Uude koju kolimine

Hommikul ärkasin peale 2-tunnist uneaega üles ja hakkasin kohvrit pakkima. Lila oli mulle öösel voodi peale kirjakese jätnud, et ma tema üles ärataks hommikul, sest ta tahtis mind pakkimisega aidata. Kuna mul on üsna vähe asju, siis ei läinud sellega liiga kaua aega. Kusjuures mu asjad mahuvad ikka veel kõik ühte kohvrisse, kui koolivihikuid mitte arvestada. Minul küll liiga suurt probleemi Eestisse tagasi tulles ei teki, sest täna hommikul ma isegi ei üritanud asju mõistlikult voltida ja paigutada. Mul on kahju kõikidest nendest tüdrukutest, kes mitme kohvriga vahetusaastale läksid, sest nad peavad küll suuri lisakulusid maksma, et kõik oma kraam pärast Eestisse transportida.

Tühi kohver

Täis kohver

Lila täis kohvriga

Ma sain pakkimisega juba kell 11 valmis, aga mulle pidi uus pere järgi tulema alles kell 12, nii et mul oli veel kõvasti aega Lila ja Joaquiniga lollitada. Istusime õues laua taga (viimastel päevadel on õues nii jahe, et keset päeva saab õues olla) ja ajasime juttu. Rääkisime sellest, et mul ikka veab, et ma ei pea eriti kaugele minema, sest me näeme üksteist ikka vähemalt iga nädal. Joaquin käib ju minuga samas koolis ka. Lila ütles, et ta kutsub mu mingi päev basseini.
Mulle tuldi järgi alles pool kaks, nagu argentiinlastele kohane. Vedasin asjad autosse, jäime veidikeseks juttu rääkima ja juba sõitsimegi uue kodu poole. Autos tegi minu uus emme kiire kokkuvõtte kodustest reeglitest. Kõige suurem erinevus on vist see, et siin peres ei lubata mul nii palju väljas käia, aga külalised võivad iga päev ja ükskõik mis kell tulla.

Kohal kõikide oma kodinatega

Mind ootas kodus suur laupäevane asado. Mõned sugulased olid külla kutsutud, kellel oli nüüd veel suurem huvi minu vastu. Ma tundsin neid juba varem, aga nüüd need onud ja tädid on minu onud ja tädid. Pidin neile oma nime selgeks õpetama, mis on muidugi kohutavalt keeruline. Perekonnanime õppimisega alustasime ka, aga nad andsid nii kiiresti alla. Nende jaoks olen ma Kaisi Lemonpie.
Peale söömist tõstsin kohe kõik oma asjad kappidesse ümber. Giovanna ja tema (ja nüüd minu) täditütar Rocio juba magasid siestat sellel ajal. Lõpuks sain mina ka ennast pikali visata. Ma ei pannud tähelegi, kui juba magasin. Ärkasin kell 10 õhtul. Ma isegi ei teadnud, et ma nii väsinud olin! Kuna siin majas mind keegi äratama ei tule, siis sain esimest korda üle 6 kuu magada, kuni mul enam und ei olnud. See oli lihtsalt maailma kõige parem tunne. Peale ärkamist tuigerdasin unise peaga poiste tuppa, et nendega muusikat kuulata.
Öösel läksime tüdrukutega bolichesse üle pika aja. Peale bolichet sõime kõikide sõpradega koos hommikust ja ma jõudsin koju alles kell 10. Eelmises peres ei oleks ma magada saanudki, aga siin magasime kõik kuni õhtuni välja (vahepeal ärkasime üles, et sööma minna).