Elu on lihtsalt nii tavaline, et mul pole midagi sellest enam kirjutada. Kui Eesti yfukad mulle seletasid, et blogid jäävad unarusse, sest lõpuks nagu pole midagi enam kirjutada, siis ma neid ei uskunud. Nüüd usun. Meil tõesti ei toimu enam midagi märkimisväärset (vähemalt minu jaoks mitte, sest ma olen ära harjunud).
Ma jäin vahepeal haigeks ja puudusin koolist terve nädala, mis tähendab, et mul on palju järeltöid, aga ma hakkan juba mõtlema, et miks üldse järeltöid teha, kui ma kuu aja pärast enam koolis käima ei pea. Ma jään küll kuu aega kauemaks, aga yfu programm lõppeb juunis. Peale seda ma olen lihtsalt oma peres külaline ja yfu reeglid enam "ei kehti". Teen kõike omal vastutusel. Muidugi kodused reeglid jäävad ikka samaks, sest mu pereliikmed võivad mu välja visata, kui ma sõnakuulmatuks hakkan.
Niisiis ma koolitöödele enam nii palju ei keskendu, aga tegemist on ikka palju. Olen tükk aega igasuguseid projekte edasi lükanud ja nüüd tuleb kuskilt otsast peale hakata. Pereisa tahab oma vanematest joonistusi ja ühte seinamaali, ema tahab koridori seinale maastikumaali, sõbrannad tahavad sokke, salle, mütse jne. Kõik tahavad minu käsitööoskust ära kasutada. Lisaks võiks ma lõpuks bolichevideoga ühele poole saada...
 |
| Alanud vihmahooaeg ja Omari täditütar, sest kõik on kellegi lehmalellepojad siin |
Kui ma perega Cordobas vanemal vennal külas olin, siis helistati mulle yfult ja hakati mingit kojusõiduinfot edasi andma. Ma tahtsin telefoni käest ära panna ja teha nägu, et seda ei juhtunud. Mul kästi enda vahetusaastast kokkuvõtva jutu kirjutada või video teha vms, et kodulehele üles panna. Otsustasin teiega jagada jutu eestikeelset mustandit, mida ma hiljem tõlkima pean.
***
Vahetusõpilaseks minemine oli alati minu unistus, aga ma ei arvanud, et ma kunagi selleni jõuan, kuni mu emme mulle YFU-t tutvustas ja mind praktiliselt uksest välja maailma avastama tõugata tahtis. Paberimajandus käis päris kiiresti ja 8 kuud hiljem olingi juba lennujaamas.
Kohale jõudes oli kõik nii kummaline. Mu aju kohe ei teadnud, mis asjast arvata, nii et meeleolu mõttes olin ma paar nädalat üsna tuim. Uus keel ja uued inimesed olid väsitavad.
Kui ma esialgsest segadusest üle sain, hakkasin kindlameelselt hispaania keelt õppima. Ma olen väga nohik, nii et ma tegin kõik kodused tööd korralikult ära ja õppisin lisaks tegusõnade pööramist ja grammatikat. Kogu see pingutus tuli kasuks - mu hostvanemad ütlesid, et ma oskasin paari kuuga paremini rääkida kui eelnevad vahetusõpilased terve aastaga. Sellegipoolest oli mul sõprade seltsis alati eneseväljendamisega raskusi, sest ma ei suutnud oma keerulisi tundeid neile selgitada. Lisaks sellele koosnes suur osa minu huumorist sõnamängudest ja muudest keeleoskusega seonduvatest veiderdustest, nii et ma tundsin ennast igavana.
Minu keeleprobleemidele vaatamata olin ma esimese poole aastast kohutavalt populaarne. Olin koguaeg inimestega ümbritsetud (eriti poistega, sest ma olin ainuke blondiin terves linnas). Alguses oli täitsa tore, aga hiljem tüütas ära, sest kõik jutuajamised olid liiga pealiskaudsed ja kõik olid minu, põhjamaalase, jaoks liiga lärmakad. Nüüd ma käin kapuutsiga imelikel kellaaegadel poes, et mind liialt ei jõllitataks.
Peale uusaastat oli minu vahetusaasta kõige kurvem hetk, sest ma pidin pere vahetama. Sellel hetkel kinnitasin endale, et see oli mõlema osapoole süü, aga nüüd olen aru saanud, et ma tegelikult kannatasin ikka päris ebameeldivaid asju. Ma lihtsalt tegin viimase hetkeni näo, et kõik on korras. Nagu ma alati ütlen: "Lõpuks saab alati kõik korda" - mu parima sõbranna pere võttis mind endale uueks tütreks ja kõik loksus jälle paika. Käisime reisimas ja ma vaikselt taastusin halvast elamusest.
Kui suvi läbi sai ja kool jälle hakkas, tuli mul nohikuhoog jälle peale ja ma hakkasin maksimumpunktide peale tehtud töid koguma (käesolevaga on mul neid 15). Mu klassikaaslased ja õpetajad nüüd arvavad, et kõik eestlased on sellised. Mind vaadatakse kui mingit imelooma, kes räägib mitmes keeles ja teab asju psühholoogiast, keemiast ja füüsikast, mida normaalsed inimesed teadma ei peaks.
Mulle jõudis peale suve kohale, et oskan lõpuks ometi ennast hispaania keeles väljendada. Peaksin selle eest tänama ühte väga erilist inimest, kes on kindlasti minu vahetusaasta väga tähtis osa - Omari. Pikad vestlused, mis me temaga maha pidasime, panid mind algul proovile, sest meil mõlemal on suur filosoofiahuvi ja palju ideid. Esimeste kuude jooksul oli ta väga kannatlik ja üritas minu mõtetest aru saada. Hiljem läks asi aina kergemaks.
Ma ei arvanud, et lähima paari aasta jooksul tõelist armastust tunda saan. Ma isegi ei osanud ette kujutada, et leian selle siin, Argentiinas. Yfukad ei toeta selliste suhete loomist vahetusaasta jooksul, aga ma arvan, et just Omari pärast ei tulnud mul koduigatsus kordagi kallale. Tema täitis poisi, parima sõbra ja tugiisiku rolli. Misiganes masendavad mõtted mulle kallale tulid, tema ajas nad minema.
Nüüd hakkab mulle väga valusalt kohale jõudma, et varsti pean Eestisse tagasi minema. Mulle ei meeldi sellele mõelda ja olen pikalt eitusfaasis elanud. Eesti elu tundub nii kauge ja võõras. Eesti keel tundub kummaline, sest mu mõtted on hispaaniakeelsed.
Ainuke mõte, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla tulla. Hetkeseisuga plaanin uusaastaks siia lennata, sest uusaastapidustused on siin palju lõbusamad kui Eestis. Üritan ülejäänud kuude jooksul viimast võtta ja võimalikult palju perega aega veeta, sest kui ma lõpuks tagasi jõuan, siis jõuab ka koduigatsus kohale. Ma igatsen juba praegu Argentiinat, kuigi ma pole veel ära läinudki.
***
Nagu selles tekstis võibolla näha, on minu mõtted ajaga muutunud. Ilmselt ei ole see teile veel selge, aga ma vaatan nüüd paar kuud hiljem asju hoopis teise pilguga. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, vaatan neid kolmanda pilguga. Paar aastat hiljem neljandaga. Muutuseid on alati põnev jälgida, aga iseenda muutumist on vist kõige põnevam.
Kõik need jutud, mida yfukad räägivad inimeste muutumisest, on tõsi. Ma saan nüüd ka sellest aru, mis nad mõtlesid selle jutuga, et vahetusõpilane murrab oma kultuuri raamidest lahti ja leiab vahetusaasta jooksul iseennast. Ma leidsin ennast kohast, kus kõik inimesed mõtlevad ja käituvad teistmoodi, ja ma muutusin. See ei tähenda, et ma muutusin rohkem argentiinlaseks (kuigi ka see on tõsi). See tähendab, et mul ei olnud minu ühiskonda, kes minu mõtlemist mõjutaks. Kõik minu ideed sündisid minust ja ainult minust. Ma ei tunne ennast enam nagu eestlane ega argentiinlane. Ma olen maailmakodanik Kaisa vol 2.0 - innovaatiline ja iseseisev versioon.
No comments:
Post a Comment