelge mulle, kas teile meeldib rohkem kui ma kirjutan või kui ma teen videoid. Lisaks küsige küsimusi ka, sest ega mina ei tea, mis teile huvitav tundub (teadagi, et mulle on alati teistsugused asjad meeldinud).
Monday, August 26, 2013
Esimene koolipäev!
Ootasin pikalt-pikalt esimest koolipäeva ja lõpuks jõudiski see hetk kätte! Pidin hommikul kell 5.45 ärkama, sest tunnid algavad juba kell 7. Õnneks saime täna hommikul autoga. Joaquin käib minuga samas koolis.
Mu sõbrannad otsisid mind kohe koridoris üles ja sain natuke juttu rääkida enne, kui kooliõuele rivistuma pidime. Iga hommik heisatakse kooliõuel lipp.
Istusin klassis ette ritta seina äärde, sest ma ei tahtnud kogemata kellegi kohta ära võtta (kuigi kedagi ei oleks see huvitanud). Kõik ronisid oma lauakestega mulle nii lähedale, et mul ei olnud ruumi liikuda. Nad kõik rääkisid väga kiiresti. Minu tavaline vestlus mõne tüdrukuga:
"Öaskdjföalkssd ölkj?"
"Eemmm.. räägi palun aeglasemalt."
"Ööäässkkddjjfffööaallkkssdd ööllkkjj?"
"Ma ei saa mitte midagi aru"
"Mis su nimi on?"
"Kaisa"
"Kaša?"
"Kaisa"
"Kanisa?"
"Kaisa"
"jajah, Kasia, mhm. Kust sa pärit oled? Kui vana sa oled? Kas sul poiss on?"
Niiviisi algas iga vestlus.
Mõned momendid ja nüansid koolist:
Ma olen reaalkallakuga klassis ja siin on süsteem nii, et meil on peaaegu ainult reaalained. Ajalugu näiteks üldse meile ei õpetata (JESS!!). Esimeseks tunniks oli füüsika ja ma sain aru! Kujutate ette, et ma õppisin uue teema füüsikas hispaania keeles??! Olin enda üle väga uhke. Keemias nad õppisid Avogadro arvu, emakeele tunnis ja bioloogias ma ei saanud mitte midagi aru. Ma oleks võinud füüsikas teha nägu, et ma ei saa midagi aru, sest siis mul ei oleks koduseid töid...
Peale kooli sain autoga koju, sõime lõunasööki ja ma tahtsin kohe siestat magama minna, sest kool väsitas jubedalt. Joaquin ja Lila otsustasid mind kõdistama hakata ja siis me mürasime umbes tund aega, kuni ma lihtsalt sileda põranda peal unest pikali kukkusin. Sain ainult 1,5 tundi magada ja pidin juba kehalise kasvatuse tundi kiirustama. Ma ei tahtnud üldse minna, sest ma olin unine, pea valutas, kärss oli kärnas ja maa härmas jne.
Õnneks oli kella 5 paiku õues 17 kraadi ehk Joaquini jopega täitsa normaalne ringi tuiata. Kooli juures leidsin kiiresti tuttavad inimesed, kellega istusime päikese käes ja ajasime juttu (ma tikkisin). Me ootasime, ootasime... ootasime. Lõpuks sai kell 6 ja me võisime koju minna. Selline kehaline kasvatus.
Otsisin Joaquini üles, läksime Lilale trenni järgi ja kõndisime koju. Õues oli ideaalne ilm. Tegin teile ka lühikese filmikese koduteest.
Mu sõbrannad otsisid mind kohe koridoris üles ja sain natuke juttu rääkida enne, kui kooliõuele rivistuma pidime. Iga hommik heisatakse kooliõuel lipp.
Istusin klassis ette ritta seina äärde, sest ma ei tahtnud kogemata kellegi kohta ära võtta (kuigi kedagi ei oleks see huvitanud). Kõik ronisid oma lauakestega mulle nii lähedale, et mul ei olnud ruumi liikuda. Nad kõik rääkisid väga kiiresti. Minu tavaline vestlus mõne tüdrukuga:
"Öaskdjföalkssd ölkj?"
"Eemmm.. räägi palun aeglasemalt."
"Ööäässkkddjjfffööaallkkssdd ööllkkjj?"
"Ma ei saa mitte midagi aru"
"Mis su nimi on?"
"Kaisa"
"Kaša?"
"Kaisa"
"Kanisa?"
"Kaisa"
"jajah, Kasia, mhm. Kust sa pärit oled? Kui vana sa oled? Kas sul poiss on?"
Niiviisi algas iga vestlus.
Mõned momendid ja nüansid koolist:
- Tundides ollakse jopede, mütside ja kinnastega, sest hommikul on jube külm.
- Suurema osa tunnist räägitakse lihtsalt õpetajaga juttu.
- Seda, kui ma tunni ajal tikin, peetakse veidi imelikuks (aga eks see ole imelik ka Eestis)
- Koolipäev on 7-13.00 ja reedel 7-11.30, kehaline kasvatus on kliima pärast kell 17.00
Ma olen reaalkallakuga klassis ja siin on süsteem nii, et meil on peaaegu ainult reaalained. Ajalugu näiteks üldse meile ei õpetata (JESS!!). Esimeseks tunniks oli füüsika ja ma sain aru! Kujutate ette, et ma õppisin uue teema füüsikas hispaania keeles??! Olin enda üle väga uhke. Keemias nad õppisid Avogadro arvu, emakeele tunnis ja bioloogias ma ei saanud mitte midagi aru. Ma oleks võinud füüsikas teha nägu, et ma ei saa midagi aru, sest siis mul ei oleks koduseid töid...
Peale kooli sain autoga koju, sõime lõunasööki ja ma tahtsin kohe siestat magama minna, sest kool väsitas jubedalt. Joaquin ja Lila otsustasid mind kõdistama hakata ja siis me mürasime umbes tund aega, kuni ma lihtsalt sileda põranda peal unest pikali kukkusin. Sain ainult 1,5 tundi magada ja pidin juba kehalise kasvatuse tundi kiirustama. Ma ei tahtnud üldse minna, sest ma olin unine, pea valutas, kärss oli kärnas ja maa härmas jne.
Õnneks oli kella 5 paiku õues 17 kraadi ehk Joaquini jopega täitsa normaalne ringi tuiata. Kooli juures leidsin kiiresti tuttavad inimesed, kellega istusime päikese käes ja ajasime juttu (ma tikkisin). Me ootasime, ootasime... ootasime. Lõpuks sai kell 6 ja me võisime koju minna. Selline kehaline kasvatus.
Otsisin Joaquini üles, läksime Lilale trenni järgi ja kõndisime koju. Õues oli ideaalne ilm. Tegin teile ka lühikese filmikese koduteest.
Sunday, August 25, 2013
Ajalooline päev
Täna juhtus nii palju põnevaid asju! Ajalooline päev minu vahetusaastas.
Õues on praegu 12 kraadi sooja, mis tähendab, et ka toas on 12 kraadi sooja. Ma võtsin siia kaasa ainult kaks kampsunit ja jope ning viskasin need kõik eile õhtul pessu, mis tähendab, et ma lõdisesin terve päeva ja ei liikunud kamina kõrvalt mitte kuskile. Mina kui häbelik eestlane ei tahtnud pererahvalt talveriideid küsida, vaid kannatasin külma. Ühel hetkel sai Oscaril sellest küllalt ja ta käratas mulle: "ME EI TAHA KÜLALIST OMA MAJJA!" Ta pani mu köögis laua taha istuma ja pidas väga pika loengu maha, kuidas ma olen neil pereliige ja pean ütlema, kui miski on halvasti. Nüüd käin ringi kahe kampsuniga Lilalt ja Oscari suure talvejopega.
Üks kamp tüdrukuid mu koolist kutsusid ennast meile külla, sest nad tahtsid minuga rääkida. Sadasid kella 3 paiku uksest sisse, mille tõttu mul jäi siesta magamata. Istusime köögis laua taga ja jõime matet mitu tundi. Nad küsisid hästi palju küsimusi ehk ma sain palju keelepraktikat. Lisaks üritasid nad mulle selgeks teha, et ma olen nüüd nende kambas ja nad otsivad mu vahetundide ajal üles. Kogu linn räägib minust ja nad ütlesid, et ma olen juba väga populaarne. Mind kutsuti õhtul toimuvale peole, kõik tegid minuga pilti ja siis nad läksid lõpuks koju. Ma olin väga väsinud, aga nad olid jube toredad ja sõbralikud.
Ma sain endale väikese trauma, kui õhtu poole kööki läksin. Laua peal oli SURNUD SIGA täies koosseisus ja Oscari käed olid küünarnukkideni selle soolikates. Ta teatas mulle, et õhtul tulevad külalised ja suur õhtusöök. Külalised hakkasid saabuma 23.00, söömise lõpetasime keskööl ja siis viis Mariela mu peole, mis toimus Beleni kodus (vasakult esimene).
Meil oli väga lõbus. Mind tutvustati veel mõnedele inimestele, küsiti hästi palju küsimusi ja üritati mu perekonnanime hääldada. Siis vaatasime filmi "the impossible" hispaaniakeelsete subtiitritega ja pillisime kõik koos. Kella kolme paiku tuli pildil paremalt esimese tüdruku (ma ei mäleta ta nime, sest võõramaiseid nimesid on raske meelde jätta) ema meile autoga järgi. Tema ema oli ühtlasi inglise keele õpetaja, kellega ma juba varem kohtunud olen. Ta säras autos oma imelise keeleoskusega jälle: "You iz very bjuutiful. What weather in your country?" Pidin oma vastust kordama, sest ta ei saanud mitte midagi aru. Nad ütlesid, et kutsuvad mu mingi päev õhtust sööma.
Nüüd vedelen siin oma pehmes voodis kell pool neli ja und ei tule!
Õues on praegu 12 kraadi sooja, mis tähendab, et ka toas on 12 kraadi sooja. Ma võtsin siia kaasa ainult kaks kampsunit ja jope ning viskasin need kõik eile õhtul pessu, mis tähendab, et ma lõdisesin terve päeva ja ei liikunud kamina kõrvalt mitte kuskile. Mina kui häbelik eestlane ei tahtnud pererahvalt talveriideid küsida, vaid kannatasin külma. Ühel hetkel sai Oscaril sellest küllalt ja ta käratas mulle: "ME EI TAHA KÜLALIST OMA MAJJA!" Ta pani mu köögis laua taha istuma ja pidas väga pika loengu maha, kuidas ma olen neil pereliige ja pean ütlema, kui miski on halvasti. Nüüd käin ringi kahe kampsuniga Lilalt ja Oscari suure talvejopega.
Üks kamp tüdrukuid mu koolist kutsusid ennast meile külla, sest nad tahtsid minuga rääkida. Sadasid kella 3 paiku uksest sisse, mille tõttu mul jäi siesta magamata. Istusime köögis laua taga ja jõime matet mitu tundi. Nad küsisid hästi palju küsimusi ehk ma sain palju keelepraktikat. Lisaks üritasid nad mulle selgeks teha, et ma olen nüüd nende kambas ja nad otsivad mu vahetundide ajal üles. Kogu linn räägib minust ja nad ütlesid, et ma olen juba väga populaarne. Mind kutsuti õhtul toimuvale peole, kõik tegid minuga pilti ja siis nad läksid lõpuks koju. Ma olin väga väsinud, aga nad olid jube toredad ja sõbralikud.
 |
| Minu uued sõbrad |
Meil oli väga lõbus. Mind tutvustati veel mõnedele inimestele, küsiti hästi palju küsimusi ja üritati mu perekonnanime hääldada. Siis vaatasime filmi "the impossible" hispaaniakeelsete subtiitritega ja pillisime kõik koos. Kella kolme paiku tuli pildil paremalt esimese tüdruku (ma ei mäleta ta nime, sest võõramaiseid nimesid on raske meelde jätta) ema meile autoga järgi. Tema ema oli ühtlasi inglise keele õpetaja, kellega ma juba varem kohtunud olen. Ta säras autos oma imelise keeleoskusega jälle: "You iz very bjuutiful. What weather in your country?" Pidin oma vastust kordama, sest ta ei saanud mitte midagi aru. Nad ütlesid, et kutsuvad mu mingi päev õhtust sööma.
Nüüd vedelen siin oma pehmes voodis kell pool neli ja und ei tule!
Saturday, August 24, 2013
Tutvumine kooli ja klassiga
21.08
Käisin Marielaga täna hommikul korraks koolis. Koolimaja on samamoodi poollagunenud nagu kõik teised majad Anatuyas. Seni kuni me direktoriga rääkisime, kõõlusid õpilased uste peal ja jõllitasid. Mõned tulid juttu ajama ka ja kohe imestasid, et ma küsimustele juba vastata oskan. Koolis on peale minu ainult üks kartul Saksamaalt, kes on vahetusõpilane juba mitu aastat. Kokku õpib selles kolledžis ligikaudu 400 noort.
Kohtusin ka inglise keele õpetajaga, kes ei oska inglise keelt...
23.08
Täna hommikul oli koolis mingisugune intervjuu paari tähtsa inimesega. Ma väga ei saanud jutust aru, aga nad arutasid, mis klassi mind panna. Lähen meie mõistes 10. klassi, mis on reaalkallakuga. Koolimaja oli jube külm! Neil ei ole mingit küttesüsteemi, mis tähendab, et koolis on sama külm nagu õues ja täna oli KÜLM (10 kraadi).
Ühtlasi tutvustati mind mu uuele klassile! Kogu kool teadis minu tulekust, sest ma oma nägu ühe korra juba näitasin. Kui mu klassikaaslased teada said, et ma just nende klassis hakkan käima, siis oli pidu lahti. Ühest nurgast juba kisati: "Sa hakkad SIIN istuma!" ja siis teiselt poolt sõimati läbi ja pakuti mulle hoopis seal istekohta. Eks näis, mis esmaspäeval saama hakkab. Seda ma igatahes kartma ei pea, et mind sõbralikult vastu ei võeta.
Käisin Marielaga täna hommikul korraks koolis. Koolimaja on samamoodi poollagunenud nagu kõik teised majad Anatuyas. Seni kuni me direktoriga rääkisime, kõõlusid õpilased uste peal ja jõllitasid. Mõned tulid juttu ajama ka ja kohe imestasid, et ma küsimustele juba vastata oskan. Koolis on peale minu ainult üks kartul Saksamaalt, kes on vahetusõpilane juba mitu aastat. Kokku õpib selles kolledžis ligikaudu 400 noort.
Kohtusin ka inglise keele õpetajaga, kes ei oska inglise keelt...
23.08
Täna hommikul oli koolis mingisugune intervjuu paari tähtsa inimesega. Ma väga ei saanud jutust aru, aga nad arutasid, mis klassi mind panna. Lähen meie mõistes 10. klassi, mis on reaalkallakuga. Koolimaja oli jube külm! Neil ei ole mingit küttesüsteemi, mis tähendab, et koolis on sama külm nagu õues ja täna oli KÜLM (10 kraadi).
Ühtlasi tutvustati mind mu uuele klassile! Kogu kool teadis minu tulekust, sest ma oma nägu ühe korra juba näitasin. Kui mu klassikaaslased teada said, et ma just nende klassis hakkan käima, siis oli pidu lahti. Ühest nurgast juba kisati: "Sa hakkad SIIN istuma!" ja siis teiselt poolt sõimati läbi ja pakuti mulle hoopis seal istekohta. Eks näis, mis esmaspäeval saama hakkab. Seda ma igatahes kartma ei pea, et mind sõbralikult vastu ei võeta.
Thursday, August 22, 2013
Mate
Mate on nii tähtis, et pühendan terve postituse ainult sellele!
Kui meil Eestis tulevad noored kokku ja joovad ennast täis, siis siin käiakse üksteisel külas matet joomas. Mate joomine on eelkõige suhtlemiseks mõeldud. Paljudele tegelikult mate maitse ei meeldi, aga nad ikka joovad seda, sest see ühendab inimesi. Seda võib muidugi üksi ka juua. Sellel juhul on see mõeldud iseendaga suhtlemiseks ja mõtlemiseks.
Kui meil Eestis tulevad noored kokku ja joovad ennast täis, siis siin käiakse üksteisel külas matet joomas. Mate joomine on eelkõige suhtlemiseks mõeldud. Paljudele tegelikult mate maitse ei meeldi, aga nad ikka joovad seda, sest see ühendab inimesi. Seda võib muidugi üksi ka juua. Sellel juhul on see mõeldud iseendaga suhtlemiseks ja mõtlemiseks.
Subscribe to:
Posts (Atom)