Ma tõesti olen ikka veel elus ja tegelen suvevaheaja nautimisega. Alles veebruari lõpus algavad uuesti tunnid, nii et mul on kõvasti aega lõbutseda. Teavitan juba praegu ka seda, et veebruari keskel sõidan Barilochesse yfu reisile. Sellest hakkan täpsemalt natuke hiljem kirjutama, sest praegu on veel vara. Ma pole veel kõiki bussipileteidki ostnud.
Viimasel ajal olen üsna palju mossitanud, sest mul on kuni päikeseloojanguni kodus igav. Lila ja Joaquin sõitsid vanavanemate juurde ja sõbrannad päeva ajal magavad. Olen terve päeva üksi kodus, aga mul magada ei lubata, sest vanemad ütlevad, et selline on "laiskade elu". Niisiis ma üritan ärkvel püsida ja õhtul suure unega vean ennast sõpradega välja, sest ma ei taha ju oma suvevaheaega raisata. Jõuan koju alles varajastel hommikutundidel, sest tahan lõbutsemisest lõpuni osa võtta, kuni seda teha saan. Saan väga vähe magada ja järgmisel päeval olen jälle unine, nii et kõik algab otsast peale. Ma üritan seda tsüklit enam-vähem kontrolli all hoida, et kõik õnnelikud oleksid, aga see ei ole kerge.
Siiamaani on parim lahendus olnud see, et ma ühel õhtul olen sõpradega väljas ja teisel õhtul lähen kodus varem magama. Ma tahan, et kõik oleksid õnnelikud... kaasaarvatud mina. Kahjuks olen tihti just mina see, kes on lõppude lõpuks õnnetu. Ma saan ju aru, et nad ei saa oma koduseid reegleid minu pärast muuta, aga samas ma tunnen, et mu vahetusaasta lihtsalt möödub nii kiiresti ja ma ei saa sellest viimast võtta, sest ma pean piisavalt unetunde saama. Minu loogika järgi on päeval magamine palju parem kui näiteks arvutis olemine ja teleka vaatamine. Magan päeval, et õhtul oleks rohkem energiat inimestega suhtlemiseks.
Me oleme siin kodus sellel teemal nii palju vaielnud, et ma enam lihtsalt ei jaksa. Yfu toetab rohkem minu pere arvamust, nii et ma üritan olukorda lihtsalt taluda. Võib-olla ma mitu aastat hiljem vaatan tagasi ja mõtlen, et miks ma nii egoist ja lapsik olin, aga hetkel ma lihtsalt jutustan teile, kuidas ma ennast tunnen.

Kas mulle ainult tundub või ma kirjutan liiga palju negatiivsetest asjadest? Ma iseenesest ei ole eriti negatiivne inimene ja elan siin kõigest hoolimata õnnelikku elu. Ma tõesti ei tea, mis asi see koduigatsus on.

Omariga muusikafestivalil

Uusaastapidustused Argentiina moodi

Peaaegu kõik meie grupi tüdrukud

Ma algul arvasin, et me sööme ja laseme rakette oma kodus, aga läksime hoopis peresõprade poole. Sinna tuli terve suur kamp inimesi kohale ja me istusime kõik tänaval pika laua taga. Sööki oli kõvasti: pirukaid, salateid, võileivatorte, kooke ja asadot tehti ka. Ma sõin liiga palju. Keskööl hakkasid sireenid undama, mis muidu undavad iga õhtu kell 10. Terves linnas lasti kõik suuremad raketid korraga lahti ja ma võisin jälle iseenda ümber tiirutada ja näha igas suunas paugutamist. Mõne aja pärast sõitsid meist mööda kõik tuletõrjeautod, kiirabiautod ja üldse igasugused vilkurite ja sireenidega sõidukid, mis olid kisavaid inimesi täis. Lehvitasime neile ja ma märkasin isegi paari sõpra tuletõrjeauto katusel.
Olime päev varem sõbrannadega kokku leppinud, et saame kell 2 Lupe kodus kokku, et sealt pärast bolichele minna, aga ega see ju ei tähendanud, et kell 2 keegi kohal oleks. Kell 2.30 hakkasin ma alles küsima, kas me ikka saame Lupe juures kokku ja tuli välja, et vahepeal olid plaanid muutunud ja ma pidin hoopis Giovanna juurde jalutama. Sellel õhtul võis suurematel tänavatel täiesti rahulikult jalutada, sest igal pool oli inimesi. Mulle ikka tuututati terve tee, sest ma olin endale suure palavuse pärast lühikese topi pannud.

Argentiina autojuhid
blondiin: tuuuuuuut
blondiin lühikese topiga: tuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuut

Tüdrukud ei olnud veel Giovanna juurde jõudnud, aga Giovi venna sõbrad olid küll ammu juba kohal. See tundub mulle nii tore, et õdedel-vendadel on üks ja sama sõprade ring. Niiviisi on pidudel igas vanuses inimesi ja grupp on palju suurem.
Ma olen endale ikka nii palju sõpru siin teinud. Ajasime juttu ja tegime pilte, kuni kõik vaikselt kohale jõudsid. Pakkisime autod inimesi täis ja sõitsime bolichele. Jõulude ajal avati uus boliche, mis on palju suurem ja uhkem. Sellel õhtul oli pidu just seal ja ma sain sinna esimest korda minna. Esimesed paar tundi olid päris igavad, sest see boliche on tõesti suur ja tuttavate inimeste leidmine on keeruline. Teises boliches on meie grupil välja kujunenud oma koht, kus kõik on alati koos, aga seda bolichet keegi veel väga hästi ei tundnud ja siis me lihtsalt hulkusime ringi koguaeg. Lõpuks kujunes enam-vähem välja see koht, kus meie kooli inimesed ja muud sõbrad koos olid.
Bolichel läks mitu korda elekter ära, sest öö oli hästi palav. Kõik koguaeg vingusid, aga mul oli täitsa normaalne oma topi ja teksadega. Naljakas on see, et ma vingun väga vähe palavuse pärast, kuigi siin on vahetevahel 50 kraadi sooja.
Ma sain jälle nii palju tantsida! Uues boliches oli kõvasti rohkem ruumi vehkimiseks ja ma kasutasin seda võimalust terve öö ja terve hommiku ka. Pidu lõppes kell 10. Olin koju sõites valmis selleks, et ma ei saagi magama minna, aga tuli välja, et eriti keegi ei tahtnud ennast kell 10 veel üles ajada. Mõtlesin, kui raske saab olema paari tunni pärast ärgata, viskasin pikali ja juba magasin. Mingi aja pärast tuli Oscar mind äratama ja ütles, et kell on 5. Nad ei ajanudki mind hommikul üles! Magasin terve päeva maha ja ei olnudki ärgates zombi. Selle üle oli küll hea meel. Sain ilma vähimagi traumata oma elu edasi elada ja mul ei läinud isegi unerežiim sassi, sest ma ju ärkan iga päev kell 5 kerge unega. See oli tõesti haruldane.
Siiamaani meenutan naeratades seda ööd, sest uusaasta tähistamine on Argentiinas kõvasti lõbusam kui Eestis. Nii kahju, et järgmine aasta ma enam siin olla ei saa.

Duilio unistus: kaks blondiini kaenlas

Oma hea sõbraga bolichel peale päikesetõusu

Reede koos Kaisaga ja ilmast

Kuna ma enam ei taju, mis teile eriline tundub ja mis mitte, sest ma olen kõigega nii ära harjunud, siis otsustasin lihtsalt tervet päeva filmida ja sellest kokkuvõtva video teha. Sellised on peaaegu kõik minu reeded.

Ma elan Argentiina kõige kuumema ilmaga provintsis. Siin on praegu peaaegu südasuvi ja päeval on alati 40 kraadi sooja või rohkem, mis tähendab, et temperatuur öösel ka eriti palju ei lange. Suure kuumaga lülitatakse terves linnas elekter välja, mis tähendab, et konditsioneerid ei tööta. Sellepärast veedan ma suurema osa päevast basseinis. Vett meil ka ei ole, sest vihma ei ole terves riigis väga pikalt sadanud, nii et jõe veetase on mitu meetrit madalam. Kuna me läksime paariks päevaks ära, siis on meil paagis veel natuke alles, et pesu pesta ja süüa teha. Kuigi ega eriti selle palavusega söögiisu ei ole. Ma olen alates jõuludest iga päev söönud ainult natuke salatit ja paar võileiba, millest täiesti piisab.
Terve päev ei toimu mitte midagi ja alles peale keskööd hakkavad inimesed välja minema, kuigi õues on sel ajal sama soe nagu eestis suve kõige palavamatel päevadel. Eile öösel käisin järjekordsel peol, kus olid ainult tuttavad inimesed, sest korraldajad olid minu parima sõbranna vennad ja nende sõbrad. Nad tahtsid teha x-projekti tüüpi pidu, aga õnneks midagi põlema ei pandud ja keegi liiga täis ennast ka ei joonud. Mina sain jälle vaadata ja naerda kõikide nende lolluste üle, mis purjus inimesed korda saatsid. Nüüd on kõik lõpuks ära harjunud sellega, et ma ei joo. Nad küll alati pakuvad mulle, aga enam ei käi nii palju peale, sest nad teavad, et vastus kunagi ei muutu. Mu sõbrannadele on see lausa meeldima hakanud, sest ma olen ainuke, kes neid pidudel valvab. Keegi peab ju igaks juhuks silma peal hoidma.

Teie kaine basseinielukas

Jõulud Argentiina moodi

Oleksin tahtnud jõule Añatuyas tähistada, et saaksin peale keskööd sõbrannadega bolichesse minna, sest mulle on mitu kuud räägitud, et pühade ajal on seal veel eriti tore. Mariela võttis vastu otsuse minna siiski vanavanemate juurde tähistama. Mul ei olnud selle vastu ka midagi, sest et jõulud on pere keskel olemiseks ja sõbrannadega pühade ajal tantsimine tundus mulle lausa kahtlane. Vanemad pakkusid küll mitu korda, et ma võin mõne sõbranna juurde ööseks jääda, kui ma tahan, aga ma keeldusin, sest see tundus veel eriti kahtlane. Kas tõesti nii perekultuuriga riigis võib kõige tähtsama perepüha ajal sõbranna juurde minna?
Mulle täitsa meeldib vanavanematele külla minna, sest nende kodu on nii nunnu. See on madalate lagedega, igasugust vana kola täis ja vanaemade-vanaisade lõhnaga. Nende kodu tundub väike, aga tegelikult see on peaaegu suurem kui meie enda maja siin. Mulle meeldib hommikuti üles ärgata, unisena kööki tuigerdada ja näha vanaema kokkamas. Tekitab koduse tunde.
Ma magasin terve 6-tunnise autosõidu maha, sest paar päeva enne jõule suutsin endale jälle mingi kõhuviiruse hankida. Jõululaupäevaks läks see juba enam-vähem üle, aga sellegipoolest ei tahtnud Mariela mul liiga palju süüa lubada. Kohale jõudes muutus elu kohe palju ilusamaks, sest vanaema lubab mul magada ja kõike süüa. Lisaks taasavastasin ma oma vanad sõbrad, kes panevad mul alati silmad särama - raamatud. Vanaemal on arvutitoas suur riiul täis hispaaniakeelseid raamatuid. Rebisin endale kohe sületäie raamatuid välja ja hakkasin lugema. Mulle ei valmistanud hispaania keeles lugemine üldse raskusi ja vahepeal läks täitsa meelest ära, mis keeles ma loen.
Kuna vanaema majas ei ole wifit ja mul ei olnud kõneaega, siis ma viskasin oma telefoni kapi taha ja ei võtnud seda mitme päeva jooksul kordagi kätte. Arvuti neil on küll olemas, aga üle kahe korra ma sinna sisse ei loginud. Keegi mind ei tüüdanud, mina kedagi ei tüüdanud ja nii hea oli olla! Tehnika tõesti täidab pea täiesti mõttetute asjadega. Peale lugemist tundsin, kuidas mõtted hakkasid tööle ja tekkis palju fantaasiarikkaid ideid. Asi läks lausa natuke käest ära, sest mul oli nii palju ideid, et ma ei suutnud öösel magada. Terve öö passisin üleval ja mõtisklesin.
Mul ei olnud absoluutselt jõlutunnet. Jõulutunnet lihtsalt ei saa tekkida, kui õues on 40 kraadi sooja, käin ringi plätudega ja söön jäätist. Mingeid päkapikke siin ei käi, piparkooke ei eksisteeri ja jõulukaunistused üksi ei tee väga midagi. Vahepeal tundsin jõulutundest puudust, sest kõik twitteris koguaeg rääkisid jõuludest jne, aga see mind liiga palju ei kurvastanud. Ma ikka täiega naudin seda, et siin lund ei ole.
Jõululaupäev oli alguses nagu täitsa tavaline päev vanaema juures ja alles õhtu poole hakkasime traditsioonilisi jõuluasju tegema - läksime ilutulestikku ostma, sest et siin on kombeks keskööl paugutada. Ma ootasin uhket jõulusööki, aga suure palavuse tõttu pidime ainult külma liha ja salatiga leppima. Kõik tundus kuidagi nii tavaline. Ma nagu natuke lootsin, et neil on veidi rohkem traditsiooni.
Peale sööki vehkisime säraküünaldega ja peale seda läksime teeristi suuremaid rakette laksma. Kahjuks need suuremad raketid olid ka suhteliselt mõttetud, sest meie pere ei taha ilutulestiku peale raha kulutada. Õnneks olid teised linnaelanikud ka suuri patareisid ostnud ja paar minutit peale keskööd süüdati need kõik korraga. Kuna terves linnas on peaaegu kõik majad ühekorruselised ja ühtegi kõrgemat puud ei ole, siis nägi ilutulestikku eriti hästi. Igast suunast lasti rakette. Mul oli rohkem uusaasta kui jõulutunne.
Peale õues möllamist saime kingid kätte. Kinkide kätte saamine nägi välja selline: inimesed jooksid jõulupuu juurde, haarasid oma kingid ja rebisid need lahti. Ma sain kaks pakki. Esimeses pakis olid roosad plätud, mis olid ilmselgelt Mariela ostetud, sest ta ei luba mul kodus paljajalu käia. Mulle tundus see vihje väga naljakas. Need plätud on kusjuures väga mugavad ja ma olengi hakanud nendega päevad läbi käima, nii et see kingitus tegi kõik õnnelikuks. Teise paki avamisega ma otsustasin natuke oodata, sest ootus on parem tunne, kui kingi kätte saamine. Uurisin teiste kingitusi ja tuli välja, et Lila kingitus tegi samamoodi kõik õnnelikuks. Tema sai kummimadratsi, mida mina olen juba tükk aega tahtnud, et basseinis päikest võtta.
Minu teise paki sisu oli päris põnev: roosad stringid. Ma pahvatasin neid nähes naerma ja mõtlesin, et kas äkki Arleen saatis mulle paki Eestist, sest see tundus kuidagi jube tema moodi. Näitasin kingitust Marielale, aga tema ei teinud teist nägugi. Alles hiljem tuli talle meelde mulle seletada, et roosade aluspükste jõuludeks kinkimine on Argentiina traditsioon. Kummalised traditsioonid jõuluvanal.
ELO'l räägiti, et jõuluaeg on vahetusõpilaste jaoks raske aeg, sest siis on koduigatsus kõige suurem, aga minu puhul küll nii ei olnud. Ühel hetkel küll mõtlesin, et tahaks lumememme teha ja pärast tuppa glögi ja piparkooke sööma minna, aga mis seal ikka. Järgmine aasta saan kõike seda teha ja sellest veel suuremat rõõmu tunda. Mul ei ole siiamaani tõelist koduigatsust olnud! Üks päev käisin ringi suure Tallinna peenleiva isuga ja mõtlesin, et küll ma saan ikka Eestisse tagasi tulles rõõmu tunda igasuguste asjade üle, mis varem tundusid nii tavalised.

Häid jõule tagantjärele!
Teie neeger-piparkook

Bolichel poistega ja ajalooline bassein

Üks õhtu läksin järjekordse tundmatu poisi sünnipäevale (nüüd on ta minu sõber), aga seekord ei olnud nii lõbus. Muusika mängis, aga keegi ei tahtnud tantsida ja siis ma niisama külmetasin oma särgikesega. Olin natuke tujust ära, sest minu paremad sõbrannad peole ei läinud ja need, kes läksid, olid mu peale pahased ja ei rääkinud minuga. Mossitasin natuke üksipäini, aga see liiga kaua ei kestnud, sest üksik blondiin liiga kaua üksikuna ei püsi siin. Koolist nägupidi tuttavad poisid tulid mind lõbustama. Sain kõvasti naerda ja tutvuda uute inimestega.
Mul oli jube tantsutuju, aga tüdrukud ei tahtnud bolichele minna. Poisid kutsusid mind mitu korda, aga ma õtlesin, et üksi ainult poistega minna on natuke kahtlane. Peale pikka nurumist andsin siiski järgi. Taidlesime veel natuke müüri otsas ja siis läksime bolichesse. Alguses mul oli tõesti imelik üksi poistega olla, aga see tunne läks kiiresti üle. Sain kõvasti tantsida ja puhkamiseks mulle üldse aega ei antud.

Meie "väike" grupike bolichel

Mind on mitu päeva mõnitatud selle pildi pärast, sest mul võeti käest kinni ja mul pole sellest mitte mingit mälestust.
Peale bolichet läksime Pabloga hommikust sööma (ülemisel pildil kõige vasakpoolne heleda särgiga) ja ma jõudsin koju kell 9.30.

Ma tõesti mõjun lambina

Giovannaga

Paar päeva tagasi sai Giovanna kodus bassein valmis. See on väga suur, sügav ja värviliste tuledega - kõik räägivad, et sellel basseinil saab olema tähtis pidude ajalugu. 

Ma olen päris pruuniks päevitunud. Ei ole enam kartuliidu.
Kuidas teil seal selle lumega? :):):)

Mul peaks praegu jõulutunne olema... Meil on küll nunnu kaunistatud kunstkuuseke ja õues on jõulutuled, aga mul ikka kuidagi ei tule selle palavusega jõulutunnet.

Ma olen kuu aega hiljem jätkuvalt elus

Ma pean vist natuke tihemini postitusi tegema, sest minult hakati juba küsima, kas ma ikka elus olen. Eelmisest postitusest on möödunud peaaegu kuu. Mul oli tegelikult põhjus olemas, miks ma postitusi teha ei saanud. Nimelt sai minu vaene arvuti ühe väga vastiku viiruse, mis ajas kõik tuksi. Ei saanud internetiga kuidagi ühendada. Ma oleks võinud selle probleemi kiiresti ära lahendada, aga ma kasutasin seda vabandust mitte arvutisse minemiseks. Mul lihtsalt ei olnud tuju kallist aega arvutis olemisele raisata!
Viimasel ajal ei suuda ma Eestisse tagasi tulemisele mõeldagi! Kui ma kujutan endale ette lennukisse astumist, siis mul läheb lihtsalt süda pahaks. Elu siin on praegu nii ilus ja mul on koguaeg hirm, et see aasta saab kiiresti läbi. Aeg lihtsalt lendab! Ma olin igal võimalikul hetkel sõpradega väljas või puhkasin oma igiväsimust välja, nii et arvuti parandamiseks lihtsalt ei jätkunud aega. Nüüd olen ennast lõpuks kokku võtnud, nagu te aru saate.
Koduigatsusest pole haisugi. Kas teised vahetusõpilased piinlevad koduigatsuse käes? Noh, eks ma olen alati olnud see eriline laps... Giovanna ütles üks päev: "Kaisa vist igatseb nädala keskel Bolichet rohkem kui oma Eesti emmet"

Ma võiks ju jutustada, mis siin vahepeal toimunud on, aga koguaeg juhtub nii palju asju, et ma lihtsalt ei jaksa. Põhimõtteliselt terve minu vahetusaasta koosneb poistedraamast. Ainukesed probleemid, mis mul siin on, on seotud poistega, sest nad on veidi hullud. Vorbivad paari nädalaga suure armastuse kokku ja siis solvuvad, kui ma vedu ei võta.

3. Kõik erinevad probleemid sattusid täpselt samale hetkele ja siis üleüldine tuju langes päris kõvasti
4. Olen õnnelik oma siinse eluga, leidsin tõelised sõbrannad. Üldine meeleolu väga hea, aga esineb palju suuri tujumuutusi.

Leidke pildilt vahetusõpilane

Valmis bolichele minema. Mind kutsutakse röstsaiaks, sest ma olin varem nii valge ja nüüd on päike mind päris palju kõrvetanud

Artikkel minust provitsilehes. Nüüd tõesti kõik teavad mind. Inimesed käivad mu käest koguaeg küsimas, kas ma olen see blondiin, kellest artikkel kirjutati. 

Mina kooli teise kõige blondiinima tüdrukuga

Istume tunni ajal õues, sest isegi õpetaja ei käi enam kohal. Sõbrannad ütlevad, et ma olen iga pildi peal nagu lamp, sest ma olen alati kõige heledam.

YFU vanasõna: Kui vahetusõpilasest ei ole midagi kuulda, siis järelikult on kõik hästi :)

Musi-kalli
Teie Röstsaiake

Keelega uuel tasemel

Ma olen oma hispaania keelega uuele tasemele jõudnud. Hiljuti tegin teistega koos bioloogia kontrolltööd ja ma peaks mainima, et see ei olnudki liiga raske.
Paar nädalat enne otsustasin juba õppima hakata, et kindlasti hea hinne saada. Tegin omale kordamiskaardid ja puha. Harjutasin natukene, aga siis tuli koguaeg mingeid muid asju vahele. Mind kutsuti igale poole välja, siesta ajal parema meelega magasin ja kui ma oma vihiku lõpuks lahti tegin, siis ka liiga palju õppimist ei toimunud, sest mul oli vaja whatsappis sõpradega juttu ajada. Kontrolltööeelsel päeval mõtlesin, et õpin terve päeva, aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Tegin peale kooli arvuti lahti ja sinna ma ka jäin. Ühesõnaga ma läksin praktiliselt õppimata järgmisel päeval kooli tööd tegema.
Bioloogia kontrolltööd ei ole nagu reaalainete tööd. Seal tuleb ju enamasti küsimustele pikalt vastata, seletada, näiteid tuua jne. Oma üllatuseks sain kõik 8 küsimust vastatud ja ilma sõnaraamatuta!
Lubage ma loetlen veelkord need põhjuseid, miks ma enda üle uhke olen:

• Tegin töö eelnevalt õppimata
• Suutsin ise mõtted hispaania keeles sõnadesse panna nii, et õpetaja sellest ka reaalselt aru saaks
• Tegin töö paremini, kui suurem osa minu klassikaaslastest
• Ei kasutanud sõnaraamatut! Kirjutasin 2 lk teksti omast peast

Sellel samal päeval veetsin peale kooli mitu tundi oma parima sõbranna Evelyniga ja õhtul saime uuesti kokku, et jooksma minna. Viimase paari päeva jooksul on mulle kohale jõudnud, kui palju mu keeleoskus arenenud on. See juhtus nii märkamatult. Eelmisel kuul oskasin ma kõikidele küsimustele enam-vähem vastata, mis mu sõbrad mu käest küsisid, aga näiteks lugusid jutustada ma ei osanud. Sõbrannad ikka jutustasid mulle igasuguseid asju, aga ma lihtsalt ei osanud. Eile jalutasime Evega kooli peal ringi ja mul tuli meelde üks juhtum, millest tahtsin talle rääkida. Ilma pikalt mõtlemata hakkasin kohe pihta: "Eve, Eve, Eveveveveve! Sa ei kujuta ette, mis mul eile juhtus! ..." Rääkisin talle kiiresti ära, mis juhtus, ja hiljem hakkasin mõtlema, et mõni nädal tagasi ma ei oleks seda teha osanud.
Nüüd saan lõpuks oma sõbrannasid lõbustada. Siiamaani on minuga ajaveetmine olnud kohati nagu heategevus, sest minult pidi koguaeg midagi küsima, et ma räägiksin. Nendega, kes ei viitsinud ise vestlust juhtida, oli pidevalt piinlik vaikus. Mul süda valutas, sest mulle ei meeldi igav olla. Olen alati ise olnud teiste lõbustaja.

Kui Kaisal oleksid mustad juuksed