Ma olen siiamaani üritanud mitte mõelda sellele, et ma varsti lahkuma pean, aga lõpuks tehti ikka minu mullike katki. Pidin eile minema bussipileteid ostma, et pealinna sõita. Järgmisel pühapäeval kell 19.20 väljub buss ja ma pean selle päeva jooksul kõigiga hüvasti jätma. Istusin, pilet käes, tükk aega issi autos ja nutsin. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla lennata.
Mulle meeldiks paariks nädalaks Eestisse sõita, et kõigile tere öelda, ja siis tagasi koju tulla. Ma ei tea, kuidas ma Argentiinast eemal olemisega hakkama saan. Minu elu unistus on jätkuvalt Barilochesse või selle sarnasesse linna kolimine.
Alles nüüd tulevad mulle meelde kõik need asjad, mis ma Argentiinas teha tahtsin, aga ei ole veel jõudnud. Ma ei saa elu sees ühe nädalaga kõike ära teha! Mul on nii palju ideid, aga samas ma olen tujust ära ja parema meelega vedelen Omari kaisus.
Selle nädala jooksul saab olema rohkem pisaraid kui terve aasta peale kokku. Minu argentiina emme ja issi on ka tujust ära, sest nad ei taha oma tütart minema lasta.
Nüüd rääkides natuke praktilistest asjadest... ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kingitused kohvrisse mahutan! Viimasel ajal kõik kingivad mulle asju ja mul ei ole kohvris ruumi kõige jaoks. Pean jätma siia majja terve kastitäie asju, millele hiljem järgi tulla. Praeguste plaanide kohaselt tulen uusaastaks, sest eesti uusaastapidustused on väga igavad, võrreldes nende pidudega, mis siin maha peetakse.
No comments:
Post a Comment