Rääkisin eile õhtul mitu tundi skypes Mattiga. Teiste vahetusõpilastega on alati lõbus rääkida, sest nad mõistavad toimuvat paremini. Ta teatas, et koges esimest korda liivatormi ja see pidi täiega lahe olema. Mõtlesin, et tahaks ka...
Öösel tõusis tuul. Algul ulgus lihtsalt natuke, aga see läks väga kiiresti VÄGA tugevaks. Ärkasin öösel selle peale, et kuskil midagi kolises ja kõik koerad haukusid. Oscar käis mitu korda öö jooksul meie aknaid kontrollimas ja tõmbas elutoas kardinaid akende ette. Tuul ulgus nii kõvasti, et ma ei saanud magama jääda. Olin suurema osa ööst üleval. Meie toa akendel olid puust katted ees, aga ma tahtsin näha, mis õues toimub.
Hiilisin vaikselt elutuppa ja tahtsin minna köögis oleva klaasist ukse juurde. Aknapragude vahelt tuli mulle liiva näkku ja kogu põrand oli õhukese kihiga kaetud. Maja lausa vibreeris tuulest ja aknad klirisesid. Oscar käis terrassi peal ringi ja sättis mingeid asju, et nad kellelegi viga ei teeks.
Klaasuksest avanes päris hirmutav pilt. Õhk oli täiesti liiva täis ja kollane, majaservades olid pisikesed liivahunnikud. Liiv oli igal pool! Palmid paindusid peaaegu maani ja vesi ajas basseiniäärest üle. Seisin seal, suu ammuli, mitu minutit. Järsku kolises miski eriti kõvasti meie katusel ja igasugust prügi lendas vastu aknaid. Mul hakkas hirm, jooksin oma tuppa teki alla ja üritasin magama jääda.
Nüüd on tuul kõvasti vaiksemaks jäänud. Hetkel 8m/s. Kõik kohad on õhukese liivakihiga kaetud ja Oscar kõnnib pomisedes majas ringi: "Tierra, tierra, tierra, TIERRA, tierra!" (Tierra - maa, liiv, muld). Amalial saab tore päev olema.
No comments:
Post a Comment