Ilm on viimastel päevadel üsna kohutav olnud. Koguaeg sajab vihma ja õhk on nii niiske, et ma lämbun vaikselt ära (ikkagi kuivem kui Eestis, aga ma olen juba 15% õhuniiskusega täiesti ära harjunud). Kuskile jala minna ei saa, sest tänavad on vee all ja üldse õues ei ole eriti tore viibida, sest vahepeal sajab taevast suuri rahetükke, mis on lausa ohtlikud. Kui öösel jälle vihma sadama hakkas, siis me ronisime kuuekesi Augustini voodisse ja vaatasime telekast filmi. Tüdrukud liiga palju filmile tähelepanu ei pööranud, vaid ajasid whatsappis teistega juttu. Lõpuks hakkasid nad nuruma, et neid koju viidaks, sest neil oli igav. Mina moto peale ei mahtunud, mis tähendas, et ma jäin veel natukeseks Augustini juurde. Või vähemalt pidin ainult natukeseks jääma...
Poisid küsisid mu käest, kas ma tunnen ennast ilma teiste tüdrukuteta ebamugavalt. Ma jutustasin neile, et tegelikult on lugu hoopis vastupidi. Poistega on aega veeta palju vabam, sest tüdrukud on suurema osa ajast peast soodad. Tüdrukutega mõnusalt aega veetmiseks on vaja, et neil oleks kõht täis, et nad oleksid hästi välja puhanud ja mitte armunud. Kõikidel muudel juhtudel on alati mingi probleem. Lisaks on poiste käitumine tüdrukute seltsis teistsugune (oleneb inimesest muidugi). Nad on kuidagi pinges ja üritavad elu eest viisakad olla. Kohe, kui Lupe ja Danila lahkusid, viskasid need tüübid ennast voodisse lebosse ja hakkasid normaalset juttu rääkima. Teoorias peaksin mina ka nende käitumist muutma, aga millegipärast on minuga alati kõik teistmoodi. Olen eriline laps.
Ma viskasin ka ketsid põrandale ja keerasin ennast pehme suleteki sisse. Pidasime maha vestluse Eestist ja minu Eesti elust nagu kord ja kohus. Seekord tuli küsimustest aru saamine ja nendele vastamine kuidagi vasaku tagajalaga. Mulle öeldi, et ma pidavat juba väga hästi hispaania keelt rääkima. Oscar ütles ka mulle täna, et ma oskan 2 kuuga paremini hispaania keelt kui üks nende eelnev vahetusõpilane terve aastaga. See tegi tuju kohe palju paremaks.
Agustin imestas, et meil Eestis koolis nii keeruline on. Ta naljatas, et mul on siis siin Argentiinas ju väga lebo aasta ja ma hakkasin talle kohe vastu vaidlema, sest vaimselt on vahetusaasta mitu korda raskem. Ta lasi mul vaimsetest raskustest näiteid tuua ja ma üks hetk lihtsalt murdusin. Kurtsin oma uutele sõpradele kõigest, mis mul siin elu raskeks teeb. Jutustasin nii palju, kui torust tuli. Nad kuulasid mu tähelepanelikult ära, tundsid kaasa ja lohutasid. Mul oli selline tunne, et kõik need pisikesed probleemid kuidagi läksid kergemaks selle vestlusega või kadusid hoopis ära. Poisid otsustasid mulle kell 3 öösel lohutuseks puuviljasalatit teha. Mässasime köögis õunte, apelsinide ja nugadega tükk aega.
Õues sadas ikka veel padukat ja mul ei olnud otsest vajadust koju minna (ausalt öeldes ei olnud mul vähimat tahtmistki koju minna), nii et me viskasime jälle neljakesi puntrasse voodi peale pikali ja hakkasime õudusfilmi zombidest vaatama, mis oli rohkem naljakas kui õudne. Kuigi ma paar korda ikka kiljatasin ja peitsin ennast Enzo õla taha. Filmi lõpus suutsime kõik kogemata magama jääda ja oleks arvatavasti hommikuni maganud, kui Agu ema ei oleks tulnud meid äratama. Mind sõidutati läbi vihma ja veealuste tänavate kella viieks koju ja lubati kindlasti järgmisele filmiõhtule kutsuda.
| Lomito mmmmm |
Põhimõtteliselt kõikidel YFU üritustel näidatakse õpilastele sellist asja nagu meeleolujoon. Meeleolujoon näitab meeleolu sõltuvust ajast vahetusaasta jooksul. Kõikide õpilaste meeleolujoon on tavaliselt samasugune või vähemalt sarnane ennustatud meeleolujoonega.
- Esimesed paar kuud meeleolu ebanormaalselt hea, sest kõik on uus ja põnev
- Ellu tuleb sisse rutiin ja koduigatsus aina suureneb
- 3-6 kuu vahel kultuurišokk
- Aasta keskel, jõuluajal, kõige suurem koduigatsuse ja kõige halvema meeleolu periood
- Tõelise kohanemise algus
- Täielikult kohanenud; vahetusmaa elu on vahetusõpilase elu (kõige kiiremini mööduv aeg)
- Tuju langus või suur kõikumine, sest läheneb kojuminek
- Tuju langus saabus ennustatust kiiremini
- Madalhetk, kus pähe tulid tihti negatiivsed mõtted vahetusaasta osas (kui see juhtub, siis ma löön omale rusikatega vastu pead ja üritan maale tagasi tulla)
Panin graafiku kapipõhja ja plaanin seda iga kuu täita, et võrrelda teooriat tegelikkusega. Üsna keeruline on otsustada, milline mu tuju üldjoontes terve kuu jooksul oli, sest tujumuutused on tõesti väga suure amplituudiga, nagu oleks raske pubekaiga kohale jõudnud.
Üldiselt on mul hommikuti ja peale siestat halb tuju (unest arvatavasti), enne siestat ja õhtuti on tuju nii laes, kui üldse olla saab, ja öösel koju minnes on muserdav masendus, sest mul tuleb meelde, et pean ju ~9 kuu pärast Eestisse tagasi tulema. Ma ei oska oma elu ilma bolicheta elada ju... ja eestlased on ikka parajad jääkuubikud.
No comments:
Post a Comment