Viimane nädal

Ma olen siiamaani üritanud mitte mõelda sellele, et ma varsti lahkuma pean, aga lõpuks tehti ikka minu mullike katki. Pidin eile minema bussipileteid ostma, et pealinna sõita. Järgmisel pühapäeval kell 19.20 väljub buss ja ma pean selle päeva jooksul kõigiga hüvasti jätma. Istusin, pilet käes, tükk aega issi autos ja nutsin. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla lennata.
Mulle meeldiks paariks nädalaks Eestisse sõita, et kõigile tere öelda, ja siis tagasi koju tulla. Ma ei tea, kuidas ma Argentiinast eemal olemisega hakkama saan. Minu elu unistus on jätkuvalt Barilochesse või selle sarnasesse linna kolimine.
Alles nüüd tulevad mulle meelde kõik need asjad, mis ma Argentiinas teha tahtsin, aga ei ole veel jõudnud. Ma ei saa elu sees ühe nädalaga kõike ära teha! Mul on nii palju ideid, aga samas ma olen tujust ära ja parema meelega vedelen Omari kaisus.
Selle nädala jooksul saab olema rohkem pisaraid kui terve aasta peale kokku. Minu argentiina emme ja issi on ka tujust ära, sest nad ei taha oma tütart minema lasta.

Nüüd rääkides natuke praktilistest asjadest... ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kingitused kohvrisse mahutan! Viimasel ajal kõik kingivad mulle asju ja mul ei ole kohvris ruumi kõige jaoks. Pean jätma siia majja terve kastitäie asju, millele hiljem järgi tulla. Praeguste plaanide kohaselt tulen uusaastaks, sest eesti uusaastapidustused on väga igavad, võrreldes nende pidudega, mis siin maha peetakse.

Lõpuks ometi sai üks jubedus läbi

Kool hakkas mulle lõpuks nii pinda käima, et ma ei jaksanud enam. 16. juunist alates ma enam tundides käinud ei ole, sest ma olen nüüd Argentiinas külalise mitte vahetusõpilasena.

Meeleolujoon üle pika aja

Nagu minu meeleolujoonel näha, on kool viimaste kuude jooksul mu tuju kõvasti allapoole tirinud.
7 - Uue perega kõik hästi
8 - Kool, kus mitte midagi ei õpita ja klassikaaslased ajavad igavat juttu terve päeva
9 - Uued projektid ja kooli lõpp

Ma võtsin paar nädalat tagasi ette uue projekti, mis on mu tuju kõvasti tõstnud. Ma ei tahtnud tükk aega seda avaldada, aga mõtlesin lõpuks ikka ümber. Hakkasin kirjutama järjekordset raamatut. Ütlen järjekordset, sest ma olen varem ka kirjutanud, aga need ei ole lihtsalt päevavalgusele jõudnud, sest need olid nii khm... Seekord ma võtan ennast kokku ja näen vaeva, et kasvõi mõned ideed raamaturiiulile saada. Minu argentiina emme elab mulle, sära silmis, kaasa ja räägib bestselleritest, kuigi ma üritan teda maha rahustada ja teha talle selgeks, et raamatumaailmas asjad nii kergelt ei käi. Minu teos on minu jaoks. Ma ei tea, kas ma tahan seda lugeda anda, aga ma kindlasti tahan, et see koguks tolmu mu riiulil.
Mu tuju tegi kohe raamatut kirjutama hakates täieliku pöörde (jõnks meeleolujoonel). Elul oleks nagu jälle mõte! See kindlasti tundub väga drastiline ja uskumatu, aga nii on, lapsed. Kirjanikutöö ja muu loominguline tegevus teeb mind väga õnnelikuks.

Kunstiteos füüsika vihikus, mis on tegelikult väga sügavamõtteline, kui te pihta saate

Nüüd natuke nalja ka. Kas te teate, kui tüütu on see, kui klassi akna taga puu otsas elab papagoi? Eestlased vist ei kujuta ette, milline peavalu see on. Need vastikud ju õpivad igasuguseid sõnu ja siis karjuvad meie peale! Õpetajad on väga vihased, sest ei ole eriti tore, kui nad üritavad seletada midagi ja siis papagoi karjub: "Libuuuuuuuuuuu!" (tõestisündinud lugu).

Ühel päeval teatas mataõpetaja meile, et nädala pärast tuleb kontrolltöö ja papagoi kisas: "Noooooooooooo!".

Ma ise harjusin sellega lõpuks nii ära, et ma täitsa unustasin blogisse kirjutada. Ropendavad papagoid akna all on ju normaalne? Või ei ole?

Otsustasin teha nimekirja asjadest, mis mulle tunduvad normaalsed, aga teile võibolla mitte:

• Kooli koridoris jooksevad koerad
• Tunnis istutakse jopede ja sallidega, sest kütet ei ole
• Ma tean täpselt, mitu last õpetajal on, kuidas tal abieluga läheb ja mida ta hommikusöögiks sõi
• 10 kraadi sooja on jääaeg
• Mootorratastel korraga 1-4 inimest
• Autos korraga 1-∞ inimest
• Roheline foorituli - liigu; punane foorituli - liigu kiiremini
• Ülekäiguradasid ei eksisteeri
• Eeslid kõnnivad kesklinnas
• Toidupoe lihaleti kõrval ripuvad surnud loomad pea alaspidi
• Autot õpitakse juhtima kohe, kui jalad pedaalideni ulatuvad
• Tähtsate jalgpallimängude ajal pannakse kool kinni
• Tähtsate jalgpallimängude ajal on 100% elanikest teleka ees
• Pidu algab reede pärastlõunal ja lõppeb pühapäeva õhtul
• Esimene asi, mis vaesed inimesed endale ostavad, on kõlarid. Mitte voodi, mitte uks... kõlarid
• Muusikat ei saa ilma kaasalaulmata kuulata. Isegi mitte kõrvaklappidest
• Kõik söövad küpsiseid iga päev
• Ainult kaks magusat sarvesaia karamelliga päevas peetakse dieediks
• Lapsi peres 3-∞, lapsi vaesemates peredes 8-∞
• Kõneaeg on nõrkadele
• Kool 1km kaugusel - autoga kooli
• Riided ja ehted määravad inimese populaarsuse (või juuksevärv)
• Kartuleid ei praeta, kartuleid friteeritakse
• Must leib (otsetõlkes) on helepruuni värviga
• Paks laps, ilus laps
• Hea õpilane on see, kes ei jää midagi kordama

Ma võiks lõpmatuseni seda nimekirja täita.

Argentiinlane matet joomas palmi all

Vahetusaastat kokkuvõttev lugu

Oh vaesekesed seal Eestis on jälle infopuuduses!

Elu on lihtsalt nii tavaline, et mul pole midagi sellest enam kirjutada. Kui Eesti yfukad mulle seletasid, et blogid jäävad unarusse, sest lõpuks nagu pole midagi enam kirjutada, siis ma neid ei uskunud. Nüüd usun. Meil tõesti ei toimu enam midagi märkimisväärset (vähemalt minu jaoks mitte, sest ma olen ära harjunud).
Ma jäin vahepeal haigeks ja puudusin koolist terve nädala, mis tähendab, et mul on palju järeltöid, aga ma hakkan juba mõtlema, et miks üldse järeltöid teha, kui ma kuu aja pärast enam koolis käima ei pea. Ma jään küll kuu aega kauemaks, aga yfu programm lõppeb juunis. Peale seda ma olen lihtsalt oma peres külaline ja yfu reeglid enam "ei kehti". Teen kõike omal vastutusel. Muidugi kodused reeglid jäävad ikka samaks, sest mu pereliikmed võivad mu välja visata, kui ma sõnakuulmatuks hakkan.
Niisiis ma koolitöödele enam nii palju ei keskendu, aga tegemist on ikka palju. Olen tükk aega igasuguseid projekte edasi lükanud ja nüüd tuleb kuskilt otsast peale hakata. Pereisa tahab oma vanematest joonistusi ja ühte seinamaali, ema tahab koridori seinale maastikumaali, sõbrannad tahavad sokke, salle, mütse jne. Kõik tahavad minu käsitööoskust ära kasutada. Lisaks võiks ma lõpuks bolichevideoga ühele poole saada...

Alanud vihmahooaeg ja Omari täditütar, sest kõik on kellegi lehmalellepojad siin

Kui ma perega Cordobas vanemal vennal külas olin, siis helistati mulle yfult ja hakati mingit kojusõiduinfot edasi andma. Ma tahtsin telefoni käest ära panna ja teha nägu, et seda ei juhtunud. Mul kästi enda vahetusaastast kokkuvõtva jutu kirjutada või video teha vms, et kodulehele üles panna. Otsustasin teiega jagada jutu eestikeelset mustandit, mida ma hiljem tõlkima pean.

***

Vahetusõpilaseks minemine oli alati minu unistus, aga ma ei arvanud, et ma kunagi selleni jõuan, kuni mu emme mulle YFU-t tutvustas ja mind praktiliselt uksest välja maailma avastama tõugata tahtis. Paberimajandus käis päris kiiresti ja 8 kuud hiljem olingi juba lennujaamas.

Kohale jõudes oli kõik nii kummaline. Mu aju kohe ei teadnud, mis asjast arvata, nii et meeleolu mõttes olin ma paar nädalat üsna tuim. Uus keel ja uued inimesed olid väsitavad. 

Kui ma esialgsest segadusest üle sain, hakkasin kindlameelselt hispaania keelt õppima. Ma olen väga nohik, nii et ma tegin kõik kodused tööd korralikult ära ja õppisin lisaks tegusõnade pööramist ja grammatikat. Kogu see pingutus tuli kasuks - mu hostvanemad ütlesid, et ma oskasin paari kuuga paremini rääkida kui eelnevad vahetusõpilased terve aastaga. Sellegipoolest oli mul sõprade seltsis alati eneseväljendamisega raskusi, sest ma ei suutnud oma keerulisi tundeid neile selgitada. Lisaks sellele koosnes suur osa minu huumorist sõnamängudest ja muudest keeleoskusega seonduvatest veiderdustest, nii et ma tundsin ennast igavana. 

Minu keeleprobleemidele vaatamata olin ma esimese poole aastast kohutavalt populaarne. Olin koguaeg inimestega ümbritsetud (eriti poistega, sest ma olin ainuke blondiin terves linnas). Alguses oli täitsa tore, aga hiljem tüütas ära, sest kõik jutuajamised olid liiga pealiskaudsed ja kõik olid minu, põhjamaalase, jaoks liiga lärmakad. Nüüd ma käin kapuutsiga imelikel kellaaegadel poes, et mind liialt ei jõllitataks. 

Peale uusaastat oli minu vahetusaasta kõige kurvem hetk, sest ma pidin pere vahetama. Sellel hetkel kinnitasin endale, et see oli mõlema osapoole süü, aga nüüd olen aru saanud, et ma tegelikult kannatasin ikka päris ebameeldivaid asju. Ma lihtsalt tegin viimase hetkeni näo, et kõik on korras. Nagu ma alati ütlen: "Lõpuks saab alati kõik korda" - mu parima sõbranna pere võttis mind endale uueks tütreks ja kõik loksus jälle paika. Käisime reisimas ja ma vaikselt taastusin halvast elamusest.

Kui suvi läbi sai ja kool jälle hakkas, tuli mul nohikuhoog jälle peale ja ma hakkasin maksimumpunktide peale tehtud töid koguma (käesolevaga on mul neid 15). Mu klassikaaslased ja õpetajad nüüd arvavad, et kõik eestlased on sellised. Mind vaadatakse kui mingit imelooma, kes räägib mitmes keeles ja teab asju psühholoogiast, keemiast ja füüsikast, mida normaalsed inimesed teadma ei peaks. 

Mulle jõudis peale suve kohale, et oskan lõpuks ometi ennast hispaania keeles väljendada. Peaksin selle eest tänama ühte väga erilist inimest, kes on kindlasti minu vahetusaasta väga tähtis osa - Omari. Pikad vestlused, mis me temaga maha pidasime, panid mind algul proovile, sest meil mõlemal on suur filosoofiahuvi ja palju ideid. Esimeste kuude jooksul oli ta väga kannatlik ja üritas minu mõtetest aru saada. Hiljem läks asi aina kergemaks. 

Ma ei arvanud, et lähima paari aasta jooksul tõelist armastust tunda saan. Ma isegi ei osanud ette kujutada, et leian selle siin, Argentiinas. Yfukad ei toeta selliste suhete loomist vahetusaasta jooksul, aga ma arvan, et just Omari pärast ei tulnud mul koduigatsus kordagi kallale. Tema täitis poisi, parima sõbra ja tugiisiku rolli. Misiganes masendavad mõtted mulle kallale tulid, tema ajas nad minema. 

Nüüd hakkab mulle väga valusalt kohale jõudma, et varsti pean Eestisse tagasi minema. Mulle ei meeldi sellele mõelda ja olen pikalt eitusfaasis elanud. Eesti elu tundub nii kauge ja võõras. Eesti keel tundub kummaline, sest mu mõtted on hispaaniakeelsed.

Ainuke mõte, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla tulla. Hetkeseisuga plaanin uusaastaks siia lennata, sest uusaastapidustused on siin palju lõbusamad kui Eestis. Üritan ülejäänud kuude jooksul viimast võtta ja võimalikult palju perega aega veeta, sest kui ma lõpuks tagasi jõuan, siis jõuab ka koduigatsus kohale. Ma igatsen juba praegu Argentiinat, kuigi ma pole veel ära läinudki.

***

Nagu selles tekstis võibolla näha, on minu mõtted ajaga muutunud. Ilmselt ei ole see teile veel selge, aga ma vaatan nüüd paar kuud hiljem asju hoopis teise pilguga. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, vaatan neid kolmanda pilguga. Paar aastat hiljem neljandaga. Muutuseid on alati põnev jälgida, aga iseenda muutumist on vist kõige põnevam. 

Kõik need jutud, mida yfukad räägivad inimeste muutumisest, on tõsi. Ma saan nüüd ka sellest aru, mis nad mõtlesid selle jutuga, et vahetusõpilane murrab oma kultuuri raamidest lahti ja leiab vahetusaasta jooksul iseennast. Ma leidsin ennast kohast, kus kõik inimesed mõtlevad ja käituvad teistmoodi, ja ma muutusin. See ei tähenda, et ma muutusin rohkem argentiinlaseks (kuigi ka see on tõsi). See tähendab, et mul ei olnud minu ühiskonda, kes minu mõtlemist mõjutaks. Kõik minu ideed sündisid minust ja ainult minust. Ma ei tunne ennast enam nagu eestlane ega argentiinlane. Ma olen maailmakodanik Kaisa vol 2.0 - innovaatiline ja iseseisev versioon. 

Kummaline vestlus õhtusöögilauas

Kaisa istub õhtusöögilauas ja on kummaliselt vaikne. Pereisa küsib: "Kas sul on miskit häda, Kaisakene?". Kaisa vaatab natukene segaduses pilguga isale otsa ja siis vastab: "Ma olen väga SEGADUSES ja mul on suur hingepiin, sest MA EI TEA, mida ma oma eluga peale tahan hakata ja mis mu tulevik mulle toob ja mis on minu tõelised väärtused ja tõelised unistused! Ma elan päevast päeva mõeldes nendele asjadele ja ma ei suuda mitte midagi välja mõelda! Aeg hakkab otsa saama ja mõne aasta pärast pean ma juba valima, mida ma õppida tahan, kus ma elada tahan jne. Ma ei tea, mis mu elu mõte on. Ma ei tea mitte midagi ja mul on sellest SUUR STRESS." Kogu pere jääb suu ammuli vaest last vaatama ja pereisa ütleb: "Ok."

See oli nüüd tõestisündinud lugu.

Ilus foto:

Maailma ilusaim paarike

Juuste maha lõikamine

See video on natukene hilja peale jäänud, sest Facebooki kaudu sai suurem osa minu tuttavatest juba teada, millega ma vahepeal hakkama olen saanud.

Jälle alanud kool

Olen nüüd päris tükk aega koolis käinud jälle. Kool on siin vist ainuke asi, mis mind tõesti masendusse ajab. Ma arvan, et teised normaalsed inimesed oleksid õnnelikud, et nad saavad lihtsalt terve päeva koolis ükskõik mida teha, sest uut õppematerjali praktiliselt ei ole ja ühe teema kallal nokitsetakse mitu nädalat, aga mina ei ole selline. Minu tuttavad ilmselt teavad, et ma olen kõige nohikum inimene maamuna peal ja ma vajan uusi teadmisi koguaeg, nii et päevad läbi ühe koha peal istumine ja mitte midagi tegemine ajab mind HULLUKS. Ma oleksin mata tunnis peaaegu nutma hakanud, sest ülesanded olid liiga kerged... Lisaks sellele sain ma mataõpsi käest õiendada, et ma tunnis pidevalt magama jäin. Ma tõepoolest ei tea, miks mind noorematega ühte klassi pandi, kui ma tegelikult teadmiste põhjal võiks juba siinse gümnaasiumi lõpetanud olla. Ma tulen alati koolist õnnetuna ja stressis koju, istun köögi laua taha ja hakkan koduseid töid tegema (ma olen oma klassis põhimõtteliselt ainuke, kes suvatseb koduseid töid teha).

Eelmisel aastal ma kuidagi kannatasin seda olukorda koolis, sest ma sain hispaania keelt tunni ajal õppida, aga nüüd on olukord palju nõmedam. Ma võiks ju oma hispaania keelt praktiseerida ja klassikaaslastega rääkida, aga neil on vaja õppida. Nende jaoks on kõik uus ja keeruline, nii et ma ei tohiks kedagi tunni ajal segada. Nii ma siis vahin lakke, sodin vihikusse ja ootan, et koolipäev läbi saaks. Ma istuksin palju parema meelega kodus, jooks matesid emmekesega ja õpiks internetis midagi kasulikku, aga EI... Õnneks lubavad mul vanemad iga pisema nohu ja köhaga koju jääda. Hetkel olen ma näiteks kodus pikali ja uimane, sest talve algusega jäävad mulle igasugused latiinoviirused külge. 

Kui kooliasi välja arvata, siis mul läheb väga hästi. Kui ma koolist koju jõuan kell 1, siis olen ülejäänud päeva väga õnnelik, sest mul on palju tegevust. Käin nüüd 3 korda nädalas emme ja õega pilateses ja võibolla alustan ka rahvatantsu õppimist, kui aega üle jääb.

Minu praegune tavaline päevaplaan:

6.25 - Emme äratab üles

6.40 - Joon õega tassi emme valmistatud capuchinot 

6.55 - Astun uksest välja, kõnnin ümber nurga ja olen juba koolis

7.00 - Rivistus

7.10-13.00 - Tunnid

13.10 - Istun köögis laua taga ja teen koduseid ülesandeid

14.00 - Lõunasöök kogu perega

14.30 - 16.30 Siesta. Magan, istun arvutis või joonistan

17.00-18.00 - pilates või 18.30-19.30 - kehaline kasvatus

19.00 - Matejoomine

22.00 - Õhtusöök

01.00 - Magama

Peale siestat on iga päev erinev, sest meil käivad sõbrad ja pereliikmed koguaeg uksest sise-välja ja mingit erilist plaanimist ei toimu. Minu Omarikene sajab ka vahest kella nelja paiku uksest sisse ja äratab mind üles. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. 

Lupega enne bolichet

YFU reis Barilochesse

See reis oli parim reis minu elus täiesti kindlalt. Ma teadsin, et sellest tuleb lõbus reis, aga ma ei osanud kunagi arvata, et 1 nädalaga suudan endale teha sõbrad terveks eluks ja kõik vahetusaasta raskused selja taha jätta. Reisilt tuli tagasi veel õnnelikum Kaisu.
Ma võin teile ju jutustada, mis me seal tegime, aga seda imelist tunnet ma teile seletada lihtsalt ei suuda.

16 PÜHAPÄEV
Kell 20.30 hakkas buss Mar del Platast sõitma. Istusin mugaval istmel, olin veidi ärevil, lehvitasin oma perekesele ja mulle meenus see hetk, kui ma Buenos Airesest esimest kora üksi Añatuya poole sõitsin. Nüüd on busside süsteem mulle juba tuttav ja probleemide tekkides oskan asju hispaania keeles lahendada.
Lasin istmel seljatoe alla, kõrvaklapid pähe ja hakkasin cumbiat kuulama nagu ehtne argentiinlane.

17 ESMASPÄEV
Öö möödus kiiresti ja päikesetõus tuli ruttu. Bussiistmed on nii mõnusad, et saab ilma probleemideta magada. Panin silmad kinni, tegin lahti ja nägin metsasid. Panin silmad kinni, tegin lahti ja nägin mägesid. Silmad kinni, silmad lahti ja nägin järvesid. Maastik ja kliima muutusid iga tunniga.
Viimased tunnid reisist möödusid muidugi jube aeglaselt, sest kõik need Barilochesse suunduvad bussikesed vingerdasid vaikselt mägedest üles-alla pikas rivis.
Lõpuks jõudis buss kohale, sain oma kodinad kätte ja juba nägin bussijaama akende taga teise eesti tüdruku tuttavat nägu. Tahtsin kohe sinna minna, aga pidin enne oma kotid järgmisesse bussikesse tõstma.
Nii hea oli jälle tuttavaid heledate silmadega näolapikesi näha! Meid vahetusõpilasi oli reisil 21.
Hakkasin teise eestlase, Katariinaga, juttu rääkima ja see esti keel kuidagi ei tulnud välja! Nii raske oli sõnu hääldada, neid meelde tuletada ja teksti sisse hüppasid pidevalt hispaaniakeelsed sõnad ja väljandid. Ma ausalt ei arvanud, et emakeel niiviisi ununeda võib! Vahetasime muljeid terve tee laagriplatsini.
Kui me kohale jõudsime, siis ma ei suutnud lihtsalt uskuda, kui ilus see koht oli! Laagriplats oli järve ääres kõrgete kuuskede ja eksootiliste okaspuude all. Teisel pool järve olid mäed. Igal pool olid mäed!

Igahommikune vaade

Meie pisike kämping suurte puude all

Naudime sooja (mitte palavat) päikest

Kuna me olime rahvuspargi sees, siis elektrit ei olnud. Generaator pandi ainult õhtul paariks tunniks tööle. Joogivesi tuli otse mäe seest, sest siinne vesi on veel puhtam ja tervislikum kui see, mida poest pudelis osta saab. Söögid ja asjad tegime ise gruppides valmis ja üleüldiselt oli see elukorraldus seal põnev ja hea vaheldus.
Mängisime peale esimest õhtusööki yfule iseloomulikke nimeõppimismänge ja peale seda läksime kõik koos järve äärde tähti vaatama. Ilm oli imeline! Taevas oli täiesti selge, õhk kergelt jahe ja tuulevaikne. Järvevee pealt peegeldusid mägede siluetid, tähed ja täiskuu. Kuulda oli ainult elektrigeneraatori vaikset surinat puude taga, kohati mõnda prääksatust ja kui eriti tähelepanelikult kuulata, siis oli võimalik ka imepisikeste järvelainete loksumist eristada.

18 TEISIPÄEV
Ärkasime jahedas kämpingus ja saime hommikusöögiks sooja kkaod. Meile jagati igasuguseid ülesandeid kätte ja siis me koristasime, kokkasime, organiseerisime ja tegime kõike, mis vaja. Neid töid tehes tundsin, et see laager on minu laager. Kõik asjad said tehtud suure armastusega. Isegi vetsupottide pesemine.

Tööde tegemiseks gruppidesse jagamine

Peale meie enda valmistatud lõunasööki pakiti meid bussikeste peale, et mägesid pildistama minna. Bariloche kesklinnas oli 2-tunnine šoppamiseks mõeldud paus. Ostsin omale sooja Bariloche dressika ja šokolaadikarukesi perele.

Kõige õnnelikum Kaisa oma uue dressikaga

Tagasi sõites laulsime laule igasugustes keeltes ja saime nii paju naerda. Yfukatel ei saa jutt kunagi otsa. Rääkisima Argentiina provintside erinevustest, ilusatest latiinopoistest ja vahetusperedest. Meie muidugi Katariinaga räägime Santiago ja Tucumani maakate slängi, mis tundub teistele imelik.

Rääkides keelest, ma ütleks, et mul läheb ikka väga hästi. Mõned siin ei oska ikka veel sõnu lauses ritta seada. Ma isegi ei pea selle peale mõtlema! Hoopis eesti keel on keeruline. Ma suutsin igast jama kokku ajada eesti keeles, aga Katariina ei pannud tähelegi, sest tema aju ka enam ei võta seda ugri-mugrit.

Õhtusöögiks oli imeline asado, mis ajas nii mõnelgi silmad särama. Peale sööki tuli meil ilge tantsimise isu, nii et me lasime telefonist erinevat argentiina muusikat ja tegime oma pisikese boliche.

19 KOLMAPÄEV

Hommikul ärkasime veel külmemas toas, mis pani mind natuke Añatuyat igatsema. Äratuseks tuli Marcos (üks kasvatajatest) meile kitarri mängima. Peale söömist läksime mööda järveäärset metsa jalutama ja saime ennast isegi korraks vette kasta. Vesi. Oli. Külm. Mul pärast kõik valutas!

Istusime kõik järve ääres, jõime matet ja imetlesime mägesid. Ma uurisin muidugi muru sees olevaid putukaid ka ja siis mind vaadati imelikult.

Tundus, nagu me oleks mitu tundi mõnulenud päikese käes. Jõime matet, ajasime vaikselt juttu, päevitasime ja imetlesime loodust. Aeg lihtsalt kadus ära ja südames oli täielik rahu. Ma ei mõelnud minevikule ega tulevikule ja lihtsalt nautisin.

Pöörake tähelepanu järvevee värvile

20 NELJAPÄEV

Hommikul aeti meid veel varem üles ja õues oli VEEL külmem. Pidime end kiiresti ennast valmis panema, et esimest korda mäkke tõusta. Eesmärk oli jõuda pisikese koseni, sest kohe äkki täitsa tippu ronimine oleks liialt ära väsitanud. Pinnas, mille peal me ronisime, oli väga vahelusrikas ja keeruline. Koguaeg oli vaja tähelepanelikult jälgida, kuhu sa jala paned. Mõned käisid pikali ka, aga õnneks midagi väga hullu ei juhtunud.

Kiviklibu ja metsatulekahjus ümber kukkunud puud

Mäenõlvakud aina järsemad

Veepudelit sai iga hetk ojakeses täita

Kohal

Jõudsime lõpuks pisikese kose juurde, kus saime natuke puhata, ja siis pidime juba laskuma hakkama. Peale seda pikka retke ei olnud kellelgi tuju midagi erilist teha, nii et meile anti palju vaba aega. Eesti laagrites oleksid kõik oma tubadesse läinud, aga meil (juba argentiinlastel) oli sisemine vajadus kõik koos olla. Vedelesime üksteise otsas järve ääres ja nautisime ilusat ilma.

Kõik koos järve ääres

Kuni päikeseloojanguni me põhimõtteliselt ainult sõime ja lebotasime. Peale õhtusööki mängisime pimedas ühte mängu, kus pidi gruppides käest kinni ringi jooksma ja erinevaid tegelaskujusid otsima. Iga grupi paberil oli kirjas midagi näiteks "hull blondiin" ja siis me pidime ta hääle järgi üles otsima. Koperdasime käbide otsas, surime naeru kätte ja jooksime end hingetuks. Sellest hoolimata saime viimase koha.

REEDE 21

Meid aeti veel varem üles, et veel pikemale retkele minna. Seekord võis asja tõesti mäkketõusuks nimetada. Rada ei olnud küll kive täis, aga sellegipoolest ei olnud ronimine kerge. Tõusime, tõusime ja iga servakese juures mõtlesin, et oleme tipus, aga iga serva tagant ilmus uuesti suur kivisein. Lõpuks jõudsime viimasest nõlvakust üles ja meile avanes mailma ilusaim vaade ümbritsevatest mägedest. Mõnedel oli isegi lund näha tipus.

Väike paus nõlva peal

Viimane pingutus

Kohal

Väsinud sõjamaalinguga eestlased

Lumine tipp

Pisike Kaisa suurte mägede kõrval

Meie

Laagriplats mäe tipust

Pakkisime söögid lahti ja hakkasime lõunatama, kui märkasime, et kaugelt läheneb üks linnuke. Ta tundus taevas nii pisike, aga lähemale lennates jõudis kohale, et tegemist ei ole hoopis mitte väikese linnukese vaid suure kondoriga, kelle tiivaulatus oli 2 meetrit. Uudishimulik kondorlinnuke lendas mitu korda üle meie peade. Ma sõin rahulikult võileiba ja kui selle hiiglasliku linnu vari minust mööda ujus, siis ma oleks ehmatusest peaaegu mäenõlva pealt alla kukkunud. 

Me olime kõik väga väsinud ja ma isegi jäin korraks kaljuserval magama. Liiga kaua meil puhata ei lastud, nii et ikka veel väsinud jalgadega oli vaja laskuma hakata. 

Normaalne asukoht lõunauinakuks

Kõik on väsinud

Laskudes oli mul alguses kõik korras, aga siis otsustasid mul villikesed varvaste otsas katki minna, nii et iga samm tundus, nagu keegi riiviks mu varbaid. Lisaks sellele ajasime laskudes jubedalt liivatolmu üles, nii et ma aina aevastasin. Iseenesest oli lõbus laskuda, sest pidi veel rohkem tähele panema, kuidas oma jalgu täpselt paigutada. Vahepeal niisama istuli alla libiseda oli ka tore, aga see ajas veel rohkem tolmu üles. Olime kõik pruuni kihiga kaetud. 

Ühe lühikese pausi ajal võtsin oma tossu jalast ära, kallasin sealt pool kilo liiva välja ja siis keeldusin seda tagasi panemast. Vaidlestin ja kirjusin tükk aega, kuni mulle ajutine plaaster muretseti.

Ilus sokk

Ilus metslase jalg

Ilusad HD metslase varbad

Igaks juhuks ei tee seda pilti liiga suureks

Vana plaastri all ainuke puhas laik

Tagasi laagrisse jõudes olin rampväsinud ja näljane, aga peale lõunat süüakse ju ainult küpsiseid ja teed, mis ajasid mul veel rohkem kõhu valutama. Üritasin kuidagi elus püsida. Sellel hetkel ma küll ei saanud aru, kuidas kõik teised saavad mingit seltskonnaelu elada peale mäkke ronimist. Ma viskasin voodisse pikali ja jäin peaaegu magama, kui kuulsin ukse taga kitarrimängu. Tegin ukse lahti ja avastasin, et terve meie kämpingu terrass oli rahvast täis. Poisid mängisid kitarri ja kõik ajasid omavahel juttu. Vedasin oma magamiskoti välja ja istusin ka teiste keskele. 

Peale pikka puhkepausi pidime jälle tööle hakkama. Meie grupp pidi küttepuid metsast tooma. Vedasime suure hunniku kohale ja töö keskel õpetasin ma ameeriklasele hispaania keelt. Tema kohe üldse ei tajunud veel asja. Pöörasime tegusõnu ja moodustasime lauseid, kuni ta lõpuks midagi mõikama hakkas.

22 LAUPÄEV

Eesti blondiinid

Sõitsime bussikestega jälle mägedesse. Mul oli hea meel, et me jala minema ei pidanud, sest ma sain ennast vaevu püsti hommikul. Käisime Tronadori liustikke vaatamas. Õues oli väga palav ja ma põletasin oma ninaotsa mõnusalt punaseks. Kuumuse käes sulav liustik iga natukese aja tagant murdus lahti, kukkus neli meetrit allapoole ja tegi kiviseina vastu katki purunedes mürinat.

YFU Eesti õpilased YFU Argentiina lipuga

Argentiina T-särgiga Kaisa ootab varingut

Minu lemmik tailane

Hiljem käisime ka ühe kosekese juures, mis asus väga kummalises metsas. Mets oli meist pikemaid kõrkjaid täis.

Laudtee läbi kummalise metsa

Õhtul peale söömist seletati meile, kuidas mängida inimeste jälgimise mängu. Igaüks sai loosiga oma jälgitava nime ja me pidime iga kord peale söömist midagi selle inimese kohta ütlema. Nende tunnuste põhjal oli vaja ära arvata, kes mind jälgib.
Kuna kätte oli jõudnud juba eelviimase päeva õhtu, siis ei tahtnud keegi magama minna. Istusime veel tükk aega peale tulede kustutamist sööklas ja kuulasime küünlavalgel kitarrimängu.

PÜHAPÄEV 23
Jõudis kätte viimane tervik laagripäev. Me olime kõik oma koos veedetud aja üle õnnelikud, aga samas ka väga kurvad, et reisi lõpp lähenema hakkas. Lõunasöögiks tehti jälle uhke asado, mille üle muidugi rõõmustati.
Pidime täitma paar lehte küsimustega vahetusaasta kohta, et kõik läbi mõelda ja analüüsida. Kui ma oleks ikka veel oma eelneva perega, oleks mul palju negatiivset kirjutada olnud, aga uue perega kadusid kõik probleemid ära, nii et ma sain ainult positiivset mula sinna kirjutada. Need lehed jäid yfukate kätte ja ma ei tea, mis nendega peale hakatakase.
See viimane päev möödus kuidagi eriti kiiresti. Õhtul mängisime viimase roundi jälgimismängu ja pidime oma jälgijad ära arvama. Ma sain juba esimeste vihjete põhjal aru, kes mind jälgis. Mind jälgis üks laagri korraldajatest, kes on nüüdseks saanud juba nagu iidoliks. Ilma temata oleks laager hoopis teistsugune olnud. Ta oli kõigile nagu lõbus vanaisa, kes jutustas õhtul lugusid, viis matkadele ja õpetas uusi asju.

Mundi, minu jälgija

Peale õhtust mängu korraldati meile midagi, mis muutis laagri unustamatuks. Korraldati viimase laagripäeva puhul hüvastijätuks metsas tseremoonia.
Pidime kõndima täielikus vaikuses hanereas metsa lõkke äärde. Vaatasin pimeduses mäe ja puude siluette, tähti, kuulasin kõiki neid metsahelisid ja üritasin kõige sellega hüvasti jätta. Metsas olid puude vahel küünlad põlema pandud, mis muutsid selle hetke veel maagilisemaks. Kõik oli lihtsalt nii ilus. Lõkkeplatsile lähenedes hakkas kostma vaikset kitarrimängu, mis oli viimane piisk. Mul hakkasid pisarad voolama ja ma polnud ainuke.
Istusime kõik lõkke äärde ja kuulasime muusikat, kuni Mundi vaikuse katkestas. Ta lasi meil kõigil öelda ühe sõna, mis võtaks kokku terve meie laagri. Ma ütlesin "unustamatu". Kõlasid näiteks: perekond, sõbrad, õnn ja unustamatu. Unustamatu, unustamatu, unustamatu...
Tõusime gruppide kaupa püsti ja lugesime ette varem koostatud tänukirjad ja siis kallistasime kõik üksteist läbi, et hüvasti jätta. Me Katariinaga nutsime nii palju (varem külmad tundetud eestlased).
Istusime jälle lõkke äärde, aga seekord lähemale, sest õues hakkas juba päris jahedaks minema. Olime õlg õla vastas üksteise kõrval, laulsime kitarrisaatel laagrilaule, jutustasime uuesti kõiki neid grupisiseseid nalju, mida nii palju kordi juba jutustada oli saanud. Mul oli hinges täielik rõõmutunne sellel hetkel, sest tundus, nagu aeg ei eksisteeriks. Suutsime üheks õhtuks lihtsalt aja ära unustada... aja, mis meile nii palju haiget on teinud ja mida rohkem ta edasi läheb, seda rohkem ta haiget tegema hakkab. See tseremoonia jättis mulle südamesse nii sügava jälje, et seda ei ole võimalik unustada.
Laagriplatsile tagasi jõudes ei tahtnud me mitte mingil juhul magama minna, nii et me lollitasime veel tükk aega järve ääres. Surusime ennast kõik kokku nagu pingviinid, et mitte külma saada. Kahjuks ei saanud terve öö üleval olla, sest järgmisel päeval oli vaja veel palju tööd teha.

ESMASPÄEV 24
Hommikul ennast üles ajada oli keeruline. Pidime kiiresti sööma minema ja kohe peale söömist tööle hakkama. Oli vaja kõik kämpingud tühjaks teha, koristada, põrandaid pesta, vannitoad korda teha, köögis asjad kokku pakkida jne. Kõik panid kuskil käpa külge ja paari tunniga sai suurem osa tehtud. Kui esimene grupp inimesi lahkus, siis voolas juba pisaraid. Meie grupp oli viimane, nii et me saime laagriplatsil veel tunnikese lebotada ja võileibu kaasa teha.
Nädala jooksul tuli välja, et ma ei pidanudki üksi Santiagosse sõitma. Katariina ja veel paar tüdrukut läksid sama bussiga. Minu iste oli alumisel korrusel ja nende omad ülemisel, nii et ma sain esimesel õhtul ainult külas käia. Järgmisel päeval oli buss täiesti tühi, nii et ma istusin tükk aega tüdrukutega üleval.
Santiagos bussi pealt maha astudes jätsin kõikidega hüvasti, sain kotid kätte ja jäin bussi ees Omari ootama, kes pidi mulle vastu tulema, et järgmise bussipileti mulle kätte toimetada. Ta oli õnnekombel just siis Santiagos, nii et ma ei pidanud bussipileti hankimise pärast muretsema.
Omaril oli telefon väljas, nii et ma ootasin murelikult bussi ees. Tüdrukud veel jälgisid mind bussi ülemisest aknast, kui Omar lõpuks kohale ilmus. Ma ei tundnud teda alguses äragi, sest olin ju terve veebruari reisinud.

Tüdrukud tegid bussiaknast pildi õnnelikust taaskohtumisest :)

Sain tunnikese provintsi pealinnas ringi kõndida ja siis pidin jälle bussi peale minema, et lõpuks koju sõita. Plaani järgi oleks Omar pidanud minuga koos sõitma, aga tal oli vaja viimasel hetkel veel ülikoolis mõningaid asju vastata, nii et ma pidin üksi minema. Mul oli jube uni, aga ma kartsin magades mööda sõita, nii et ma üritasin ärkvel olla. Lõpuks kukkusin ikka ära, aga õnneks ärkasin paar tundi hiljem just oma kodulinnas üles.
Jõudsin lõpuks ometi koju. Kodus ootas mind ees uhke pidusöök ja ma oleks pidanud järgmisel päeval juba kooli minema, aga ma ei läinud, sest ma poleks mitte mingil juhul ennast hommikul üles saanud.

Reis läbi, suvevaheaeg läbi...