Uusaastapidustused Argentiina moodi

Peaaegu kõik meie grupi tüdrukud

Ma algul arvasin, et me sööme ja laseme rakette oma kodus, aga läksime hoopis peresõprade poole. Sinna tuli terve suur kamp inimesi kohale ja me istusime kõik tänaval pika laua taga. Sööki oli kõvasti: pirukaid, salateid, võileivatorte, kooke ja asadot tehti ka. Ma sõin liiga palju. Keskööl hakkasid sireenid undama, mis muidu undavad iga õhtu kell 10. Terves linnas lasti kõik suuremad raketid korraga lahti ja ma võisin jälle iseenda ümber tiirutada ja näha igas suunas paugutamist. Mõne aja pärast sõitsid meist mööda kõik tuletõrjeautod, kiirabiautod ja üldse igasugused vilkurite ja sireenidega sõidukid, mis olid kisavaid inimesi täis. Lehvitasime neile ja ma märkasin isegi paari sõpra tuletõrjeauto katusel.
Olime päev varem sõbrannadega kokku leppinud, et saame kell 2 Lupe kodus kokku, et sealt pärast bolichele minna, aga ega see ju ei tähendanud, et kell 2 keegi kohal oleks. Kell 2.30 hakkasin ma alles küsima, kas me ikka saame Lupe juures kokku ja tuli välja, et vahepeal olid plaanid muutunud ja ma pidin hoopis Giovanna juurde jalutama. Sellel õhtul võis suurematel tänavatel täiesti rahulikult jalutada, sest igal pool oli inimesi. Mulle ikka tuututati terve tee, sest ma olin endale suure palavuse pärast lühikese topi pannud.

Argentiina autojuhid
blondiin: tuuuuuuut
blondiin lühikese topiga: tuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuut

Tüdrukud ei olnud veel Giovanna juurde jõudnud, aga Giovi venna sõbrad olid küll ammu juba kohal. See tundub mulle nii tore, et õdedel-vendadel on üks ja sama sõprade ring. Niiviisi on pidudel igas vanuses inimesi ja grupp on palju suurem.
Ma olen endale ikka nii palju sõpru siin teinud. Ajasime juttu ja tegime pilte, kuni kõik vaikselt kohale jõudsid. Pakkisime autod inimesi täis ja sõitsime bolichele. Jõulude ajal avati uus boliche, mis on palju suurem ja uhkem. Sellel õhtul oli pidu just seal ja ma sain sinna esimest korda minna. Esimesed paar tundi olid päris igavad, sest see boliche on tõesti suur ja tuttavate inimeste leidmine on keeruline. Teises boliches on meie grupil välja kujunenud oma koht, kus kõik on alati koos, aga seda bolichet keegi veel väga hästi ei tundnud ja siis me lihtsalt hulkusime ringi koguaeg. Lõpuks kujunes enam-vähem välja see koht, kus meie kooli inimesed ja muud sõbrad koos olid.
Bolichel läks mitu korda elekter ära, sest öö oli hästi palav. Kõik koguaeg vingusid, aga mul oli täitsa normaalne oma topi ja teksadega. Naljakas on see, et ma vingun väga vähe palavuse pärast, kuigi siin on vahetevahel 50 kraadi sooja.
Ma sain jälle nii palju tantsida! Uues boliches oli kõvasti rohkem ruumi vehkimiseks ja ma kasutasin seda võimalust terve öö ja terve hommiku ka. Pidu lõppes kell 10. Olin koju sõites valmis selleks, et ma ei saagi magama minna, aga tuli välja, et eriti keegi ei tahtnud ennast kell 10 veel üles ajada. Mõtlesin, kui raske saab olema paari tunni pärast ärgata, viskasin pikali ja juba magasin. Mingi aja pärast tuli Oscar mind äratama ja ütles, et kell on 5. Nad ei ajanudki mind hommikul üles! Magasin terve päeva maha ja ei olnudki ärgates zombi. Selle üle oli küll hea meel. Sain ilma vähimagi traumata oma elu edasi elada ja mul ei läinud isegi unerežiim sassi, sest ma ju ärkan iga päev kell 5 kerge unega. See oli tõesti haruldane.
Siiamaani meenutan naeratades seda ööd, sest uusaasta tähistamine on Argentiinas kõvasti lõbusam kui Eestis. Nii kahju, et järgmine aasta ma enam siin olla ei saa.

Duilio unistus: kaks blondiini kaenlas

Oma hea sõbraga bolichel peale päikesetõusu