Viimased päevad ja reis

Eelviimasel päeval ehk laupäeval panin ma oma kohvri kokku. Ma olen imeline kohvripakkija, sest ma suutsin sinna mahutada:

• 1kg yerba matet
• 1 kast alfajoresid (maailma kõige maitsvamad asjad)
• 3 paari kontsakingi
• 1 paar suuri jooksutosse
• puust peeglividina, millel on sahtel (ma isegi ei oska seda kirjeldada, aga see on suur)
• kaks purki dulce de lechet
• kõik minu riided (2 korda rohkem, kui Argentiinasse jõudes kaasa võtsin)
• Igasugust muud kraami

Viimased päevad olid lõbusad, aga ma ei suutnud mitte ühtegi hetke tõeliselt nautida, sest mul oli halb tuju. Ma tülitsesin kõigiga ja nutsin iga pisikese asja peale, sest ma olin lihtsalt stressis. 

Pühapäeval oli sõbrapäev, nii et laupäeva öösel saime tüdrukutega kokku, jagasime kingitusi ja siis läksime viimast korda bolichesse. Mulle kingiti raamitud pilt kõikide sõbrannadega ja karp šokolaadikomme. Ma kudusin muidugi oma sõbrannale sokid nagu kord ja kohus. 

Tüdrukutega

Boliche oli nii rahvast täis, et seal ei saanud liikuda. Mul viskas kiiresti üle, sest ma oleks parema meelega kellegagi rahulikult olnud. Omar pidi mulle järgi tulema, aga ta lihtsalt ei mahtunud uksest sisse. Lõpuks surusin ennast inimeste vahelt uksest välja ja leidsin ta üles. 

Passisime terve öö ärkvel ja ei teinud eriti midagi, sest kummalgi ei olnud just eriti hea tuju. Lõpuks lasin tal magama minna, sest ta ütles, et ta lihtsalt ei taha enam minu äraminekule mõelda. Nutsin ennast kell 11 hommikul magama ja ärkasin kell 2 uuesti, pisarad silmas. Emme küpsetas mulle terve isuäratava põrsa, aga ma lihtsalt ei suutnud midagi süüa. Hiljem mul läks tuju õnneks natuke paremaks.

Bussijaamas ma suutsin isegi täiesti normaalne olla ja nalja visata. Buss jäi päris palju hiljaks, mille üle mul oli hea meel. Kui see lõpuks kohale jõudis ja ma pidin kõigiga hüvasti jätma, tulid pisarad uuesti silma. See oli kõige jubedam asi, mis ma olen tegema pidanud. 

Kõik, kes õigeks ajaks bussijaama jõudsid

Viimane suudlus

Istusin nuttes bussi peal ja lehvitasin kõigile. Esimesed paar tundi sõidust ma lihtsalt pillisin. Pärast ma ei jaksanud enam ja jäin magama. Magasin peaaegu terve reisi maha.

Buenos Airese bussijaamast lennujaama jõudmine ei olnud eriti raske, sest mul anti kodus täpsed juhised kätte. Jõudsin lennujaama kell 10 ja Katariina ütles, et ta jõuab kell 1. Tellisin omale süüa ja istusin mitu tundi arvutis. Kui kell lõpuks 1 sai ja Katariinast ei olnud märkigi muutusin ma natuke närviliseks. Ta jõudis alles kell 2 ja lend pidi väljuma kell 4. Ma kinnitasin endale, et meil on aega küll, sest öeldakse ju, et 2 tundi varem tuleb kohal olla. 

Jamasime tükk aega piletitega, sest informatsioonilauas olev poiss ei suutnud korralikult seletada, kus ckeck-in asub. Kui me lõpuks check-ini ära tegime ja kohvreid ära andma hakkasime, sain suure ehmatuse osaliseks. Leti taga olev noormees uuris mu passi ja ütles nii muuseas: "Sa ei jõua lennuki peale, sest sul on viisa aegunud ja sul ei ole piisavalt aega, et viisat pikendada. Me peame su piletid tühistama."

Viimane nädal

Ma olen siiamaani üritanud mitte mõelda sellele, et ma varsti lahkuma pean, aga lõpuks tehti ikka minu mullike katki. Pidin eile minema bussipileteid ostma, et pealinna sõita. Järgmisel pühapäeval kell 19.20 väljub buss ja ma pean selle päeva jooksul kõigiga hüvasti jätma. Istusin, pilet käes, tükk aega issi autos ja nutsin. Ainuke asi, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla lennata.
Mulle meeldiks paariks nädalaks Eestisse sõita, et kõigile tere öelda, ja siis tagasi koju tulla. Ma ei tea, kuidas ma Argentiinast eemal olemisega hakkama saan. Minu elu unistus on jätkuvalt Barilochesse või selle sarnasesse linna kolimine.
Alles nüüd tulevad mulle meelde kõik need asjad, mis ma Argentiinas teha tahtsin, aga ei ole veel jõudnud. Ma ei saa elu sees ühe nädalaga kõike ära teha! Mul on nii palju ideid, aga samas ma olen tujust ära ja parema meelega vedelen Omari kaisus.
Selle nädala jooksul saab olema rohkem pisaraid kui terve aasta peale kokku. Minu argentiina emme ja issi on ka tujust ära, sest nad ei taha oma tütart minema lasta.

Nüüd rääkides natuke praktilistest asjadest... ma ei kujuta ette, kuidas ma kõik oma kingitused kohvrisse mahutan! Viimasel ajal kõik kingivad mulle asju ja mul ei ole kohvris ruumi kõige jaoks. Pean jätma siia majja terve kastitäie asju, millele hiljem järgi tulla. Praeguste plaanide kohaselt tulen uusaastaks, sest eesti uusaastapidustused on väga igavad, võrreldes nende pidudega, mis siin maha peetakse.

Lõpuks ometi sai üks jubedus läbi

Kool hakkas mulle lõpuks nii pinda käima, et ma ei jaksanud enam. 16. juunist alates ma enam tundides käinud ei ole, sest ma olen nüüd Argentiinas külalise mitte vahetusõpilasena.

Meeleolujoon üle pika aja

Nagu minu meeleolujoonel näha, on kool viimaste kuude jooksul mu tuju kõvasti allapoole tirinud.
7 - Uue perega kõik hästi
8 - Kool, kus mitte midagi ei õpita ja klassikaaslased ajavad igavat juttu terve päeva
9 - Uued projektid ja kooli lõpp

Ma võtsin paar nädalat tagasi ette uue projekti, mis on mu tuju kõvasti tõstnud. Ma ei tahtnud tükk aega seda avaldada, aga mõtlesin lõpuks ikka ümber. Hakkasin kirjutama järjekordset raamatut. Ütlen järjekordset, sest ma olen varem ka kirjutanud, aga need ei ole lihtsalt päevavalgusele jõudnud, sest need olid nii khm... Seekord ma võtan ennast kokku ja näen vaeva, et kasvõi mõned ideed raamaturiiulile saada. Minu argentiina emme elab mulle, sära silmis, kaasa ja räägib bestselleritest, kuigi ma üritan teda maha rahustada ja teha talle selgeks, et raamatumaailmas asjad nii kergelt ei käi. Minu teos on minu jaoks. Ma ei tea, kas ma tahan seda lugeda anda, aga ma kindlasti tahan, et see koguks tolmu mu riiulil.
Mu tuju tegi kohe raamatut kirjutama hakates täieliku pöörde (jõnks meeleolujoonel). Elul oleks nagu jälle mõte! See kindlasti tundub väga drastiline ja uskumatu, aga nii on, lapsed. Kirjanikutöö ja muu loominguline tegevus teeb mind väga õnnelikuks.

Kunstiteos füüsika vihikus, mis on tegelikult väga sügavamõtteline, kui te pihta saate

Nüüd natuke nalja ka. Kas te teate, kui tüütu on see, kui klassi akna taga puu otsas elab papagoi? Eestlased vist ei kujuta ette, milline peavalu see on. Need vastikud ju õpivad igasuguseid sõnu ja siis karjuvad meie peale! Õpetajad on väga vihased, sest ei ole eriti tore, kui nad üritavad seletada midagi ja siis papagoi karjub: "Libuuuuuuuuuuu!" (tõestisündinud lugu).

Ühel päeval teatas mataõpetaja meile, et nädala pärast tuleb kontrolltöö ja papagoi kisas: "Noooooooooooo!".

Ma ise harjusin sellega lõpuks nii ära, et ma täitsa unustasin blogisse kirjutada. Ropendavad papagoid akna all on ju normaalne? Või ei ole?

Otsustasin teha nimekirja asjadest, mis mulle tunduvad normaalsed, aga teile võibolla mitte:

• Kooli koridoris jooksevad koerad
• Tunnis istutakse jopede ja sallidega, sest kütet ei ole
• Ma tean täpselt, mitu last õpetajal on, kuidas tal abieluga läheb ja mida ta hommikusöögiks sõi
• 10 kraadi sooja on jääaeg
• Mootorratastel korraga 1-4 inimest
• Autos korraga 1-∞ inimest
• Roheline foorituli - liigu; punane foorituli - liigu kiiremini
• Ülekäiguradasid ei eksisteeri
• Eeslid kõnnivad kesklinnas
• Toidupoe lihaleti kõrval ripuvad surnud loomad pea alaspidi
• Autot õpitakse juhtima kohe, kui jalad pedaalideni ulatuvad
• Tähtsate jalgpallimängude ajal pannakse kool kinni
• Tähtsate jalgpallimängude ajal on 100% elanikest teleka ees
• Pidu algab reede pärastlõunal ja lõppeb pühapäeva õhtul
• Esimene asi, mis vaesed inimesed endale ostavad, on kõlarid. Mitte voodi, mitte uks... kõlarid
• Muusikat ei saa ilma kaasalaulmata kuulata. Isegi mitte kõrvaklappidest
• Kõik söövad küpsiseid iga päev
• Ainult kaks magusat sarvesaia karamelliga päevas peetakse dieediks
• Lapsi peres 3-∞, lapsi vaesemates peredes 8-∞
• Kõneaeg on nõrkadele
• Kool 1km kaugusel - autoga kooli
• Riided ja ehted määravad inimese populaarsuse (või juuksevärv)
• Kartuleid ei praeta, kartuleid friteeritakse
• Must leib (otsetõlkes) on helepruuni värviga
• Paks laps, ilus laps
• Hea õpilane on see, kes ei jää midagi kordama

Ma võiks lõpmatuseni seda nimekirja täita.

Argentiinlane matet joomas palmi all

Vahetusaastat kokkuvõttev lugu

Oh vaesekesed seal Eestis on jälle infopuuduses!

Elu on lihtsalt nii tavaline, et mul pole midagi sellest enam kirjutada. Kui Eesti yfukad mulle seletasid, et blogid jäävad unarusse, sest lõpuks nagu pole midagi enam kirjutada, siis ma neid ei uskunud. Nüüd usun. Meil tõesti ei toimu enam midagi märkimisväärset (vähemalt minu jaoks mitte, sest ma olen ära harjunud).
Ma jäin vahepeal haigeks ja puudusin koolist terve nädala, mis tähendab, et mul on palju järeltöid, aga ma hakkan juba mõtlema, et miks üldse järeltöid teha, kui ma kuu aja pärast enam koolis käima ei pea. Ma jään küll kuu aega kauemaks, aga yfu programm lõppeb juunis. Peale seda ma olen lihtsalt oma peres külaline ja yfu reeglid enam "ei kehti". Teen kõike omal vastutusel. Muidugi kodused reeglid jäävad ikka samaks, sest mu pereliikmed võivad mu välja visata, kui ma sõnakuulmatuks hakkan.
Niisiis ma koolitöödele enam nii palju ei keskendu, aga tegemist on ikka palju. Olen tükk aega igasuguseid projekte edasi lükanud ja nüüd tuleb kuskilt otsast peale hakata. Pereisa tahab oma vanematest joonistusi ja ühte seinamaali, ema tahab koridori seinale maastikumaali, sõbrannad tahavad sokke, salle, mütse jne. Kõik tahavad minu käsitööoskust ära kasutada. Lisaks võiks ma lõpuks bolichevideoga ühele poole saada...

Alanud vihmahooaeg ja Omari täditütar, sest kõik on kellegi lehmalellepojad siin

Kui ma perega Cordobas vanemal vennal külas olin, siis helistati mulle yfult ja hakati mingit kojusõiduinfot edasi andma. Ma tahtsin telefoni käest ära panna ja teha nägu, et seda ei juhtunud. Mul kästi enda vahetusaastast kokkuvõtva jutu kirjutada või video teha vms, et kodulehele üles panna. Otsustasin teiega jagada jutu eestikeelset mustandit, mida ma hiljem tõlkima pean.

***

Vahetusõpilaseks minemine oli alati minu unistus, aga ma ei arvanud, et ma kunagi selleni jõuan, kuni mu emme mulle YFU-t tutvustas ja mind praktiliselt uksest välja maailma avastama tõugata tahtis. Paberimajandus käis päris kiiresti ja 8 kuud hiljem olingi juba lennujaamas.

Kohale jõudes oli kõik nii kummaline. Mu aju kohe ei teadnud, mis asjast arvata, nii et meeleolu mõttes olin ma paar nädalat üsna tuim. Uus keel ja uued inimesed olid väsitavad. 

Kui ma esialgsest segadusest üle sain, hakkasin kindlameelselt hispaania keelt õppima. Ma olen väga nohik, nii et ma tegin kõik kodused tööd korralikult ära ja õppisin lisaks tegusõnade pööramist ja grammatikat. Kogu see pingutus tuli kasuks - mu hostvanemad ütlesid, et ma oskasin paari kuuga paremini rääkida kui eelnevad vahetusõpilased terve aastaga. Sellegipoolest oli mul sõprade seltsis alati eneseväljendamisega raskusi, sest ma ei suutnud oma keerulisi tundeid neile selgitada. Lisaks sellele koosnes suur osa minu huumorist sõnamängudest ja muudest keeleoskusega seonduvatest veiderdustest, nii et ma tundsin ennast igavana. 

Minu keeleprobleemidele vaatamata olin ma esimese poole aastast kohutavalt populaarne. Olin koguaeg inimestega ümbritsetud (eriti poistega, sest ma olin ainuke blondiin terves linnas). Alguses oli täitsa tore, aga hiljem tüütas ära, sest kõik jutuajamised olid liiga pealiskaudsed ja kõik olid minu, põhjamaalase, jaoks liiga lärmakad. Nüüd ma käin kapuutsiga imelikel kellaaegadel poes, et mind liialt ei jõllitataks. 

Peale uusaastat oli minu vahetusaasta kõige kurvem hetk, sest ma pidin pere vahetama. Sellel hetkel kinnitasin endale, et see oli mõlema osapoole süü, aga nüüd olen aru saanud, et ma tegelikult kannatasin ikka päris ebameeldivaid asju. Ma lihtsalt tegin viimase hetkeni näo, et kõik on korras. Nagu ma alati ütlen: "Lõpuks saab alati kõik korda" - mu parima sõbranna pere võttis mind endale uueks tütreks ja kõik loksus jälle paika. Käisime reisimas ja ma vaikselt taastusin halvast elamusest.

Kui suvi läbi sai ja kool jälle hakkas, tuli mul nohikuhoog jälle peale ja ma hakkasin maksimumpunktide peale tehtud töid koguma (käesolevaga on mul neid 15). Mu klassikaaslased ja õpetajad nüüd arvavad, et kõik eestlased on sellised. Mind vaadatakse kui mingit imelooma, kes räägib mitmes keeles ja teab asju psühholoogiast, keemiast ja füüsikast, mida normaalsed inimesed teadma ei peaks. 

Mulle jõudis peale suve kohale, et oskan lõpuks ometi ennast hispaania keeles väljendada. Peaksin selle eest tänama ühte väga erilist inimest, kes on kindlasti minu vahetusaasta väga tähtis osa - Omari. Pikad vestlused, mis me temaga maha pidasime, panid mind algul proovile, sest meil mõlemal on suur filosoofiahuvi ja palju ideid. Esimeste kuude jooksul oli ta väga kannatlik ja üritas minu mõtetest aru saada. Hiljem läks asi aina kergemaks. 

Ma ei arvanud, et lähima paari aasta jooksul tõelist armastust tunda saan. Ma isegi ei osanud ette kujutada, et leian selle siin, Argentiinas. Yfukad ei toeta selliste suhete loomist vahetusaasta jooksul, aga ma arvan, et just Omari pärast ei tulnud mul koduigatsus kordagi kallale. Tema täitis poisi, parima sõbra ja tugiisiku rolli. Misiganes masendavad mõtted mulle kallale tulid, tema ajas nad minema. 

Nüüd hakkab mulle väga valusalt kohale jõudma, et varsti pean Eestisse tagasi minema. Mulle ei meeldi sellele mõelda ja olen pikalt eitusfaasis elanud. Eesti elu tundub nii kauge ja võõras. Eesti keel tundub kummaline, sest mu mõtted on hispaaniakeelsed.

Ainuke mõte, mis mind lohutab, on see, et ma võin alati külla tulla. Hetkeseisuga plaanin uusaastaks siia lennata, sest uusaastapidustused on siin palju lõbusamad kui Eestis. Üritan ülejäänud kuude jooksul viimast võtta ja võimalikult palju perega aega veeta, sest kui ma lõpuks tagasi jõuan, siis jõuab ka koduigatsus kohale. Ma igatsen juba praegu Argentiinat, kuigi ma pole veel ära läinudki.

***

Nagu selles tekstis võibolla näha, on minu mõtted ajaga muutunud. Ilmselt ei ole see teile veel selge, aga ma vaatan nüüd paar kuud hiljem asju hoopis teise pilguga. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan, vaatan neid kolmanda pilguga. Paar aastat hiljem neljandaga. Muutuseid on alati põnev jälgida, aga iseenda muutumist on vist kõige põnevam. 

Kõik need jutud, mida yfukad räägivad inimeste muutumisest, on tõsi. Ma saan nüüd ka sellest aru, mis nad mõtlesid selle jutuga, et vahetusõpilane murrab oma kultuuri raamidest lahti ja leiab vahetusaasta jooksul iseennast. Ma leidsin ennast kohast, kus kõik inimesed mõtlevad ja käituvad teistmoodi, ja ma muutusin. See ei tähenda, et ma muutusin rohkem argentiinlaseks (kuigi ka see on tõsi). See tähendab, et mul ei olnud minu ühiskonda, kes minu mõtlemist mõjutaks. Kõik minu ideed sündisid minust ja ainult minust. Ma ei tunne ennast enam nagu eestlane ega argentiinlane. Ma olen maailmakodanik Kaisa vol 2.0 - innovaatiline ja iseseisev versioon. 

Kummaline vestlus õhtusöögilauas

Kaisa istub õhtusöögilauas ja on kummaliselt vaikne. Pereisa küsib: "Kas sul on miskit häda, Kaisakene?". Kaisa vaatab natukene segaduses pilguga isale otsa ja siis vastab: "Ma olen väga SEGADUSES ja mul on suur hingepiin, sest MA EI TEA, mida ma oma eluga peale tahan hakata ja mis mu tulevik mulle toob ja mis on minu tõelised väärtused ja tõelised unistused! Ma elan päevast päeva mõeldes nendele asjadele ja ma ei suuda mitte midagi välja mõelda! Aeg hakkab otsa saama ja mõne aasta pärast pean ma juba valima, mida ma õppida tahan, kus ma elada tahan jne. Ma ei tea, mis mu elu mõte on. Ma ei tea mitte midagi ja mul on sellest SUUR STRESS." Kogu pere jääb suu ammuli vaest last vaatama ja pereisa ütleb: "Ok."

See oli nüüd tõestisündinud lugu.

Ilus foto:

Maailma ilusaim paarike

Juuste maha lõikamine

See video on natukene hilja peale jäänud, sest Facebooki kaudu sai suurem osa minu tuttavatest juba teada, millega ma vahepeal hakkama olen saanud.

Jälle alanud kool

Olen nüüd päris tükk aega koolis käinud jälle. Kool on siin vist ainuke asi, mis mind tõesti masendusse ajab. Ma arvan, et teised normaalsed inimesed oleksid õnnelikud, et nad saavad lihtsalt terve päeva koolis ükskõik mida teha, sest uut õppematerjali praktiliselt ei ole ja ühe teema kallal nokitsetakse mitu nädalat, aga mina ei ole selline. Minu tuttavad ilmselt teavad, et ma olen kõige nohikum inimene maamuna peal ja ma vajan uusi teadmisi koguaeg, nii et päevad läbi ühe koha peal istumine ja mitte midagi tegemine ajab mind HULLUKS. Ma oleksin mata tunnis peaaegu nutma hakanud, sest ülesanded olid liiga kerged... Lisaks sellele sain ma mataõpsi käest õiendada, et ma tunnis pidevalt magama jäin. Ma tõepoolest ei tea, miks mind noorematega ühte klassi pandi, kui ma tegelikult teadmiste põhjal võiks juba siinse gümnaasiumi lõpetanud olla. Ma tulen alati koolist õnnetuna ja stressis koju, istun köögi laua taha ja hakkan koduseid töid tegema (ma olen oma klassis põhimõtteliselt ainuke, kes suvatseb koduseid töid teha).

Eelmisel aastal ma kuidagi kannatasin seda olukorda koolis, sest ma sain hispaania keelt tunni ajal õppida, aga nüüd on olukord palju nõmedam. Ma võiks ju oma hispaania keelt praktiseerida ja klassikaaslastega rääkida, aga neil on vaja õppida. Nende jaoks on kõik uus ja keeruline, nii et ma ei tohiks kedagi tunni ajal segada. Nii ma siis vahin lakke, sodin vihikusse ja ootan, et koolipäev läbi saaks. Ma istuksin palju parema meelega kodus, jooks matesid emmekesega ja õpiks internetis midagi kasulikku, aga EI... Õnneks lubavad mul vanemad iga pisema nohu ja köhaga koju jääda. Hetkel olen ma näiteks kodus pikali ja uimane, sest talve algusega jäävad mulle igasugused latiinoviirused külge. 

Kui kooliasi välja arvata, siis mul läheb väga hästi. Kui ma koolist koju jõuan kell 1, siis olen ülejäänud päeva väga õnnelik, sest mul on palju tegevust. Käin nüüd 3 korda nädalas emme ja õega pilateses ja võibolla alustan ka rahvatantsu õppimist, kui aega üle jääb.

Minu praegune tavaline päevaplaan:

6.25 - Emme äratab üles

6.40 - Joon õega tassi emme valmistatud capuchinot 

6.55 - Astun uksest välja, kõnnin ümber nurga ja olen juba koolis

7.00 - Rivistus

7.10-13.00 - Tunnid

13.10 - Istun köögis laua taga ja teen koduseid ülesandeid

14.00 - Lõunasöök kogu perega

14.30 - 16.30 Siesta. Magan, istun arvutis või joonistan

17.00-18.00 - pilates või 18.30-19.30 - kehaline kasvatus

19.00 - Matejoomine

22.00 - Õhtusöök

01.00 - Magama

Peale siestat on iga päev erinev, sest meil käivad sõbrad ja pereliikmed koguaeg uksest sise-välja ja mingit erilist plaanimist ei toimu. Minu Omarikene sajab ka vahest kella nelja paiku uksest sisse ja äratab mind üles. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. 

Lupega enne bolichet