Natuke pistikutest ja pistikupesadest

Meie majas on hoopis teistsugused pistikupesad ja ma pole oma tehnikat laadida saanud. Tulevaste vahetus6pilaste ja minu heaolu jaoks surfasin natuke netis ja uurisin asja.

Eesti: 230V ja 50Hz
Argentiina 220V ja 50Hz
Selline pinge erinevus ei tee tehnikale kahju.

Meie kodus on kasutusel ainult túúp I pistikud:

Kuid mujal Argentiinas kasutatakse ka túúp C pistikuid:

Eestis on túúp F pistikud

Túúp C pistikupesades saab tavaliselt kasutada ka F pistikuid, mis on vága hea uudis. Tánu sellele on mul palju suurem t6enáosus saada sobivat adapterit oma kodulinnast.

Pean selle presentatsiooni núúd esitama Marielale hispaania keeles, kui ta tóólt koju j6uab. Soovige edu!

Leidsin infot siit:

http://electricaloutlet.org/

http://www.iec.ch/worldplugs/

Esimene páev uues kodus

Kojus6it bussijaamast ei kestnud vága kaua, sest linn on suhteliset váike ja vága kentsakas. Tánavad on táis hulkuvaid koeri, hobuseid ja kanu. Meie maja náeb váljast hásti igav válja ja ma ei útleks, et ta ei ole váljast isegi maja moodi. See vist hoiab hásti vargaid eemal. Seest on muidugi hásti ilus ja suur. Aed ja m6ned toad on veel veidi sassis, sest nad alles ehitavad.

Meie tuba

kui videoga mingi jama on, siis kindlasti óelge mulle
link on igaks juhuks siin: http://youtu.be/cWuE5PejKf8

S6ime hommikusóóki, sain natuke arvutis olla ja siis láksime poodi. K6ik inimesed teavad k6iki ja igal pool ikka kúsiti: "Kes see blondiin teil on?" Ma olen t6esti mingi ilmaime.

Ma juba suutsin poes neid oma v6rratu keeleoskusega naerma ajada. Hispaania keeles on sellised s6nad:

pollo - kana

repollo - kapsas

Seisime leti ááres ja Mariela kúsis: "Kas sulle meeldib kapsas (repollo)?" Ma kuulsin pollo ja hakkasin muidugi jutustama: "Jaa! Kana on nii hea! Mulle maitseb kana." Nad itsistasin ja Joaquin m6nitas mind túkk aega. Náitas mulle kanu ja útles: "Rechicken!"

Ma saan nende jutust táitsa hásti aru ja oskan kergematele kúsimustele vastata. Mul on nii hea meel, et pingutasin ajusid hispaania keelega juba enne vahetusaastat.

S6ime k6ik koos l6unasóóki ja ma sain esimest korda úle pika aja k6hu normaalselt táis! Mariela teeb head toitu. 

Avastused:

• Milanesa de pollo (paneeritud kana) on parim asi maamuna peal.
• Nad vinguvad koguaeg ilma párast samamoodi nagu eestlased.
• Voodite tegemine on vága keeruline, sest neil on kindel tekkide ja linade sústeem.
• Terve Sanitago del Estero magab siestat, sest páeval on lihtsalt liiga palav, et 6ues olla (ma magasin ka tána)
• Koerad ei v6i voodi peal magada :(
• Nad ei ráági samamoodi, nagu teised Esterokad, sest nad on párit Santa Fest. Úhes6naga on mul vaja kaks keelt ára 6ppida (m6ned s6nad ja grammatikareeglid on teised).
• Siin on táiesti normaalne minna kell 3 hommikul diskole ja j6uda koju kell 7.
• Terve linn on mootorratureid táis ja inimesi on nende peal igasugustes kombinatsioonides (náiteks 2 naist ja váike laps). Yfu reeglid mul mootors6idukeid juhtida ei luba ja úhegi mootorrata v6i rolleri peal ma viibida ei tohi.
• Meil on u 20 lindu, kes koguaeg laulavad akna taga (ilus laul on. va úhel linnul, kes lihtsalt karjub)

Bussis6it

Hommikul olid veel mingid tegevused ja siis pidime húvasti játma úlejáánud seltskonnaga ja s6itma bussijaama. Enne bussijaama j6udmist hoiatati k6iki, et see ei ole selline bussijaam, nagu nad Euroopas tavaliselt on. Loetu s6nad peale, et me hoiaks oma asju ja ei ráágiks úhegi v66raga.
Bussijaam oli vága logu. Sissepáásu ees oli kamp pússidega turvamehi, kes vaatasid huviga meie kampa. Igal pool olid hulkuvad koerad ja j6llitavad inimesed. Nad vist ei náe eriti tihti tervet kampa blonde inimesi.
Panime oma kohvrid kuskile nurka, istusime nende k6rvale maha ja hakkasime hispaania keeles telefoni mángu mángima. Minu bussini oli tunnike aega, aga see móódus nii kiiresti. Úks hetk keset mángu húúdis Chechi (yfukas): "Kaisa, you are going home!" Sellel hetkel játtis kúll súda lóógi vahele. L6puks ometi! Uute s6pradega húvasti játtes tahtis pisar silma tulla, aga ma olin tugev.
Kaks yfukat tulid mind saatma. nad seletasid bussijuhile, et ma olen vahetus6pilane ja ta v6iks mulle óelda, kui ma maha pean minema. Too oli nii l6bus vanamees ja ta ráákis nii kiiresti! Siiamaani olen k6igi jutust aru saanud (suuremast osast váhemalt), aga teda kuulates oskasin ainul tnaeratada ja vaadata segaduses náoga talle otsa. No muidugi tema arvates oli see jube naljakas.
Siin on nii m6nusad bussid. Bussiiste on táiega pehme, istmete vahed on suured ja seljatuge saab peaaegu táiesti alla lasta. Kuna s6it kestis 13 tundi, siis sain 6htusóóki ja puha. WC on ka bussis muidugi olemas. Esimesed paar tundi ma ei saanud magada, sest mul oli vaja palme j6llitada. Igal pool on palmid ja kaktused, aga okaspuud ja lehtpuud on ka olemas. K6ik on olemas.
Magasin vahelduva eduga terve bussis6idu. Kell 7 hommikul j6udis buss Añatuyasse. Mul ei olnud vága k6rged ootused, sest Mariela hoiatas mind selle linna osas. Ma olin meeldivalt úllatunud, sest Buenos Aires on koledam kui minu kodulinn. Siin on ilusamaid maju ka ja prúgi on váhem. Bussijaamas leidsid Oscar ja Mariela mind ilma vaevata úles ja aitasid kohvrit kátte saada. K6ik sujus.

Esimene disko

Mul ei olnud v6imalust varem seda postitust kirjutada ja mu arvuti ei taha wifiga úhendada praegu. Árge siis pahased olge, et tápitáhed puuduvad.
Viimasel 6htul oli meil esimene Ladina-Ameerika disko nagu kord ja kohus. See on olnud siiamaani k6ige lahedam asi Argentiinas. Eestis tundsin diskodel, et ma olen ainuke, kes puusi keerutab. K6ik úlejáánud sammusid ja vehkisid niisama kátega. Siin on asi hoopis teistmoodi. Muusikastiil on hoopis teine ja tápselt sellise puusakeerutamise jaoks m6eldud. Olen lugenud, et teistele vahetus6pilastele argentiina muusika ei meeldi, aga mulle kúll sobib.
Algul keegi vága ei tahtnud minna, sest me olime jube vásinud. Siis tulid yfu vabatahtlikud ajama oma inspireerivat juttu: "See on TEIE aasta ja te peate v6tma sellelt aastalt k6ik. Árge kartke proovida midagi uut. Blablabla" See jutt toimis. Láksime saali ja hakkasime vaevaliselt 6ppima. 6htu l6puks pandi isegi hábelikud Soome ja Norra poisid tantsima. Kusjuures poisid 6ppisid tantsud kiiremini ára kui túdrukud.
Ma tantsisin nii paljude erinevate poistega, et l6puks ma ei saanudki enam midagi aru. Kes on argentiinlane, kes válismaalane? Mina ei teadnud.
Párast istusime kúlmas koridoris, et wifit saada ja muljeid úles kirjutada.Olime kolmekesi: mina, Katariina ja Matti Soomest. Katariina láks magama ára, aga ma jáin veel juttu ráákima. Olime kella kolmeni úleval ja káisime vahepeal kooli6ues jalutamas. Ta tegi mulle pátti, et ma saaks puu otsast úhe lehe t6mmata. Loodus on siin táiesti teistsugune ja eksootiline. Mulle eriti meeldivad puud, sest nad náevad kunstlikud válja. Óósel sain paar tundi magada ja siis jálle úles kohvrit pakkima, sest tána on pere juurde minek!
Toiduga pole ikka veel ára harjunud. Esimesed ampsud on okeid, aga párast láheb súda pahaks.

Muu muu
Chau!

Lend

16. augusti hommikul läks kõik jube kiiresti. Ma suutsin viimasel hetkel oma seljakoti katki teha ja pidin ümber pakkima, aga õnneks oli aega piisavalt. Ma ei oska oma meeleolu kirjeldada, sest õieti mul polnudki mingit tuju. Olin väsinud ja ootasin lihtsalt lennuki peale minekut, et saaks magada. Paar pisarat poetasin küll lennujaamas, aga seda ainult põhimõtte pärast, sest kõik teised seal nutsid.
Tallinnas oli õhkutõusul hull udu ja see hetk, kui me selle udukihi kohale tõusime, oli imeline. Udututikeste pealt peegeldus ilus hommikune valgus ja taevas oli nii sinine. Sellel hetkel mõtlesin, et hakkaks tulevikus õige lenduriks. Amsterdami lennujaamas läks kõik üllatavalt ladusalt ja õige koha leidmisega saime kiiresti hakkama.
Eelnevalt mainisin, et kartsin üle ookeani lennata, sest see lend on nii pikk ja igav. Meie lennuk oli pooltühi ja ma sain ennast terve tee sirutada kolme istme peal. Lisaks oli seal veel nii palju tasuta toitu, et mul lõpuks läks juba süda pahaks söömisest. Mul oli nii hea uni!
Buenos Airesesse maandumine oli veel imelisem, sest siis oli juba päike loojunud ja terve linn säras. Buenos Aires on NII suur! Ma pole elu sees nii suurt linna näinud.
Lennujaamas oli vaja leida yfu vabatahtlik ja see oli väga keeruline, sest kõik kohad olid rahvast täis. Lõpuks helistasime ja leidsimegi "blondi" pika poisi yfu t-särgiga (blond ehk tal olid pruunid juuksed).

Hetkel oleme kõikide teiste Argentiinasse tulnud vahetusõpilastega Centro Loyola ülikoolis aasta alguse orientatsioonil. Ma olen selles ürituses natuke pettunud, sest seda ei saa võrreldagi Eestis toimunud ELO'ga. Siin on koguaeg külm, sest maja on suur ja seda ei köeta. Tegevused ei ole nii põnevad ja toit ei ole nii maitsev. Mitte et argentiina toit maitsev poleks, vaid siin on lihtsalt halvasti tehtud. Minu kana oli nii kuiv, et ma ei saanud seda noaga lõigata ja kohv maitseb nagu mingi lurr. See häirib ka natuke, et kõik on nii ebatervislik. Ma olen suurema osa päevast näljas olnud, sest nagu ei taha neid küpsiseid dulce de lechega süüa. Dulce de leche on argentiinlaste jaoks väga tähtis. See on umbes nagu Nutella, aga veel magusam.

Selle jutu peale jääb ilmselt mulje, et mul on jube halb tuju, aga tegelikult ei ole. Ma olen lihtsalt väga väga väsinud ja segaduses. Mulle ikka veel ei jõua kohale, et ma siia aastaks tulin. Selline tunne, et on paari nädalane reis ja kohe saan koju. Kõik pisikesed ebameeldivused ajavad kulmu kortsu. Tahaks koju. Kodu alla mõtlen muidugi oma Argentiina kodu, kus Mariela ja Joaquin mind pikisilmi ootavad (teiste kohta ma ei tea, sest nendega ma pole veel suhelnud). Seal on soe ja hea toit. Kui ei ole hea toit, siis mul on vähemalt võimalus poodi minna ja ise midagi tervislikku kokata.

Ma sain täna minišoki. Mulle teatati, et ma ei lendagi oma hostpere juurde, vaid sõidan üle 10 tunni bussiga. See saab olema ... tore.

Ei igatse veel :)
Teie Kaisu

Homme hommikul ma tõmban LESTA

asdfghjkl no te teate küll, kuidas ma ennast praegu tunnen. Ma ei saa süüa ega magada normaalselt ja koguaeg on lambised tujumuutused, nagu oleks lõpuks puberteet kohale jõudnud (olen siiani väga rahulik teismeline olnud). Homme kell 4.45 olen juba lennujaamas ja 6.45 tõmban lesta siit pinnalt.

Kuidas ma kohvrit pakkisin:

• Viskasin kõik vajalikud ja mittevajalikud asjad kohvrisse
• Viskasin mõned mittevajalikud asjad välja
• Viskasin veel asju kohvrisse
• Tõstsin suurema osa välja (ja nii veel umbes 3 korda)
• Tegin käsipagasile nimekirja ja tõstsin selle järgi kohvrist seljakotti mõned eriti vajalikud asjad
• Kallasin kohvri sisu põrandale ja hakkasin ilusti volditult ja sätitult asju tagasi panema
• Valmis!

Lisaks tahtsin soovitada tulevastel Ladina-Ameerikasse minevatel vahetusõpilastel vaadata argentiinlaste "Meeleheitel koduperenaisi", sest see oli vist kõige lõbusam viis, kuidas veidi hispaania keelt külge saada enne reisi. Pange youtube otsingusse "amas de casa desesperadas" ja lõbutsege (sellest seriaalist on 3 versiooni: argentiina, colombia ja hispaania). Argentiinlaste versioonist oli kahjuks ainult esimene hooaeg, teiste kohta ma ei tea. Süžee on täpselt sama, aga näitlejateks on temperamentsed ladinaameeriklased, kes kisavad ja vehivad kätega hästi palju.

3 nädalat jäänud! Hirmud ja ootused

Minu nunnu pere :)

Lennuni on jäänud 3 nädalat ja ma k a r d a n! Mul on veel nii palju teha!
Ootasin tükk aega kirja Marielalt, aga siis kirjutas mulle hoopis hostvend Joaquin. Ta tegeleb teatri ja laulmisega, nii et meil on ühist.
Mul oli vahepeal tuju natuke halb ja sellega kaasnesid hirmud vahetusaasta osas. Näiteks ma kartsin, et...

• ma ei saa oma perega läbi
• ma ei saa Lilaga piisavalt hästi läbi (pean temaga tuba jagama vähemalt aasta alguses)
• mul tuleb nii suur koduigatsus, et see segab normaalselt elamist
• osutun väga vaikseks ja häbelikuks võrreldes temperamentsete argentiinlastega
• mul hakkab igav (halva tujuga ei taha midagi teha)
• Eesti perel pole piisavalt raha mulle saata, et ma saaksin Argentiinas sõpradega väljas käia
• hostpere pettub minus

Õnneks see halb tuju läks üsna ruttu üle ja koos sellega ka hirmud. Seal on ju nii palju teha! Ma otsustasin, et soovin võimaluse korral käia kunstiringis ja tantsimas. Kui neid ei ole, siis leian midagi muud. Ma olen tubli, ma saan hakkama.

Siiski ühest hirmust ma üle ei saa... ma kardan, et mu kannid hakkavad lennukis istumisest valutama ja see ei ole üldse tore.

Sõltumata nendest hirmudest ootan ma jubedalt 16. augustit. Ma tahan näha oma pere silmast silma ja kuulda nende ladusat hispaania keelt, millest ma heal juhul 5% aru saan tänu 6 kuud kestnud õpingutele. Ma tahan minna oma uude kooli ja näha oma uusi klassikaaslasi. Ma tahan õppida (see ei ole isegi Argentiinaga seotud. Ma lihtsalt igatsen kooli)! Ma tahan mudida nende nunnusid kutsusid ja Anatuyas jalutamas käia. Ma tahan katsuda ja nuusutaa kedagi, kes on päriselt Argentiinast (saatkonnas oli üks, aga ma ei julgenud teda nuusutada).
Ma võiks niiviisi tundide kaupa plädiseda. Vaene Katariina, kes peab minuga üle 20h lennukites ja lennujaamades istuma...