Esimene disko

Mul ei olnud v6imalust varem seda postitust kirjutada ja mu arvuti ei taha wifiga úhendada praegu. Árge siis pahased olge, et tápitáhed puuduvad.
Viimasel 6htul oli meil esimene Ladina-Ameerika disko nagu kord ja kohus. See on olnud siiamaani k6ige lahedam asi Argentiinas. Eestis tundsin diskodel, et ma olen ainuke, kes puusi keerutab. K6ik úlejáánud sammusid ja vehkisid niisama kátega. Siin on asi hoopis teistmoodi. Muusikastiil on hoopis teine ja tápselt sellise puusakeerutamise jaoks m6eldud. Olen lugenud, et teistele vahetus6pilastele argentiina muusika ei meeldi, aga mulle kúll sobib.
Algul keegi vága ei tahtnud minna, sest me olime jube vásinud. Siis tulid yfu vabatahtlikud ajama oma inspireerivat juttu: "See on TEIE aasta ja te peate v6tma sellelt aastalt k6ik. Árge kartke proovida midagi uut. Blablabla" See jutt toimis. Láksime saali ja hakkasime vaevaliselt 6ppima. 6htu l6puks pandi isegi hábelikud Soome ja Norra poisid tantsima. Kusjuures poisid 6ppisid tantsud kiiremini ára kui túdrukud.
Ma tantsisin nii paljude erinevate poistega, et l6puks ma ei saanudki enam midagi aru. Kes on argentiinlane, kes válismaalane? Mina ei teadnud.
Párast istusime kúlmas koridoris, et wifit saada ja muljeid úles kirjutada.Olime kolmekesi: mina, Katariina ja Matti Soomest. Katariina láks magama ára, aga ma jáin veel juttu ráákima. Olime kella kolmeni úleval ja káisime vahepeal kooli6ues jalutamas. Ta tegi mulle pátti, et ma saaks puu otsast úhe lehe t6mmata. Loodus on siin táiesti teistsugune ja eksootiline. Mulle eriti meeldivad puud, sest nad náevad kunstlikud válja. Óósel sain paar tundi magada ja siis jálle úles kohvrit pakkima, sest tána on pere juurde minek!
Toiduga pole ikka veel ára harjunud. Esimesed ampsud on okeid, aga párast láheb súda pahaks.

Muu muu
Chau!

Lend

16. augusti hommikul läks kõik jube kiiresti. Ma suutsin viimasel hetkel oma seljakoti katki teha ja pidin ümber pakkima, aga õnneks oli aega piisavalt. Ma ei oska oma meeleolu kirjeldada, sest õieti mul polnudki mingit tuju. Olin väsinud ja ootasin lihtsalt lennuki peale minekut, et saaks magada. Paar pisarat poetasin küll lennujaamas, aga seda ainult põhimõtte pärast, sest kõik teised seal nutsid.
Tallinnas oli õhkutõusul hull udu ja see hetk, kui me selle udukihi kohale tõusime, oli imeline. Udututikeste pealt peegeldus ilus hommikune valgus ja taevas oli nii sinine. Sellel hetkel mõtlesin, et hakkaks tulevikus õige lenduriks. Amsterdami lennujaamas läks kõik üllatavalt ladusalt ja õige koha leidmisega saime kiiresti hakkama.
Eelnevalt mainisin, et kartsin üle ookeani lennata, sest see lend on nii pikk ja igav. Meie lennuk oli pooltühi ja ma sain ennast terve tee sirutada kolme istme peal. Lisaks oli seal veel nii palju tasuta toitu, et mul lõpuks läks juba süda pahaks söömisest. Mul oli nii hea uni!
Buenos Airesesse maandumine oli veel imelisem, sest siis oli juba päike loojunud ja terve linn säras. Buenos Aires on NII suur! Ma pole elu sees nii suurt linna näinud.
Lennujaamas oli vaja leida yfu vabatahtlik ja see oli väga keeruline, sest kõik kohad olid rahvast täis. Lõpuks helistasime ja leidsimegi "blondi" pika poisi yfu t-särgiga (blond ehk tal olid pruunid juuksed).

Hetkel oleme kõikide teiste Argentiinasse tulnud vahetusõpilastega Centro Loyola ülikoolis aasta alguse orientatsioonil. Ma olen selles ürituses natuke pettunud, sest seda ei saa võrreldagi Eestis toimunud ELO'ga. Siin on koguaeg külm, sest maja on suur ja seda ei köeta. Tegevused ei ole nii põnevad ja toit ei ole nii maitsev. Mitte et argentiina toit maitsev poleks, vaid siin on lihtsalt halvasti tehtud. Minu kana oli nii kuiv, et ma ei saanud seda noaga lõigata ja kohv maitseb nagu mingi lurr. See häirib ka natuke, et kõik on nii ebatervislik. Ma olen suurema osa päevast näljas olnud, sest nagu ei taha neid küpsiseid dulce de lechega süüa. Dulce de leche on argentiinlaste jaoks väga tähtis. See on umbes nagu Nutella, aga veel magusam.

Selle jutu peale jääb ilmselt mulje, et mul on jube halb tuju, aga tegelikult ei ole. Ma olen lihtsalt väga väga väsinud ja segaduses. Mulle ikka veel ei jõua kohale, et ma siia aastaks tulin. Selline tunne, et on paari nädalane reis ja kohe saan koju. Kõik pisikesed ebameeldivused ajavad kulmu kortsu. Tahaks koju. Kodu alla mõtlen muidugi oma Argentiina kodu, kus Mariela ja Joaquin mind pikisilmi ootavad (teiste kohta ma ei tea, sest nendega ma pole veel suhelnud). Seal on soe ja hea toit. Kui ei ole hea toit, siis mul on vähemalt võimalus poodi minna ja ise midagi tervislikku kokata.

Ma sain täna minišoki. Mulle teatati, et ma ei lendagi oma hostpere juurde, vaid sõidan üle 10 tunni bussiga. See saab olema ... tore.

Ei igatse veel :)
Teie Kaisu

Homme hommikul ma tõmban LESTA

asdfghjkl no te teate küll, kuidas ma ennast praegu tunnen. Ma ei saa süüa ega magada normaalselt ja koguaeg on lambised tujumuutused, nagu oleks lõpuks puberteet kohale jõudnud (olen siiani väga rahulik teismeline olnud). Homme kell 4.45 olen juba lennujaamas ja 6.45 tõmban lesta siit pinnalt.

Kuidas ma kohvrit pakkisin:

• Viskasin kõik vajalikud ja mittevajalikud asjad kohvrisse
• Viskasin mõned mittevajalikud asjad välja
• Viskasin veel asju kohvrisse
• Tõstsin suurema osa välja (ja nii veel umbes 3 korda)
• Tegin käsipagasile nimekirja ja tõstsin selle järgi kohvrist seljakotti mõned eriti vajalikud asjad
• Kallasin kohvri sisu põrandale ja hakkasin ilusti volditult ja sätitult asju tagasi panema
• Valmis!

Lisaks tahtsin soovitada tulevastel Ladina-Ameerikasse minevatel vahetusõpilastel vaadata argentiinlaste "Meeleheitel koduperenaisi", sest see oli vist kõige lõbusam viis, kuidas veidi hispaania keelt külge saada enne reisi. Pange youtube otsingusse "amas de casa desesperadas" ja lõbutsege (sellest seriaalist on 3 versiooni: argentiina, colombia ja hispaania). Argentiinlaste versioonist oli kahjuks ainult esimene hooaeg, teiste kohta ma ei tea. Süžee on täpselt sama, aga näitlejateks on temperamentsed ladinaameeriklased, kes kisavad ja vehivad kätega hästi palju.

3 nädalat jäänud! Hirmud ja ootused

Minu nunnu pere :)

Lennuni on jäänud 3 nädalat ja ma k a r d a n! Mul on veel nii palju teha!
Ootasin tükk aega kirja Marielalt, aga siis kirjutas mulle hoopis hostvend Joaquin. Ta tegeleb teatri ja laulmisega, nii et meil on ühist.
Mul oli vahepeal tuju natuke halb ja sellega kaasnesid hirmud vahetusaasta osas. Näiteks ma kartsin, et...

• ma ei saa oma perega läbi
• ma ei saa Lilaga piisavalt hästi läbi (pean temaga tuba jagama vähemalt aasta alguses)
• mul tuleb nii suur koduigatsus, et see segab normaalselt elamist
• osutun väga vaikseks ja häbelikuks võrreldes temperamentsete argentiinlastega
• mul hakkab igav (halva tujuga ei taha midagi teha)
• Eesti perel pole piisavalt raha mulle saata, et ma saaksin Argentiinas sõpradega väljas käia
• hostpere pettub minus

Õnneks see halb tuju läks üsna ruttu üle ja koos sellega ka hirmud. Seal on ju nii palju teha! Ma otsustasin, et soovin võimaluse korral käia kunstiringis ja tantsimas. Kui neid ei ole, siis leian midagi muud. Ma olen tubli, ma saan hakkama.

Siiski ühest hirmust ma üle ei saa... ma kardan, et mu kannid hakkavad lennukis istumisest valutama ja see ei ole üldse tore.

Sõltumata nendest hirmudest ootan ma jubedalt 16. augustit. Ma tahan näha oma pere silmast silma ja kuulda nende ladusat hispaania keelt, millest ma heal juhul 5% aru saan tänu 6 kuud kestnud õpingutele. Ma tahan minna oma uude kooli ja näha oma uusi klassikaaslasi. Ma tahan õppida (see ei ole isegi Argentiinaga seotud. Ma lihtsalt igatsen kooli)! Ma tahan mudida nende nunnusid kutsusid ja Anatuyas jalutamas käia. Ma tahan katsuda ja nuusutaa kedagi, kes on päriselt Argentiinast (saatkonnas oli üks, aga ma ei julgenud teda nuusutada).
Ma võiks niiviisi tundide kaupa plädiseda. Vaene Katariina, kes peab minuga üle 20h lennukites ja lennujaamades istuma...

2 kuud veel

Hakkan teid igatsema! :) minu hullud taidlejad

Täpselt 2 kuu pärast lendan ma juba läbi Amsterdami Argentiinasse. Kui kõik läheb plaani järgi, siis 18h ja 20min pärast Tallinnas lennuki peale astumist olen Buenos Aireses. Kandsime juba üle viimased 3000 eurot, et oleks mureta. Nüüd on vaja tegeleda viisa saamisega ja keele tuupimisega. Arvutasin, et ma olen hispaania keelt õppinud kokku umbes 150 tundi. Ameerikast tellitud hispaaniakeelne raamat jõudis paar nädalat tagasi kohale ja ma alustasin selle lugemisega. Esimese leheküljega ühele poole saamine võttis mitu tundi (pidin kõik uued sõnad ja väljendid pähe õppima), aga juba teine leht läks ladusamalt. Tean, et paljud vahetusõpilased eriti ei õpi keelt enne minekut ja saavad hakkama, aga mulle meeldib niiviisi vahetusaastaks vaimu valmis panna. Ausalt öeldes läheb aeg õppides kiiremini. Põhikool ka juba läbi... kolmapäeva õhtul saan tunnistuse ja kiituskirjaga suvele vastu astuda. Olen päris mitu kirja vahetanud oma hostema Marielaga. Añatuya pidi olema üks vaesematest linnadest, aga see mind ei heiduta. Minu pere on jõukamate seas. Neil on aias bassein! Pole ime ka, kui suviti 35 kraadi sooja on iga päev. Hetkel on seal hilissügis ja ikka soojem kui meil siin.

Vahetuspere

Añatuya

Mulle leiti vahetuspere! YFU-lt tuli mulle telefonikõne, milles öeldi, et pere on leitud ja saadeti mulle emailile nende kohta natuke infot. Mind loomulikult huvitas kõige rohkem see, kuhu ma täpselt Argentiinas satun.
Minu vahetuspere on 4-liikmeline: pereisa, pereema, poeg (14) ja tütar (10) (neil on veel koer ja kilpkonn ka). Aadress oli ka kirjas, aga ma ei osanud peale vaadates veel mitte midagi selle kohta arvata.
Añatuya, Santiago del Estero... nii... panin google maps-i otsingusse Añatuya. See linn on naljakalt ruuduline. Hakkasin järjest välja zuumima, et teada saada, kus see Santa del Estero provints Argentiinas asub. Mulle tundus, et see on üsna keskel, kliima ei tohiks Argentiina keskel külm olla. Peagi avastasin, et Añatuya ei ole mitte Argentiina keskel, vaid Lõuna-Ameerika keskel ehk täiesti Argentiina põhjas!
Yahoo kaardi pealt saab vaadata, mis ilm Añatuyas praegu on. Hetkel on näiteks 19°C ja ma peaks mainima, et neil on sügis ja varajased hommikutunnid :D. Añatuyas on viimastel aastatel olnud käredad külmad talviti... -2 ja nii.
Ühesõnaga ma sattusin täpselt sellisesse kohta, nagu soovisin!
Saatsin oma vahetusperele esimese emaili ka. Kirjutasin eestikeelse teksti valmis, tõlkisin inglise keelde ja siis palusin oma sõpradelt livemocha.com-is abi hispaania keelde tõlkimisel. Nüüd refreshin iga natukese aja tagant oma gmaili. Loodetavasti nad vastavad tänase päeva jooksul, sest muidu mu ootusärevus tapab kellegi ära (elan ärevust teiste peal välja).
refresh*
-.- ei.. nad pole ikka veel vastanud
refresh*

Toetused :)

Olen palju-palju toetusetaotlusi saatnud laiali, peaaegu 200! Sellest on ka kasu olnud, sest ma olen juba 1500 eurot kokku saanud. Lubasin issile, et saan toetajate käest vähemalt 2000. Küll ma viimased 500 ka kätte saan ja siis lasen veel edasi sama tantsu. Tahaks saada veel suuremat summat "ise" kokku.
Mul on jube kahju, et ei saa tööd tehes teenida raha. Tahaks ju kõik ise ära teenida, aga ma olen veel väike tatt ja mind ei lubata kuskile. Üritan see-eest koolis häid hindeid saada ja kõige tähtsam: gümnaasiumisse sisse saada.
Viimasel ajal on mulle kohale jõudnud, kui palju pean aastaks Eestisse maha jätma. Kõik need sõbrad ja pereliikmed, harjumused, kodused asjad jne. Natuke hakkab kurb küll, aga ma siiski ootan suve nii väga!
Selles mõttes tahaks, et suvi ruttu tuleks, aga mul on veel taotluste saatmiseks aega juurde vaja. Peaksin veel rohkem vaeva nägema, sest mida suurema summa "ise" kokku saan, seda õnnelikum ja uhkem lõpuks olen :)