Kerge nostalgia

Koduigatsuseks seda nimetada päris ei saa, aga mul on vahepeal kerge nostalgiatunne. Vaatan vanu pilte ja videoid ning südames on selline magushapu valus tunne, sest need ajad on möödas. Kõige parem aeg minu elus oli 7-9 klass, aga see lihtsalt lendas mööda! 7. klassis leidsin oma kaks parimat sõbrannat. Nemad on ainukesed, keda ma Eestist tõesti igatsen.
Ma ei tohiks liiga kurb olla, sest minu tibukesed ootavad mu ära ja pärast oleme sõbrannad edasi... aga see ei ole enam sama. Järgmine aasta on üks Tartus ja teine üheteistkümnendas klassis, mina lähen alles kümnendasse. Me ei saa enam mitte kunagi vahetunni ajal kolmekesi taielda ja lõputult lollakaid pilte teha. Pean alustama gümnaasiumi uue klassiga ja ma ei tea, mis siis saama hakkab. Äkki ma ei oota kooliminekut iga päev enam sama innukalt.
Loodetavasti on tulevik ikka sama helge.

Valisin oma kogumikust mõned pildid ja videod illustreerimaks neid aastaid, mida ma kordaks miljoneid kordi, kui vaid saaks.